Kevadekuulutajad! On oma pugud lõunamaadel täis puginud ja nüüd tulevad ja lihtsalt situvad meile pähe!
Räägitakse, et kevad pidi olema armunute aeg, et armutakse kõige rohkem just kevaditi. No andke andeks! Esiteks paistavad naised tänavatel välja sama saastased kui mehedki, aga hea küll, unustame selle ära – tutvumine (armumine) võib toimuda ju ka tubases õhkkonnas. Siin tekivad aga uued ja palju tõsisemad probleemid. Kellelegi pole saladus, et talvel kannavad inimesed meie kliimas paksu ja sooja pesu. See on ka täiesti loomulik: eestlaste näol on tegemist äärmiselt rumala rahvaga, kes uhkustab sellega, et on elanud 5000 aastat kliimas, kus hommikul välja minnes ei või iial teada, mida selga panna, sest siinsed ilmamuutused on äraarvamatud. Talvel oled sa igasuguste üllatuste vastu valmistatud, kevadel aga ei tea kunagi arvata, mis sind seal ees ootab. Lootes jõuda õige pea Dioriga lõhnastatud ahvatleva peenpesuni, avastad sa oma hellitava käe all äkki karvased karupüksid. Ja ongi kogu armastus!
Aga mis seal ikka enam pikalt heietada, peaks niigi selge olema, et jälkuse tipp – see on kevad!
Suvi – jälkuse tipp
Käes on suvi! – laulavad inimesed rõõmust hõisates, nii et hääled kähedad. Suvi – puhkuste aeg! – kisavad turismifirmad ja valetavad soodushindu kokku. Suvi – tõtakem mereranda mõnulema ja nautigem päikest! – laamendavad nõndanimetatud puhkajad ja väsivad puhates nii ära, et ei jaksa enda järelt enam koristada ja nende mahajäetud prügi äravedamiseks tuleb hiljem korraldada üldrahvalik aktsioon.
Ma pole iial mõistnud neid, kes satuvad suvest vaimustusse. No mis on suves meeldivat? Et on soe ja päike paistab? Mitte soe, vaid palav, ja päike mitte ei paista kuskilt eemalt, nagu mõnel teisel aastaajal, vaid lajatab sulle oma vahedate kiirtega otse lagipähe, nii et nahk tõmbub hõredaks kõrbenud juuksejäänuste all krobeliseks. Ja kui palju perekondi on selle kollase kääbuse pärast purunenud! Tarvis ainult heita põgus pilk tänavakohvikutele, et märgata, mis toimub: üks pidev jagelemine selle pärast, millist lauda valida, sest naised tahavad päikse kätte, et seal kinnisilmi lihtsalt niisama istuda, mehed aga varju, et aega kasulikult veeta ehk teisisõnu õlut libistada. Mind on alati hämmastanud, et sõna “päevitama” on tegusõna, mis tähendab, et ta peaks vastama küsimusele “mida tegema?”. Väga viljakas tegevus küll, andke andeks.
Või võtame rannad. Üldlevinud väärarvamuse kohaselt võib seal näha palju nappides rõivastes ilusaid noori tüdrukuid. Lastes silmadel vähegi ringi käia, saad aru, et enamiku moodustavad käest lastud kehade ümber väänlevate voltide haardes piinlevad vanaprouad, kes higistades veel viimset lootusesädet hõõgumas püüavad hoida, ja üle kulunud suspede ripnevate, vaevaga soolikaid koos hoidvate vatsadega tiirased taadid.
Vette minna ei ole võimalik, sest esiteks on põhi tihtipeale kivine, mis on valus, ja kui juhtubki olema liivane, siis avastad talla alt näiteks lesta, mis aga on vastik. Teiseks kihab vesi igasugusest tuntud ja tundmatust ollusest, mis välistab juba eos mõtte teha oma keha sellega kokku. Lisaks kõigele on vesi ka teatavasti märg, mis on juba iseenesest ebameeldiv.
Aga miks ei lähe sa metsa puude vilusse jalutama, kui sulle ei meeldi päike ja vesi, küsite teie. Jah, ma käiksin metsas hea meelega, kui seal oleks mõnus kohvikusumin, hea seltskond ja televiisor tugitooliga. Paha ei teeks ka paras suitsuving. Kuid tavaliselt hakkavad sind kohe metsa sisenemisel torkima okkad või kleepuvad põskede külge liimised lehed, mööda sääri ronivad üles igasugused sipelgad ja muud mutukad ning vahetpidamata käravad kurdistavalt mingid linnud, kes kõigele lisaks ennast ka ei näita. Pluss pidev hirm ära eksida. See kõik ajab su nii närvi, et jääb täiesti arusaamatuks, kust on tulnud jutud metsa rahustavast toimest.
Ja mis puhkustesse puutub, siis panevad need sulle viimase põhjaliku põntsu. Kõik on kuhugi sõitnud, kedagi kätte ei saa, asjad jäävad ajamata ja elu lihtsalt seisab. Nii lähebki terve suvi mööda seistes, aga see on ju ometigi jälk, kui istuda ei saa!
Sügis – jälkuse tipp
Oo, kuldne sügis! – jauravad kunstnikud ja nende maalid muutuvad kollaseks nagu litsipassid. Oo, lõikuseaeg! – pröökavad talupojad ja jälgivad õelalt, kuidas varesed kombainiterade vahelt rumalate kajakate jäänuseid nokivad. Oo, viljad on valminud! – lalisevad aiapidajad ja imevad ennast poolkäärinud marjaveinist umbe nagu sügisesed külavaheteed.
Juba lapsena tekitasid sellised arvamusavaldused minus kummastavat mõistmatust, sest mulle tundus seletamatu, miks peab teesklema rõõmu uue kooliaasta alguse puhul, kui see tähendab vaid järjekordseid punasega kirjutatud märkusi päevikus ja ootamatuid tunnikontrolle. Miks peab tegema nägu, et on tore pärast puhkust jälle tööle minna, kui iga inimese unistus on saada hästi palju raha lihtsalt niisama? Kuidas saab rõõmustada, kui kogu ülejäänud loodus nutab kurbusest ja vaevleb surmakrampides? Taevast ei saja alla mitte kosutavat vihma ega õrna lund, vaid pori; maas pole mitte roheline muru ega kuum asfalt, vaid pori; tundub, et isegi vastavates ravilates on tervistava muda asemele tekkinud labane pori. Pori, pori, kõikjal ainult üks suur lauspori… Hing ei hõiska, vaid lihtsalt poriseb, ja näib, et ainus siia jäänud lind, kes ei kraaksu, on porr. Rändlinnud on minema lennanud ja ainus meil esinev rändloom on rändrott, kes aga ei rända mitte siit minema, vaid maailma katkukolletest siia kõikvõimalikke tõbesid tooma ja kadu kuulutama.
Ning tüdrukud, needsamad tüdrukud, kes alles kuu aega tagasi meile nii väljakutsuvalt naeratasid ja ahvatlevad tundusid – mis on nendega ühtäkki juhtunud? Nende lõbusad naerukurrud suu- ja silmanurkades on muutunud murekortsudeks üle terve lillakashalli näo, mida ei suuda elustada ka sinna ohtralt kantud maitsetu võõp.
Ja mis jutt see värvilistes lehtedes hullamisest veel on? Kui mõnele pakub mõnu aeleda keset iiveldama ajavalt nilvast kõdu, siis lasku käia, see on tema asi, aga mina hullan parema meelega tõeliselt värvikirevate linade vahel turvalises voodis. Jah, voodis…
Üksi…
Ei sügist, ei talve, ei kevadet, ei suve, ei mingit jälkust…
Üksi…
X X X
Üksi… Äh, jälkuse tipp!
1. september Keila Keskkoolis õppeaastal 1971/72. Abiturient Peeter Volkonski saadab esimese klassi õpilasi.
Viimasel ajal on hakanud levima kuuldused, nagu ma ei oskaks joonistada. Selle väite ümberlükkamiseks olgu lisatud minu viimane antiikmütoloogiast inspireeritud teos “Leda ja porgand” (pastapliiats, ruuduline paber).
Kolm korda võidi arvata
ja õige oli kolmas –
on kapsas ilma karvata
ja sibul see, mis tolmas.
Siis arvata võis korda kaks
ja õige oli teine –
meil aseesimees on paks
ja sakslastel on Heine.
Siis arvata võis ainult kord
ja ikka läks meil täppi,
et tatarlastel oli Hord
ja käol ei ole käppi.
Nüüd enam arvata ei või
ja me ei saagi teada,
kes meie silmad segi lõi,
kes võiks nad sirgeks seada.
Jaanipäev
Istusin parajasti Harbiini hotelli kempsus Hiinas, käes Mircea Eliade “Mintuleasa tänavas”, kui äkki turgatas pähe, et täna on ju 23. juuni. (Kummalisel kombel on samal autoril ka romaan “Jaaniöö”, mis aga polnud tol ajal veel eesti keelde tõlgitud.)
“Mart, kuule, täna on ju jaanilaupäev,” hüüdsin ma tuppa,