ISBN 978-9985-9980-6-9. Peeter Volkonski

jaanipäeva Hiinas tähistada. Peaks ju lõket tegema – aga kus? Läksime hotelli administraatori juurde ja kurtsime oma muret, et vaadake, meie oleme pärit ühelt kaugelt maalt, mille nimi on hiina keeles Aishanija ja meil on niisugune komme, et me teeme lõket ja siis hüppame sellest üle, sest siis saame seesmiselt puhtaks, ja et kas teil siin kuskil hotelli lähedal oleks võimalik lõket teha. Kahjuks ei ole, vastas administraator, sest seaduse järgi on linna piirides lahtise tule tegemine keelatud. Aga ärge muretsege, lisas ta kähku meie pettunud nägusid nähes, küll me lahenduse leiame, sest kombeid tuleb ju täita. Teil on toas tuhatoos, jätkas administraator, võtke üks paberileht – kui teil ei ole, ma annan teile –, rebige see tükkideks, puistake tükid tuhatoosi ja pange põlema; kui teil tikku ei ole, ma annan teile. Ta vaatas meile võidukalt otsa, pilgus nii uhkus oma leidlikkuse üle kui ka siiras heameel kaugete külaliste aitamisest.

      Pean tunnistama, et me kumbki poleks ise niisuguse lahenduse peale tulnud. Meil lihtsalt puudub selline märgiline mõtlemine. Meie jaoks tähendab lõket ainult lõke ise. Hiinlasele on aga oluline lõkke märk ja see, et komme täidetud saaks. Hieroglüüfide mõistmiseks kasutatakse teist ajupiirkonda kui tähtede kokkulugemiseks. Tänasime administraatorit kogu südamest ja läksime tuppa tagasi.

      Tee peal meenus meile, et meid võõrustava firma kontor asub samas hotellis ja isegi meiega samal korrusel ning et ühe selle firma töötaja nimi on juhtumisi Jan. Astusime igaks juhuks kontorist läbi ja – ütle nüüd! – ainus inimene, kes seal istus, oli Jan. Seletasime talle ära, et Eestis on temanimeline päev, mida väga suurejooneliselt tähistatakse, ja kutsusime ta külla. Jan oli väga meelitatud, võttis kapist kaasa pudeli Hiina viina ja tuligi. Nii võiski 1990. aasta 23. juunil Harbiini kesklinna hotelli ühes toas näha järgmist pilti: põrandal on tuhatoos, milles põlevad väikese leegiga paberitükikesed, sellest hüppavad kordamööda üle Vanemuise näitleja, Võru gaasianalüsaatorite tehase peainsener ja hiinlane Jan, laual on pudel Hiina viina ja telekast tuleb vuti MM-i otseülekanne hiinakeelsete kommentaaridega. Mängisid Kolumbia ja Kamerun, lisaajal võitis Kamerun 2: 1.

X X X

      Järgmisel päeval toimus ühes väga suures ruumis ühe väga suure ovaalse laua taga kohtumine kohalike äritegelastega. Laual olid Hiina ja NSV Liidu riigilipp ja me kirjutasime alla paberile, et Eesti NSV on nõus müüma Hiina RV-le superfosfaati.

      Entomoloogi suvi

      Hjalmar tegeles entomoloogiaga juba varasest lapsepõlvest saadik. Eriti paelusid teda liblikad ja kärbsed. Liblikate puhul võlus teda kordumatu värvimustrite mäng nende tiibadel, kärbeste juures aga lummas teda oreli ülemhelisid meenutav sumin.

      Putukad, nende värvid ja helid valdasid Hjalmarit niivõrd, et iseeneselegi aru andmata unustas ta kõik teised maised rõõmud. Ent kuidagi pidi ju elama: sööma, jooma… Kuid oli siis Hjalmaril sellega probleeme! Ta sõi kookoneid ja jõi peale vastsetega küllastatud vett. Sellest sai kõhu täis ja janugi kustutatud. Nii oli see kestnud juba 30 aastat ja pole imeks panna, et Hjalmaril polnud naist, rääkimata lastest. Lapsi oleks aga Hjalmar väga tahtnud, sest kes muidu oleks korrastanud tema kordumatut liblika- ja kärbsekogu, kaitsnud seda ilgete ämblike eest ja toitnud juba kõlbmatuks muutunud eksponaatidega nahkhiiri, keda Hjalmari ärklikorteris hulganisti leida võis. Ent kuidas, kuidas ometi paljuneda, vasardas mõte Hjalmari peas.

      Entomoloogilistest raamatutest oli tal teada, et putukad paljunevad munemise teel. Ka Hjalmaril olid munad, kuid ometi ei tahtnud ta nendest loobuda, sest see oleks olnud valus. Seda teadis mees omast käest. Kord sõitis ta jalgrattaga, käes liblikavõrk, Vääna-Jõesuhu järjekordsele püügiretkele. 1,5 kilomeetrit pärast Rannamõisat seisis teepervel poisike nimega Šalva Mihhailov, kes viskas Hjalmari jalgrattale kaika kodaratesse. Jalgratas seiskus ja entomoloog paiskus munepidi lenkstangi. “Enam iialgi ei tee ma munadega tegemist,” tõotas Hjalmar, kui teda lenkstangi küljest lahti lõigati.

      Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mõtisklustesse süvenenud Hjalmari tõi siia maailma tagasi talle juba ammusest ajast armsaks saanud kärbeste burdoon. Ja äkki välgatas ta peas mõte: “Putukad-putukad, mu armsad, on need, kes võivad mind päästa!” Hjalmar riietas end lahti, väljus ja heitis selili vabarnate vahele. Oli suvehari, päike paistis täie tambiga ja putukad tundsid, et nende tund on tulnud. Esimesena alustas kärbes. Ta maandus Hjalmari liikme alaossa ning hakkas suiseid liigutades ülespoole kakerdama. See erutas Hjalmarit niivõrd, et tema peenis kõvastus. Kärbsele ei tähendanud see aga midagi, sest teatavasti on ta jalakarvade küljes nii palju lima, et see lubab tal isegi, pea alaspidi, laes püsida. Jõudnud eesnahani, puges kärbes selle alla ja alustas oma ringkäiku. Ikka päripäeva, kellaosuti suunas. Hjalmar tundis, et ta on teinud õige valiku. Tema silmade ees virvendas, kõrvus lõi välku ja närvilõpmed üle kogu keha oleksid vajanud kõrgepingekaitsmeid. Kuid midagi oli veel puudu, midagi, mis oleks viinud täieliku õndsuseni. Kärbes rühkis küll täie usinusega edasi, kuid see polnud enam see. Ta oli ennast juba ammendanud. “Veel, veel!” hõikas Hjalmari hing ja vabarnad võnkusid hüüdega kaasa. Kui pilt oli juba küllalt häguseks muutunud ja silmad halliks tõmbunud, märkas mees läbi udu enda poole hõljumas kirevat värvilaiku. Terav entomoloogimõistus liigitas lendava objekti hoobilt. See oli tema kollektsiooni uhkus, tema poisikesepõlve unelm – paabusilm, kes nüüd pehmelt tema viimse piirini jäigastunud liikme tipule laskus. “Paa-bu…” jõudis Hjalmar veel kirglikult karjatada, kui käis pauk ja ta surnult lebama jäi.