lennujaamas ärasõidupäeval kohtudes sain kõvasti kindlust juurde: mis iganes Bosnias ka ees ei ootaks – vähemalt on minu kõrval usaldusväärsed inimesed.
Seisime üheksakesi lennujaamas, uhiuutes säravate nööpide ja pagunitega politseivormides. Meie ümber sagis hea hulk inimesi: loomulikult olid kohal lähedased, lisaks delegatsioon Politseiametist, paar fotograafi ja muidu uudistajad. Lahkumispäev oli minu jaoks täis „esimesi”, olin täis ootusärevust. Oli minu esimene kord lennukiga lennata, esimene kord kodust nii kaugele minna ja loomulikult oli see esimene kord näha lähedalt äsjast sõjakollet. Siis ma veel ei teadnud, et see ei jää viimaseks korraks ning et kriisikolletes viibimine saab minu igapäevatööks.
Kõigepealt lendasime Zagrebi. Seal toimus kahenädalane väljaõppelaager, kus peale blankettide täitmise ja bürokraatiaga võitlemise õpetati ka muid kasulikke asju – nagu näiteks miiniväljade tuvastamine ja neist hoidumine, raadioside pidamine ning esmaabi andmine. Enne, kui meile anti spetsiaalsed magnetribaga ÜRO juhiload, pidime läbima ka autosõidueksami.
Horvaatia on meie mõistes täielik lõunamaa: meid võttis vastu palav ilm, päike siras kõrgel taevas ja kohalikud tundusid tuimade eestlaste kõrval tulesädemetena. Ööbisime Zagrebi kesklinnast kaugemal üsna tagasihoidlikus hotellis Sava jõe lähedal kesk elamurajooni. Kuna ainsaks meelelahutuskohaks oli hotelli baar, istusimegi õhtuti üheksakesi baari terrassil, õppisime üksteist tundma ja spekuleerisime, millised saavad olema meie tööülesanded. Ka minu sünnipäev möödus samas vaimus, see õhtu ei erinenud teistest millegi muu kui vaid aeg-ajalt kõlavate õnnitlustoostide poolest.
Meie grupp puistati mööda Bosniat laiali. Osa saadeti Bosnia moslemite kontrolli all olevale alale ja teised Bosnia serblaste alale. Mina sattusin Dobojsse, väiksesse Serbia poolel asuvasse linna täpselt kahe ala eraldusjoonel. Kuna maantee Sarajevost Tuzlasse – mis mõlemad olid moslemite linnad – kulges läbi Doboj, siis ei olnud harvad juhtumid, kus erinevad rahvusgrupid üksteist ähvardasid või isegi vägivalda kasutasid. Meie üheks ülesandeks oli jälgida, et kohalikud liikluspolitseinikud ilma põhjuseta föderatsiooni numbrimärkidega ehk moslemite autosid kinni ei peaks ja neile ülekohut ei teeks.
Aasta pärast olin Eestis tagasi, laiema silmaringi ja tugeva inglise keele pagasiga. Jõudsin vaid mõned kuud kodus olla, kui reisikihk hakkas tagasi tulema ja nii olin kolmteist kuud hiljem taas Balkani poole teel. Seekord võtsin suuna Kosovosse.
Sõjategevus oli äsja lõppenud, kuid olukord palju ohtlikum kui varem Bosnias. Kui Bosnias oli rahu kestnud mitu aastat ja asjad pea paika loksunud, siis Kosovos olid sõjahaavad veel värsked. Pealegi oli Bosnias maa enam-vähem võrdselt moslemite ja serblaste vahel jagatud, Kosovo aga peaaegu täielikult albaanlaste kontrolli all. Olukord oli nii hull, et nädal enne meie Kosovosse jõudmist pussitati pealinnas Prištinas noaga surnuks üks Bulgaaria rahvusvaheline töötaja, kes oli tänaval serbiakeelsele pärimisele samas keeles vastanud. Meilegi pandi südamele tänaval mitte serbia keeles rääkida.
Ka sel korral koosnes meie grupp „omadest inimestest”: paar meest olid kolleegid juba Bosnia-päevilt, teised aga akadeemia kursavennad. Rentisime elamise Prištinas serblastele kuuluvas majas ja varsti sain selgeks kohad, kus võisin kohalikega vabalt suhelda, sest vene keele oskajana olin kiirelt omandanud ka serbia keele.
Pärast paari suuremat rahutust, kus ka inimesed viga said, muutus elu üsna rahulikuks – niivõrd rahulikuks kui vastses sõjakoldes võimalik. Suurem osa probleeme tekkis piirkonnas, kus serblasi ja albaanlasi võrdselt. Pärast kahte aastat Kosovos politseinikuna töötamist pakuti mulle tööd OSCE inimõiguste osakonnas. Võtsin pakkumise vastu ja ühtäkki oli politsei vaneminspektorist saanud täiesti tavaline tsiviilisik – ikka veel Kosovos, aga ilma relvata. Õnneks tuli mu Bosnia-aegne sõber Paul ka samal ajal Kosovosse, samuti OSCEsse tööle. Missiooni juhitav politseikool kohalikele politseinikele otsis parasjagu uusi instruktoreid ja pärast selle info edastamist sõbrale oli ta paari kuu pärast juba Prištinas kohal. Lisaks jäid veel mõned kolleegid edasi Kosovosse tööle, moodustades väikese sõpruskonna, kellega koos vaba aega veeta. Ka elutempo oli OSCEs veidi rahulikum, nädalavahetused ja riiklikud pühad olid vabad, jättes aega naabermaade avastamiseks Aadria merest kuni Musta mereni.
Üheks suuremaks massirahutuseks minu missiooni alguses oli esimene konfliktijärgne Albaania lipu päeva tähistamine 28. novembril. Koos kolleegidega oli meie ülesandeks hoida masse eemal Priština külje all olevast serblaste külast Kosovo Polje. Meie kandis vägivalda ette ei tulnud, kuid sama ei saa öelda Priština kohta, kus oli nii vigastatuid kui ka hukkunuid.
2004. aasta märtsikuus puhkes tervet Kosovot hõlmav vägivallalaine. Rahutused kestsid kolm päeva, mille tulemusel aeti suur osa seni veel Kosovos olnud serblasi välja, nende kodud rüüstati ja põletati maha ning enamik kirikuid hävitati. Need olid väga ärevad ja pingsad päevad – politsei ja NATO sõjavägi olid viimse meheni tööl, kuid paljudesse kohtadesse kaitse kas ei jõudnud või jõudis liiga hilja.
Üks minu politseiaegsetest kolleegidest sattus väga ohtlikku olukorda, sest elas serblase käest renditud majas. Tänaval oli üsna rahulik ja mees asutas end minema kontorisse, kus ohutum, kui järsku ümbritses ta maja rahvamass. Samal tänaval asuv kirik rüüstati ja süüdati põlema. Kuna põgenemisvarianti polnud, barrikadeeris kolleeg end ülakorrusele ja kutsus raadio teel abi. Kui rüüstajad üritasid üle aia ronida, teeskles ta end meeskonnakaaslastele käske jagavat, justkui oleks majas treenitud sõdurid. Tema taktika töötas ning kui kohale jõudsid karabinjeerid, hakkasid massid hajuma.
Selline oli olukord neil päevil Kosovos – ühel hetkel paistis kõik rahulik, kuid minutitega võisid end leida ohtlikust olukorrast.
Pärast viit aastat Kosovos hakkasin aktiivselt otsima muid väljavaateid. Pärast rahutuste lõppu tõdesin kurvastusega, et kogu töö ja vaev, mida mina ja mu kolleegid olime nelja aasta jooksul näinud, visati kolme päevaga aknast välja. Selleks ajaks olin valmis Kosovost lahkuma.
Ühel ilusal kevadisel nädalavahetusel kohtusin Prištinas juhuslikult endise kolleegiga ÜROst. Muuhulgas mainis ta mulle, et on suundumas uuele missioonile, Haitile. Sel hetkel polnud mul veel aimugi, kus Haiti asub – teadsin, et ilmselt mingis ookeanis mingil saarel. Kui hiljem kodus Haiti kohta infot otsisin, hakkas minugi peas idanema mõte sinna sõita. Otsustasin, et töönädala alguses uurin, millised on minu võimalused.
Suur oli aga minu üllatus, kui esmaspäeval meilipostkasti avades leidsin kirja ÜROst; see oli seal istunud juba reedeõhtust saati. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, et kiri on ÜRO personaliosakonnast New Yorgis ja mulle pakutakse võimalust Haitile tööle minna.
„Okei, millegi nii suure üle pean järele mõtlema!” Ent mõni minut hiljem saatsin juba teele vastuse: „Jah!” Loomulikult olen ma nõus!
HELESININE PASS EHK LAISSEZ-PASSER
Helesinine pass annab vabadused, aga ka kohustused. Aeg Euroopa tolm jalgelt pühkida!
Lõpuks ometi!
Mu ees laual lebab kauaoodatud ümbrik New Yorgist, ÜRO peakorterist. Rebin selle lahti. Ümbrikus on mõned reisidokumendid, leping ja kõige tähtsam: minu isiklik laissez-passer ehk ÜRO ametlik pass. See helesiniste kaantega dokument näeb välja nagu päris pass, varustatud tavapärase info, pildi, masinloetava riba ja tühjade lehtedega viisade ning piiriületustemplite jaoks. Erinevalt Eesti passist on aga laissez-passer’ viimastel lehekülgedel kuues ametlikus ÜRO keeles väljavõtted ÜRO konventsioonist, mis võtavad kokku selle kandja õigused ja kohustused.
Helesinise passi saamise ajaks olen küll ÜROs üle kolme aasta töötanud, kuid seni pole ametlikult nende ridadesse kuulunud. Rahuvalvemissioonidel Kosovos ja Bosnias sain ma jätkuvalt palka Eesti riigilt, sest me kuulusime ühtaegu nii oma riigi politseinike ridadesse kui ka ÜRO rahvusvahelise politsei koosseisu.
ÜRO on suur ja keerulise struktuuriga organisatsioon, mis sai alguse Rahvaste Liigast. Termin „ühendatud rahvad” võeti esimest korda kasutusele 1942. aastal, kui kahekümne kuue riigi esindajad Washingtonis kohtusid ja allkirjastasid Ühinenud