Minu Haiti. Tarmo Jõeveer

mingit teenust, telefonikaartide müügist kuni transpordini.

      Meid ootab valge buss, suured mustad tähed UN külgedel uhkeldamas. Olen väsinud, kuigi päev pole veel kaugeltki läbi. Selgub, et peame kohe peakorterisse minema ja hakkama oma saabumisega seotud paberitööd tegema.

      MINUSTAH’ peakorter asub kinnisel territooriumil Bourdoni linnaosas ja jagab seal ruume ÜRO Arenguprogrammiga. Bourdon on üks vanemaid, rohelisemaid ja turvalisemaid linnaosasid. Seal on elukoha leidnud mitmed välisriikide saadikud, peaminister ja hiljem ka meie missiooni juht. Ka kogu riigi ainuke golfiväljak asub samas linnaosas.

      Meie buss teeb peatuse värava ees, millel silt „UNDP/ PNUD”11. Imeväel avanevad signaalitamise peale helesiniseks võõbatud metallväravad ja bussijuht üritab mootori üürates ning kummide vilisedes üles saada kallakust, mis suusaradade kaardil oleks märgitud vähemalt punasega. Jumal tänatud, et siin lund ei saja, mõtlen omaette. Siis ei saaks ju keegi tööle!

      Järgmisel hetkel oleme füüsikaseadusi eirates tuttuue neljakorruselise kollase maja ees. Peale tapva kuumuse tervitab meid ka kõrvulukustav generaatorite mürin, heli, mis on Haitile niisama omane kui merekohin. Tänaseks olen sellega niivõrd harjunud, et ei pane mürinat enam tähelegi.

      Richard juhatab meid majja sisse, kuid selle asemel, et trepist üles minna, laskume hoopis kaks korrust allapoole. Selgub, et need kaks nii-öelda keldrikorrust ongi meie missiooni koduks. Tunnen end inimeste vähesusest šokeerituna – oli ju mu viimasel missioonil tuhandeid töötajaid. Pärast tagasihoidlikku tervitustseremooniat antakse mulle hunnik pabereid, mis on kõik ülitähtsad ja vaja kiiremas korras ära täita. Kuna silma ei hakka ühtegi vaba lauda, soovitab personaliametnik meil ringi vaadata, et kirjutamiseks sobiv koht leida. Siirdungi kontoritooli poole, mida enne koridoris märkasin. Tool on veel vaba, kuid mu kõrvale on end sättinud veel üks uustulnuk, kes paberikuhja kahtlustavalt uurib. Täitmist ootavad kolme lehekülje pikkune isikliku info vorm, tervisekindlustusavaldus, elukindlustusavaldus, vormid määramaks isikuid, kellega võtta ühendust, kui minuga midagi juhtub, vormid selleks puhuks, kui midagi ei juhtu, vorm selleks, et teaks, kuidas raha jagada, kui ikkagi juhtub… Mõni ime, et sellise paberihulga nägemine esiti tummaks võtab.

      „Hi! How are you doing? I’m Gill,”12 tervitatakse tugeva ladinaameerika aktsendiga inglise keeles mind kõrvaltoolilt, kui olen maha istunud.

      „Thanks, how are you? I’m Tarmo, nice to meet you,”13

      tervitan vastu. Uurin oma naabrit lähemalt. Gill on minuga sarnaselt riides, nii et eeldan, et ta töötab samuti turvaosakonnas. Khakivärvi särgi peal kannab ta musta vesti, mis annab väljendile battle dress uniform14 täiesti uue tähenduse, sest vest on pikem kui mõni kleit! Hiljem saan teada, et Gill on äsja naasnud Iraagist, kus kogu varustus – kaasa arvatud kuulikindel vest – pidi tema kleidimõõtu vesti alla ära mahtuma, sellest ka XXL-suurus. Veel kuid hiljem oli Gilli „sõjakleit” pidudel ja kokkusaamistel naljade teemaks, kusjuures tavaliselt oli kõige suuremaks naljatlejaks Gill ise.

      „See paberitöö ajab mind hulluks,” kurdab Gill üles vaadates ja pliiatsit kõrvale pannes.

      „Ma arvasin, et sel sajandil on kogu selline värk elektrooniline,” aitan omalt poolt kaasa.

      „See siin tundub selline Mickey-Mouse’i organisatsioon olevat, arvan, et lasen siit paari kuu pärast juba jalga!”

      Mickey-misasi, mõtlen. Ma pole sellist väljendit veel kuulnud, kuid Gilli hääletooni järgi otsustades ei tundu ta meie uut töökohta ülistavat. Tema juttu edasi kuulates mõistan, et etteheitev liide „Mickey-Mouse” käib Gilli suus kõige kohta, mis korralikult ei toimi või ootustele ei vasta.

      Uurin, mis mu uuel kaaslasel küll harja nii punaseks on ajanud. Gill jätkab oma põriseva ladinaameerika aktsendiga: „Jõudsin täna kohale, kedagi vastas ei olnud. Ootasin üle poole tunni, enne kui keegi lõpuks saabus. Siis viidi mind hotelli, aga seal selgus, et vabu tube enam pole ja mind viidi mingisse teise Mickey-Mouse’i hotelli, mis on kusagil pärapõrgus.”

      „Mis hotellid siis?”

      „Kõigepealt viidi mind „Montanasse”. See on normaalses kohas mäe peal, ilusa vaatega, kõik teised elavad ka seal. Nüüd olen mingis „Ibo” hotellis, mis on jumala tühi ja maha käinud.” Gill vaatab korraks oma süles lebavaid pabereid, justkui lootes sealt süüdlast välja lugeda, ja põristab edasi: „Mul on vaja ameerika kanalitega telekat ja toateenindust ja külmkappi, kus saaks kokakoolat hoida!”

      Kindlasti ameeriklane, mõtlen, mis siis, et räägib kummalise aktsendiga.

      „Gill, kust sa pärit oled?” küsin, et lõplikult selgust saada.

      „Chicagost, kuid sündisin Argentinas,” venitab Gill. „Ja sa?”

      „Mina olen Eestist.”

      „Okei, aga kus sa USAs elad?” ei lase Gill ennast heidutada.

      „Ei-ei, ma olen Eestist ja elan ka Eestis.”

      „Kas tõesti?” imestab Gill. „Sa ei ela USAs ja pole kunagi elanud… Mina olen seal elanud üle kahekümne viie aasta, aga sina räägid aktsendivabalt ja mina ei räägi?” ei usu Gill oma kõrvu. Oskamata selle peale midagi öelda, naeratan kohmetult ja püüan oma paberivirna uurida.

      „Kas sa hakkad ka turvaosakonnas tööle?” uudistab Gill edasi.

      „Seda küll, kuigi ma ei tea, kus täpselt. Kas sulle juba on öeldud, mis tööd tegema hakkad?”

      Loomulikult pole ka Gillil aimugi, mida ta täpselt tegema hakkab. Tundub, et praegusel momendil on meie esmaülesandeks süles olevatest paberivirnadest läbinärimine. Ainukesed inimesed missioonilt, kellega oleme seni kohtunud, on reisi- või personaliosakonnast; turvaosakonnaga, oma tulevase töökohaga, pole me veel kokku puutunud.

      Räägime veel ühest-teisest, arutades, kuidas me kumbki Haitile sattusime. Nagu öeldud, on Gill äsja saabunud Iraagist, oma eelmiselt lähetuselt. Mõned kuud tagasi plahvatas tema Hummeri kõrval IED ehk isetehtud lõhkekeha, nüüd on ta ühest kõrvast peaaegu kurt. Õnnetus ajendas Gilli rahulikumat teenistust otsima ja siin ta nüüd siis on.