ametlikku ÜRO päeva.
Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni peakorter asub New Yorgis ja selle juurde kuuluvad mitmed rahvusvahelised fondid ja programmid, näiteks ÜRO Arenguprogramm (UNDP) ja ÜRO Lasteorganisatsioon (UNICEF). Kuid kindlasti on kõige laialdasemalt tuntud ÜRO Rahuvalveoperatsioonide osakond (DPKO), mis vastutab kõikide maailma rahuvalveoperatsioonide eest. Näiteks 2010. aasta sügisel oli käimas 16 operatsiooni, läbi aegade on ÜRO rahu valvamas käinud rohkem kui kuuekümnel korral. Huvitaval kombel on suurem osa missioonidest toimunud viimase paarikümne aasta jooksul, kuigi esimene rahuvalveoperatsioon oli juba 1948. aastal.
Missiooni juhib ÜRO peasekretäri eriesindaja (SRSG), kelle ülesandeks on kogu missiooni töö juhtimine ja kohapeal ÜRO diplomaatiline esindamine. Nii sõjavägi, politsei kui ka tsiviilametnikud alluvad eriesindajale. Suurema osa rahuvalveoperatsiooni personalist moodustavad sinikiivriteks hüütavad politseinikud ja sõjaväelased, neid on sageli tuhandetes. Sinikiivrite õlul lasub missiooni ülesannete praktiline täitmine ja just neid nähakse tänavatel korda loomas ja turvalisust tagamas. Kordi vähem – mõnisada – on operatsioonil ÜRO lepingulisi tsiviilametnikke, kes jäävad enamasti tagaplaanile. Lepinguliste töötajate ülesanne on töötada välja missiooni poliitika ja hoolitseda selle eest, et kõik kulgeks sujuvalt.
Politseinikud, sõdurid ja tsiviiltöötajad on pärit erinevatest riikidest ja peavad ühise eesmärgi nimel koos töötama. Ma olen olnud missioonidel, kus tundub, et esindatud on kõik maailma riigid. Sellised suured rahuvalveoperatsioonid tõstavad ÜRO ametnikud aga kohalike hulgas esile ja seavad meid kõrgendatud riski olukorda – leiavad ju missioonid enamasti aset seal, kus on palju probleeme ja sissetulekud pole piisavad. Nii võib kohalikel tulla kiusatus varastada ÜROle kuuluvaid asju või, mis veel hullem, panna toime kuritegusid missiooni ametnike vastu.
Julgeoleku tagamiseks on igal missioonil olemas turvaosakond ja just sinna pakuti ka mulle Haitil tööd. Jah, ma lähen turvameheks. Erinevalt ööklubides nähtud turvadest, kel vorm seljas ja nui vööl, ei hakka ma siiski ustel seisma ja dokumente kontrollima. Minu ülesandeks on missiooni turvalisuse tagamine ja turvaplaanide väljatöötamine, sealhulgas ka ÜRO peasekretäri eriesindaja ja teiste kõrgtaseme diplomaatide kaitsmine.
Et asju veel segasemaks ajada, võib tsiviilametnikud jagada veel omakorda kaheks: mission rats9 ja HQ personnel10. Missioonirotid on tööle võetud konkreetsele operatsioonile ja tavaliselt liiguvad ühelt missioonilt teisele. HQ personnel on pärit mõnest ÜRO alalisest asutusest, kes on tulnud mõneks ajaks missioonile kogemusi saama ja oma teadmisi jagama. Huvitav on see, et peakorteri töötajad tahavad vähemalt korra missioonil käia ja meie, missioonirotid, tahame alati peakorteris tööd saada. Ma arvan, et peamiseks põhjuseks on missioonidel töötamisega seonduv teatud ebakindlus tuleviku suhtes; peakorteris on elu kindlam. Peakorteris töötades tuleb aga missioonikogemus alati kasuks.
Viimane töönädal Kosovos enne Haitile sõitu on tihe. Kuna mul õnnestus äraminek kaua saladuses hoida, siis täidavad mu päevi nüüd „lühikesed koosolekud” ja sõbralikud jutuajamised. Kolleegid pistavad pea ukse vahelt sisse ja soovivad õnne. Paljud uurivad ka, kas minu kaudu leiaks samuti tööd ning kuigi võtan lahkelt kõigi soovijate CVd ja kontaktandmed vastu, teame nii mina kui nemad, et šansid on väga väikesed. Töötajate valik on pikk protsess, kus vabale kohale on tavaliselt sadu, kui mitte tuhandeid kandidaate.
Ning siis tulid lahkumispeod. Pidu ÜRO politseinikega, kellega pidevalt koos töötasime. Lõuna NATO sõjaväelastega. Istumine OSCE Gnjilane kontoris, kus ma ametis käisin. Pidu OSCE peakorteri turvaosakonnaga. Õhtusöök endiste kolleegidega inimõiguste osakonnast.
Ma olen sageli mõelnud, millest tuleb see suur armastus lahkumispidude vastu. Kindlasti meeldivad kõigile lihtsalt toredad äraolemised, kuid ma arvan, et seal on ka kaks sügavamat põhjust. Esiteks on kolleegid ka sõbrad: päevast päeva külg külje kõrval töötades saavad alguse lähedasemad suhted – paljude erinevatelt missioonidelt pärit sõpradega olen tänaseni pidevalt ühenduses. Teiseks juhtub rahvusvahelistes organisatsioonides tahes-tahtmata, et mingil hetkel satud sa taas koos töötama endiste kolleegidega. Nii on kasulik häid suhteid hoida ja üks võimalus oma heasoovlikkust näidata on just ärasaatmispeol.
Kuigi olen oma uute väljavaadete osas elevil ja õnnelik, muudavad lahkumispeod mu sentimentaalseks. Raske on head aega öelda inimestele, kellega olen viie aasta jooksul sõbraks saanud. Paratamatult kaotame paljudega aastate jooksul kontakti, tean seda juba ette.
Lõpuks on kõik paberid allkirjastatud ja ära saadetud, kõik peod peetud ja ma olen teel Eesti poole, et paar nädalat enne uue missiooni algust puhata. Istun ootusärevalt Priština lennuväljal. Minust on kohe maha jäämas viis aastat konflikti serblaste ja albaanlaste vahel, kauneimad päikeseloojangud läbi Obiliči elektrijaama korstnatest tõusva tossu ja lõputud talved, kui sellestsamast jaamast tossu ei tulnud… Minust jäävad maha Brezovica suusarajad ja paljud sõbrad, aga ees on ootamas uus seiklus troopilisel Kariibi mere saarel, kus valitseb kuumus, malaariat kandvad sääsed ja võõras keel. Nagu öeldakse: võiks ka hullem olla!
MINU UUS ELU HAITIL EHK MINUSTAH
Kübaratornid Port-au-Prince’i viival lennukil juhatavad sisse Haiti – kireva ja kontrastiderohke maa.
MINUSTAH – Mission des Nations Unies pour la Stabilisation en Haiti ehk teisisõnu: ÜRO missioon Haitil. Juba missiooni nimi annab vihje, et ees ootab prantsuskeelne keskkond, nii et minu slaavi ja ugri keelte oskus just eriliseks abiks pole. Mainisin ka töölevõtmise ajal, et ma ei räägi sõnagi prantsuse keelt, kuid sain vastuseks: „Pole probleemi!”
2004. aasta 10. juunil istun Helsingis Vantaa lennuväljal ja ootan. Graafiku järgi oleksime pidanud juba kusagil Botnia lahe kohal viibima. Kuna mul pole lennukis magamisega probleeme, siis ma ei muretse – tean, et saan end sõidu ajal kenasti välja puhata.
Kui minu Haitile tööleasumine oli lõpuks kindel, hakkasin ennast seal toimuvaga kurssi viima. Minu sihtkoht on väga huvitava ja kireva ajalooga maa. Haiti katab kolmandiku Haiti ehk Hispaniola saarest, tema naaber on Dominikaani vabariik. Iseenesest võiks olla tegu rahuliku troopikasaarega, kuhu sooviks igal ajal puhkama minna. Tegelikkuses on aga tegemist riigiga, mis liigub ühest sisekonflikti keerisest teise ning kus vägivald ja korruptsioon on igapäevased nähtused. Kõik see on viinud olukorrani, kus Haiti on läänepoolkera vaeseim riik.
Kui 1804. aastal Aafrikast toodud orjad revolutsiooni järel võimu oma kätesse haarasid, sai Haitist esimene mustanahaliste vabariik maailmas. Oma kahesaja-aastase ajaloo jooksul on Haiti olnud nii imperaatorite, diktaatorite kui ka demokraatlikult valitud riigipeade võimu all. Riigi probleemidest annab tunnistust fakt, et lugematutest valitsejatest on oma ametiaja lõpuni teeninud vaid käputäis. Suurem hulk valitsejaid on aga riigipöörde käigus maalt välja aetud, arreteeritud või suisa tapetud. See omakorda on toonud kaasa olukorra, kus nii USA kui ÜRO on riigi asjadesse korduvalt sekkunud. Juba 1915. aastal okupeeris Haiti USA sõjavägi, võõrvõim kestis üheksateist aastat. Sellele on järgnenud ÜRO missioonid, mis hoolimata nime- ja mandaadimuutustest on kõik üritanud Haitil luua demokraatlikku korda. ÜRO on proovinud luua keskkonda vabadeks valimisteks, kaitsta inimõigusi ning parandada majanduse olukorda, sama ülesanne on ka minu missioonil MINUSTAH. Missiooni eelkäijaks oli ÜRO poolt ellu kutsutud rahvusvaheline sõjaväemissioon Multinational Interim Force, mis koosnes peamiselt USA merejalaväelastest ja mis loodi kohe pärast president Aristide’i lahkumist sama aasta veebruaris.
Jean-Bertrand Aristide, endine katoliku preester, oli väidetavalt esimene demokraatlikult valitud president Haitil. Saavutanud suure rahvatoetusega 1991. aasta alguses võimu, pidi ta sellest sama aasta septembris verise sõjaväelise riigipöörde käigus loobuma. Pärast rahvusvahelist survet Haitile ja USA sõjaväe sekkumist õnnestus Aristide’il 1994. aasta sügisel naasta oma ametikohale, kuhu ta jäi pooleteiseks aastaks. Võimule tagasi tulles saatis Aristide esimese asjana laiali Haiti sõjaväe ja lõi tsiviilpolitsei.
Teist