olid mul juba Jaapanisse saabumisest saadik väikesed identiteediprobleemid, mis küll ei olnud alguses minu enda tekitatud. Nimelt oli Hokkaidō ülikooli laekunud minu kohta eelinfo, et tuleb venelane Nõukogude Liidust! Hiljem märkasin oma imestuseks, et soome-ugri keeli õpetati selles ülikoolis slavistika osakonnas, mis selgitab veidi nende tehtud järelduste tagamaid. Esimesel Jaapanis veedetud nädalal, kui ma veel niikuinii hästi ei adunud, mis mu ümber toimub, vedasid ülikoolis õppivad paar vene doktoranti mind rõõmsasti kohalikku Sapporo Vene seltsi. Kuna mul Jaapanis ühtegi tuttavat polnud, ei punninud ma vastu ja võtsin seda kui toredat vaheldust ning uute kontaktide leidmise võimalust. Alguses olid kohalikud venelased minust väga huvitatud ja muudkui küsisid Eesti kohta, et „kuidas seal teil nüüd vabana ka on” ja „kas oma raha on parem kui rubla”, ning selgus, et üks neist oli isegi kunagi ammu Tallinnas käinud. Mina vastasin neile nii, kuis oskasin, ja enda arvates tuli see mul vene keeles päris hästi välja, aga ühel hetkel kuulsin, kuidas kaks vanemat meesterahvast pead kokku panid ja üks ütles teisele sosinal midagi, millest minu kõrv püüdis kinni fraasi „ne naša” (‘pole oma’)! Vaat kus lops! Venelased ise arvasid mu endi seast välja! Hiljem oli neist muidugi palju abi, kui oli vaja teistele ülikooliliikmeile selgitada, et ma olen siiski pesuehtne eestlane ja väikesest taasiseseisvunud põhjala riigist nimega Eesti.
Niiviisi olin ma uue aasta märtsikuuks jõudnud omadega päris puntrasse, mõlgutades vahel isegi mõtteid, et kes ma nüüd siis olen, kui ei oska varsti enam päriselt ühtegi keelt ega kuulu õieti kellegi hulka. Kas olengi äkki siis maailmakodanik? Tundsin üksi kodus konutades end teistest eraldatud inimesena. Iga infokilluke, mis ma Eesti kohta kätte sain, tundus ülimalt olulisena, ja sündmusi, mis mu kodumaal aset leidsid, võtsin mina mingisuguse imeliku kirglikkuse ja emotsionaalsusega nagu läbi mingi filtri. Kõik Eestiga seonduv tundus justkui kuubis olevat.
Ja siis ühel päeval märkasin Sapporo kesklinnas sihitult ringi lonkides tuttava moega „kahvanägu” – see oli kuulus norra kahevõistleja Fred Børre Lundberg, keda olin varem telekast näinud!
„Ahhaa,” mõtlesin ma, „kui juba norrakad on siia viitsinud karikaetapile tulla, siis äkki on eestlased kah kohal?”
Korraks tekkis mul mõte minna ja sikutada teda varrukast ning küsida, kas eestlasi on Sapporosse tulnud või ei, kuid siis sai häbelikkus minust võitu ning jätsin asja sinnapaika, arutades endamisi, et eestlastel on alati nii vähe raha, et ega neid Jaapanisse küll võistlema ei lasta. See vahejuhtum ununes mul peagi, ehkki kogu Sapporos pasundati igal pool, et suur kahevõistluse maailmakarikaetapp toimub ja puha. Mul oli küllaga omi mõtteid, millega tegeleda.
Tollel nädalavahetusel ärkasin nagu tavaliselt suhteliselt vara, keetsin oma tavalise hommikukohvi ja klõpsasin teleka sisse. Seal näitas otseülekannet kunagi 1972. aasta Sapporo taliolümpiamängude jaoks rajatud hüppemäelt.
Järsku kangestusin paigale, unustades isegi tassist rüübatud kohvilonksu alla neelata – ühe hüppaja, kelle nägu parajasti ei näidatud, kombinesooni kintsuosa peale oli kirjutatud „ESTONIA”! Järsku oli mul selline tunne, et saagu mis saab, aga ma pean mäele minema ja kas või kaks sõna eesti keeles rääkida saama. Panin kohvitassi kiiresti kõrvale, haarasin jope ja tormasin uksest välja bussipeatusesse, sest ei teadnud võistluste ajakavast midagi ja kartsin, et võin hüppemäele jõuda liiga hilja, kui võistlus on juba lõppenud. Buss sõitis mööda vonklevat teed mäkke ja mõnekümne minutiga olin ma kohal. Kuid kohe selgus, et olingi hiljaks jäänud – võistlus oli läbi ja pealvaatajaid vooris mööda mäekülgi looklevaid radu alla linna. Kargasin siiski liinibussist välja ja punusin hüppemäe poole, kui nägin, kuidas eesti kahevõistlejad Levandi ja Markvardt suundusid koos teiste võistlejatega neid ootavatesse bussidesse. „Nii et nad siiski olid siin,” mõtlesin kahetsustundega. Järgmisel hetkel püüdsin üle bussi piirava fännikarja neile kätega vehkides meeleheitlikult märku anda, et siin on üks väga üksildane eestlane, aga kumbki ei pööranud fännide poole pilkugi.
Tulin mäelt alla üsna pettunult, kuid otsustasin, et ei jäta siiski kasutamata võimalust, et otse minu „kodulinna” Sapporosse sõidavad kaugelt kohale kaks eestlast. Läksin otsusekindlalt kangapoodi ja ostsin väikesed jupid peaaegu õiget tooni sinist, valget ja musta siidi, et neist kodukootud Eesti lipp valmis õmmelda, sest pidin järgmisel päeval raja ääres kuidagi nende tähelepanu endale tõmbama.
Järgmine päev algas ootusärevalt. Ma istusin mulle järele tulnud sõbra autosse ning me alustasime sõitu. Ta oli juba võistluspaiga asukoha välja uurinud. Veidi aja pärast, kui olime üsna sihtpunkti lähedale jõudnud, peatas meid politseinik, kes teatas, et edasi ei pääse, sest võistluspaik on asjasse mittepuutuvate isikute sõidukitele suletud. See teadaanne pani hetkeks nördima, sest jala oleks vahemaa olnud siiski liiga pikk. Selgitasin talle, et olen Eestist ja tahan oma kaasmaalastega kohtuda. Politseinik vaatas mulle imestunult otsa ja küsis igaks juhuks üle: „Kas tõesti Hispaaniast?” Jaapani keeles on Eesti ja Hispaania hääldused tõepoolest veidi sarnased ning ilmselt kuulis politseinik mind veidi kehvasti, aga kuna ta silmanähtavalt leebus mõtte juures, et kui juba nii kaugelt on kohale sõidetud, siis ikka ei saa inimest tagasi saata, ei hakanud minagi teda parandama ja kordasin tema järel: „Jah, Hispaaniast, kuis siis muidu!”. Too oli tore ja mõistlik mees ning lasi meid läbi, kuid ees ootas veel mitu sellist „kontrollpunkti”. Kui järgmise politseivalveni saime, küsis too kohe: „Olete Hispaaniast, jah?”, lõi kulpi ja meie sõit võis jätkuda. Ilmselt oli tema ametivend eelmisest politseipunktist teda raadio teel teavitanud, et mingid VIPid lähenevad ja et neid tuleb aupaklikult kohelda. Niiviisi ühe politseiniku keelevääratust ära kasutades õnnestus ilma suurema vaevata jõuda võistluspaika, kus parkisime korraldajate autode kõrvale ja ruttasime raja äärde, sest murdmaasuusatamise võistlus oli kohe algamas.
Võistlusi oli vaatama tulnud päris suur rahvahulk, kuid raja äärde ja tribüünidele jagunenult paistis seal olema suhteliselt lahe. Ma ei olnud varem ühelgi suurel spordivõistlusel käinud, sest üldiselt ei armasta ma rahvakogunemisi ja tunnen end seal üpris halvasti. Kuid nüüd trügisin otse rajaäärsele tribüünile, tõmbasin hõlma alt isetehtud kolmevärvilise siidiribadest Eesti lipu, mis oli pikemat sorti söögipulga otsa pistetud, ja olin igatahes võistlusteks „relvastatud” ja valmis.
Peagi anti stardipauk ja sportlased tormasid energiliselt rajale. Rahvas ergutas hüüetega lemmikuid, kui need möödusid, ja nii kisasin minagi, kuis jaksasin, ja lehvitasin oma lippu: „Hopp-hopp! Läheb-läheb! Allar! Ago!”. Nii möödusid minutid ja varsti hakkasid esimesed lõpetajad finišisse jõudma. Kui võistlus oli ametlikult lõppenud ja võitjatele olid medalid kaela riputatud, trügisin nüüd juba läbi võistluspaigast lahkuva rahvahulga kohtunike kabiini poole, mis asus suusastaadioni serval paiknevas hoones. Mind lasti kenasti võistluste peakohtuniku jutule, kes mu ära kuulas ja juhatas turvalintidega eraldatud alale, kus asusid sportlastele riietumiseks mõeldud väikesed haagismajakesed. Seal jättis too abivalmis mees mu sinnapaika ootama, sõnades, et ta teavitab eestlasi ühest nende hõimukaaslasest ja eks nad siis ise vaatavad, kas on soovi suhelda või mitte.
Mõtlesin endamisi, kui tüütu see võib olla, kui arvatavasti igal pool passivad neid mingid andunud fännid, kes ootavad särasilmselt autogrammi, aga võib-olla loodavad sisimas oma iidolitega mingisugust sügavamat suhet luua. Siis aga rahustasin ma ennast sellega, et mina ju polnud autogrammikütt ja isegi mitte eriline fänn, sest võistluste teleülekandeid jälgisin pigem pisteliselt. Ehkki ma olin muidugi eestlaste saavutustega spordimaailmas tuttav ja olin näinud telekast ka näiteks Allari suursaavutust 1988. aasta Calgary taliolümpial – nagu ilmselt suurem osa eestlasi. Sestap ma väga palju ei pabistanudki, kui nad Agoga kahekesi ühe haagise nurga tagant välja jalutasid, endil selline pisut uudishimulik nägu peas. Ma ütlesin ärevalt „Tere!” ja jäin nende reaktsiooni ootama, justkui oleks see olnud mingi võlusõna. Seepeale tervitasid nemad vastu ja küsisid, kuidas ma üleüldse Jaapanisse olin sattunud. Tutvustasin end ja küsisin, kas nad ikka nägid, kuis ma Eesti lippu raja ääres lehvitasin, mille peale nad naerma prahvatasid, et olid märganud küll, et mingi kummaline tüüp