nii nagu see arvatavasti on juhtunud lendoravaga, kelle üheks asualaks olevat Takao mäge peetakse siiani maagilise väega kiuslike tengu’de elukohaks.
Parimad asjad Jaapanis olid minu jaoks mäed, sest ma lausa jumaldan neid looduslikke hiiglasi, millest Eesti on kahjuks ilma jäetud. Ma ei kujuta ettegi, et võiksin kunagi elada sellises kohas, kus puudub selline suur loodusstiihia, nagu seda on mäed või meri – minus ei ole materjali sisemaarotiks, sest eluks vajan ma õhku. Ja seda pakkus mulle ka Sapporo metsadega kaetud, „karvastest” mägedest ümbritsetud loodusega, kuhu ma juba sügisel olin oma sinise rattaga pikki trette teinud. Sapporo õhk on tõeliselt karge, ent sellest sain ma aru alles siis, kui hiljem Tōkyōd külastades põrkasin tossuse lämbuse eest tagasi juba lennukist maha astudes – suurlinna asi see õhusaaste!
Nii et kui mu jaapani sõbrad tegid ettepaneku minna mägedesse suusatama, ei mõelnud ma kaks korda ning lõin kohe kampa.
Nagu mu teisedki kursusekaaslased, olin oma sõpradega tutvunud Hokkaidō ülikooli Chikyū-kurabus ehk Maailmaklubis, mille tuumikuks olid juurat õppivad Fujimori, Ishikawa ja Maki-chan. Neil oli igal aastal tavaks nende ülikooli saabuvad välistudengid oma tiiva alla võtta, neid alguses abistada Jaapani eluolusse sisseelamisel ja hiljem sõprade ringis „väljaelamisel”. See oli muidugi naljaga pooleks öeldud, sest tegelikult olid nad alati valmis abi pakkuma, kui selleks vajadus tekkis, ent organiseerisid meile ka vahvaid väljasõite Hokkaidō loodusparkidesse või tutvustasid kohalikku kultuuri näiteks kas või kevadise Tšingis-khaani-party näol, mis seal kandis asendab jaapanlastele muidu nii tavapärast õitevaatlemist hanami’t.
Niisiis kogunes suusaseltskonda kümme inimest: viis välistudengit ja viis meie Maailmaklubi-sõpra. Üürisime Hokkaidō üheks tuntuimaks suusakuurordiks peetavas Nisekos endale suusamajakese ja sõitsime bussiga sinna kohale. Niseko Hirafu nime kandev kuurort asub selle saare edelaosas Niseko mäel, millel on kõrgust üle 1300 meetri ning kus pidavat aastas maha sadama keskmiselt viisteist meetrit lund, tehes sellest väidetavalt ühe maailma lumerohkeima suusakuurordi. Kohe Niseko mäe naabruses kõrgub uhke, korrapärase koonuse kujuline Yōtei mägi, millele on selle kauni vormi tõttu antud hellitlev hüüdnimi Hokkaidō Fuji mägi.
Sellest pidi saama tegelikult minu esimene mäesuusakogemus, sest varem olin nii kooliajal kui ka hiljem saanud ainult murdmaad sõita. Enne mäele viivasse marsruuttaksosse ronimist tegin suuskadel paar tiiru, proovides veidi uisusammu ja ka mõnd äkilisemat pööret, mis mul endise iluuisutajana siledal maal täitsa kenasti välja kukkusid. Sellepeale kuulsin, kuidas Fujimori-san ja Ishikawa-san mind eemalt takseerides omavahel tasa kommenteerisid: „Eestlase ja sakslasega pole häda midagi, nemad saavad hakkama, aga Batmani ja Ii-chani pärast on pisuke mure…” Mina olin kuulduga muidugi väga rahul, ehkki hiljem sain teada, et liiga vara ei maksaks ikka kah hõisata. Muidugi, olin juba Abashiris end tubli suusatajana tõestanud, kuid mongoli tüdruk Batman ja korealane Ii said seal oma esimesed tuleristsed ja nüüd, teist korda suuskadel seistes, olid nemadki otsustanud mäesuusatamise julgelt ära proovida.
Rõõmsalt omavahel aasides jõudsime mäe alla, kus ostsime kolmepäevase mäepileti ja ronisime traatide otsas kõlkuvasse gondlisse, mis viis meid üles. Ma ei muretsenud üldse oma oskuste pärast, vaid mõtlesin endamisi, et kui nõlv tundub alla vaadates väga järsk ja jube, siis sõidan sellesama gondliga lihtsalt alla tagasi ja trimmin ülejäänud päevadel vaid mäejalamit. Mõne minuti möödudes gondel peatuski ja sõbrad käskisid meil välja minna, sest kõrgematelt tasanditelt, kuhu gondel järgmiseks suundus, algasid juba päris proffidele mõeldud raskemad rajad. Esimest korda üle tuhandemeetrise mäe umbes kolmveerandi peal olles avanes mulle nüüd vaade, mida ei osanud oodatagi – mäejalamil olev suusabaas, kus me gondlisse olime istunud, oli muutunud imepisikeseks ning selle ümber sagis täpikesi, mis osutusid suusatajateks! Ma olin üsna rabatud ja teatasin oma sõpradele, et tore oli, aga mina soovin nüüd gondliga veidi madalamale tagasi sõita. Säärase rumaluse peale hakkasid nad suure häälega naerma, teatades mulle karmi tõe, mille peale ma oleksin võinud isegi tulla – gondel ei vii kedagi alla, vaid ainult üles! Seda kuuldes olin enda peale hirmus vihane ja kirusin end mõttes. Oli mul tarvis üldse siia mäe otsa ronida! Nüüd ei jäänud mul üle midagi muud, kui alistuda ning loota iseendale. Valisime allaminekuks ühe kergematest radadest, mis mu jaapani sõprade arvates oleks pidanud meile sobima küll.
Kui esimesed viiskümmend meetrit laskumist olid laugel pinnal ja juba mulle tunduski kõik okei olevat, siis äkitselt leidsin end järsu kallakuga nõlva servalt. Vaatasime sakslase Frankiga teineteisele ärevalt otsa, sest ka tema oli tõelisel suusamäel esimest korda, kuid ilmselt otsustas ta oma mehisust üles näidata ning laskus päris osavalt järgmise nõlvani. Tagapool oli kuulda, et Ii-chan, kes oli sõprade õhutusel samuti julgenud gondliga üles sõita, samas kui Batman targalt mäejalamile harjutama jäi, sattus nüüd täielikku paanikasse. Ta hakkas suurest hirmust koguni nutma ning keeldus suuskadel mäest alla sõitmast.
Minagi olin üsna hirmunud, kui nägin enese ees vaat et kuristikku meenutavat nõlva, sest siiani olin lapsena julgenud Mustamäe Vanaka otsast, mis oli mulle tookord samuti kohutavalt kõrgena tundunud, vaid korra alla vaadata. Nüüd aga oli ainus väljapääs püüda elusalt ja tervelt mäest alla saada. Kogusin ennast pisut nõlvaserval, samal ajal selja taga Ii-chani nuuksumist kuuldes, kuid otsustasin siis kogu julguse kokku võtta ja tõukasin end ägedalt ettepoole.
Juba esimesel hetkel, kui hakkasin Mustamäe laugetel küngastel õpitud kiirlaskuja küürakil ja põlvedest kõverdatud asendis meeletuks kasvava kiirusega alla libisema, taipasin, et olen midagi väga valesti teinud. Kõrvus kajamas sõprade vaimustunud hüüded „Vaat, kus eestlane alles paneb!” ja „Maret La Bomba!”, mis oli tol talvel Lillehammeri olümpiamängudel mäesuusatamises puhta töö teinud Alberto Tomba hüüdnimi, tegelesin samal ajal aju ragistades probleemiga, mis tuli hetkega lahendada – kuidas järgmise nõlvani ellu jääda? Sekundi murdosa vältel mõistsin, et niiviisi sirgjooneliselt kihutamist jätkates, mis võis ju teistele lahe vaatepilt olla, lõpetan igal juhul traagiliselt mõne rajaäärse puu otsas. Sestap otsustasin instinktiivselt, et kõige parem on katsuda hoopis kukkumisega hoogu pidurdada. Ma olin lapsena neli aastat iluuisutamisega tegelenud ja sestpeale igal talvel jääl käinud, nii et üks asi, mis mulle uisutrennist eluks ajaks tarvilikuks osutus, oli oskus end suuremalt vigastamata kukkuda. Nõnda valisin sobiva hetke ja veeresin kukerpallitades allapoole, suusad, mis olid klambritest lahti hüpanud, lendamas teine teisele poole raja serva. Kui ma end lõpuks püsti ajasin ja avastasin, et mul pole ühtki murdunud konti ega isegi vist sinikatki, lehvitasin vapralt üleval seisvatele jahmunud nägudega sõpradele, hüüdes, et minuga on kõik korras. Otsisin suusad lumest üles, panin alla tagasi ja asusin järgmise nõlva poole sahkama.
Ii-chan oli aga minu kukkumisest niivõrd rabatud, et ta keeldus sealtsamast mis tahes palumise peale alla laskmast. Ta võttis enda suusad hoopiski alt ning hakkas väikeste kartlike sammudega mäest alla astuma. Mina olin samal ajal jõudnud järgmise järsakuni, kuid nüüd olin juba pisut targem: ma jälgisin tükk aega tähelepanelikult, mida teised laskudes teevad, ning üritasin ise niisamuti toimida, ikka üht ja teist külge ette pöörates, aeglustades liikumist võimalikult palju. Pääsenud õnnelikult sellestki nõlvast, tuli mitu kilomeetrit ühtlaselt lauge, vaevu märgatava kallakuga laia rada, millel sõitsime seltskonna teiste liikmetega kõrvuti lihtsalt uisku, kuni saabus viimane järsem nõlv, mis viis mäejalamile. Olin esimest korda mäest alla tulnud ja imekombel ellu jäänud!
Oma saavutuse üle uhkust tundes ja sõprade tunnustuse ära teeninud, ootasime veel ligi tund aega, enne kui hädalise näoga Ii-chan nähtavale ilmus. Ka viimasel nõlval kukkus ta mitu korda ning kui ta lõpuks meie juurde jõudis, oli ta väga pahane. Ja minu arvates õigustatult, sest päris algajat, kes ei tea laskumise põhinippidest mitte midagi ja on suuskadel alles teist korda elus, ei oleks tohtinud kohe mäe otsa viiagi. Sellega seoses oli meil õhtul suusamajakesse jõudes väiksemat sorti tüli, kus meie Batmaniga asusime Ii-chani kaitsma, kuid nii mitmedki me kallitest sõpradest olid endistviisi veendunud, et selline šokiteraapia on just kõige parem viis mäesuusatamist selgeks saada. Nõnda mossitasime terve õhtu ning tundus juba, et seltskond ongi jagunenud lõplikult