lumest objektide valmistamiseks. Üheks nädalaks muutus Sapporo kesklinna läbiv peatänav Ōdōri Lumefestivali keskuseks, millel ilutses sel aastal muu hulgas ka puhtast valgest lumest rajatud Venezia kuulus Püha Markuse katedraal, millele andsid värvilisi vitraaže imiteerivad jääst valatud aknad üsna autentse ilme. Ma olin just eelmisel suvel käinud Itaalias ning näinud oma silmaga seda kaunist kirikut, mis võlus üleujutustest lohku vajunud lainelise mosaiikpõrandaga, nii et selle peaaegu elusuurune lumest koopia rabas mind oma detailitäpsusega.
Ülikoolis oli märkamatult kätte jõudnud kevadine vaheaeg, mis kestis märtsi lõpuni. Meile, välisüliõpilastele, oli organiseeritud neljapäevane reis Hokkaidō saare teise otsa, Ohhoota mere ääres asuvasse Abashiri linna, kus me pidime elama kohalike kodudes. Ma ei olnud alguses sellest hōmustei (inglise keeles homestay ehk peres elamine) väljavaatest kuigivõrd vaimustuses, sest tavaliselt kipuvad jaapanlased sel puhul kogu su aja nii ära planeerima, et ei jää hingamisekski aega. Muidugi, meie kursuse „noored”, kaheksateistaastane mongol Batmansurõn ja terve kamp ameeriklasi, olid suures ootusärevuses, kuid mulle tundus, et oma 25 eluaastaga olin kellegi pilli järgi tantsimiseks juba liialt vana. Ent sellegipoolest ei olnud selles asjas võimalik vastu vaielda ja nii topitigi meid ühel heal päeval bussi ning sadu kilomeetreid kestev sõit Hokkaidō kirdeossa läks lahti.
Buss kihutas mitu tundi mööda lumiseid maanteid, kui korraga jõudsime lausa hämmastavat vaadet pakkuvasse teelõiku: mõlemal pool teeperve kõrgusid lumest moodustunud kümne kuni viieteistkümne meetri kõrgused vallid, mis olid justkui höövliga siledaks seinaks lihvitud. Buss tundus nende vahel liikudes otsekui mingisuguse mängukannina – niivõrd tillukesena tundsime me end nende tohutute lumemüüride vahel sõites. Reisisaatja seletas, meie imestunud nägude peale ilmselgelt suurt rahuldust tundes, et sellist vaatepilti võib seal kandis näha haruharva, kuid tänu tõelisele Hokkaidō talvele, nagu tol aastal oli, rajati selles pisut mägises teelõigus turistidele mõeldud niinimetatud lumetunnel, millist muidu saab näha vaid Nagano prefektuuri jäävates Jaapani Alpides. Mitme tunni pärast jõudsime lõpuks Abashirisse, mis osutus pisikeseks sadamalinnaks Ohhoota mere kaldal. Veebruaris on Abashiri linnake aga veidi teistmoodi turistide peamine sihtmärk, pakkudes mõõduka rahasumma eest lõbusõitu jäälõhkujal, et vaadelda Ohhoota mere triivjääd ja väikestel jääpankadel talvepäikese käes peesitavaid hülgeid. Mina ei olnud aga kummastki võimalusest erilises vaimustuses, püüdes vastu pusida, sest jääd on meil Eestis talvel omalgi küllaga. Kahjuks hülgeid me sellel meresõidul ei näinud ja pidime piirduma vaid veepinnal hulpiva rüsijää imetlemisega. Nagu seesugustel organiseeritud kambaväljasõitudel kombeks, oli pärast jää vaatlemist meie programmis kohe järgmine punkt, mis oli Abashiri kohaliku lumefestivali külastus. See jäi mastaapidelt alla Sapporo grandioossete lumeskulptuuride väljanäitusele, ent sellegipoolest leidus Abashiris päris naljakaid lumest ja jääst tehtud objekte, näiteks väikeseid jääkuubikutest iglusid, milles olid minikohvikud ja pirukalavkad, mis mõjusid üsna meeleolukalt.
Õhtu saabudes jagati meid perede vahel ära ning mina sattusin koos mongol Batmaniga Tōhoku ülikooli professori juurde, kus me pidime järgnevad kolm ööpäeva elama. Professor oli ise üsnagi värvikas karakter, kelle uurimistöö sisu oli ülikooli laboris õunaveinide keemilise koostise uurimine ning võimalusel selle kvaliteedi parandamine. Tema koduses keldris oli kastikaupa ladustatud erinevat sorti õunu, igaüks Jaapani kombe kohaselt eraldi pakendatud, ning loomulikult riiulite viisi rangelt süstematiseeritud õunaveini-kollektsioone, mida me tema asjalike kommentaaride saatel siis ka õhtuti manustades „uurisime”.
Järgmisel päeval ootas meid ees kogu Abashiri lumefestivali tähtsündmus – suusavõistlus, millest me pidime kohustuslikus korras osa võtma. Mulle esialgu arusaamatuks jäänud põhjusel kutsusid nad seda aruku-sukii’ks ehk otsetõlkes „kõnnisuusatamiseks”, kuigi varustuseks, mis meile anti, olid tavalised murdmaasuusad. Suursündmusele, mille peastaarideks olime ootamatult saanud, kogunes suur hulk Abashiri kohalikku rahvast, kes stardis ja ka raja ääres meile kaasa elas. Peale meie, viieteistkümne välistudengi Sapporost oli muidugi massiliselt ka kohalikke osalejaid, kes kõik stardipauku oodates närviliselt oma varustust kohendasid. Ehkki distantse oli valida erinevaid, naistele näiteks kahe-, seitsme- ja viieteistkilomeetrine, valisin mina keskmise pikkusega sõidu, sest kahene ring oleks minusugusele põhjamaalasele pisut nadi olnud, aga viieteistkümne kilomeetri läbimiseks ei leidnud ma eneses piisavalt motivatsiooni.
Kui stardipauk oli kõlanud, rühkisin ma koos teistega rajale ning peagi selgus, et enamik jaapanlastest ei osanud suuskadega midagi peale hakata. See-eest tundsin mina end sõiduvees olevat – kui nii saab üldse suusatamise kohta öelda, sest suusad liikusid minul ikka otse ja raja alguses sai neid isegi pisut libistada. Ent peagi tabas mind tõsine hämmastus, kui metsa vahele jõudes selgus, et suusarada justkui õieti polnudki – esimene, kes raja läbis, tegi paksu lume sisse lihtsalt suusajälje ette ning ülejäänud üritasid siis mööda seda sõita. Kuigi asi oli sõitmisest kaugel! Pigemini meenutas see lumes sumpamist, mida minu arvates oleks olnud hulga mõistuspärasem teha räätsadega, mitte aga kitsaste murdmaasuuskadega. Nüüd ma taipasin, mida nad selle „kõnnisuusatamise” all mõtlesid – see tähendas tegelikult lihtsalt seda, et sa tammud, suusad jalas, mööda peaaegu läbimatut rada, üritades umbes poolemeetrisest, tõsi küll, kohevast lumest läbi sõtkuda. Oi, kuidas selline trampimine võttis higi lippama! Pealegi sattusin ma pea olematu suusajälje järgi otsustades rügama üsna suusatajate esiotsa, mis tegi kogu ülesande veelgi raskemaks. Rada läbides vandusin ma tuld ja tõrva, et kes neile jaapanlastele küll selle rumala mõtte pähe oli pannud, et suuskadega kõndima peab?!
Viimaks, pärast seda, kui ma olin raja lumerohkeimates kohtades paar korda koguni silmili lumme kukkunud, hakkas finiš paistma ning rõõmustades, et see piin ometigi lõpeb, ületasin publiku rõõmuks teleekraanilt nähtud efektse liigutusega finišijoone. Rahvas juubeldas ümberringi ja hetkeks oli mul päris tore, koguni selline superstaarilik tunne. Kohe ruttas ei tea kust minu juurde ürituse avanud Soome konsul ja küsis, mikrofon käes, kuidas ma küll nii hästi „suusatada” oskan. Nüüd tuli välja, et olin naiste arvestuses oma seitsmekilomeetrisel ringil koguni esimeseks tulnud! Oma vahvast tulemusest pisut segaduses olles selgitasin, et ma olen ju ometigi eestlane ja eestlased teatavasti sünnivadki, suusad jalas. Selle vastuse peale kohalik rahvas rõkkas ning ka diplomaadist proua oli Hokkaidō äärealalt hõimlase leidmise üle rõõmsalt üllatunud. Mõned tunnid hiljem, kui me kogu oma kursusega Soome konsulaadi vastuvõtule olime kutsutud, võttis ta mu erilise hoole alla, arvatavasti seetõttu, et ta sai üle hulga aja kellegagi sealmail emakeelt pruukida, ning kindlasti ka tolle seletamatu ugrimugri ühtsustunde tõttu, mis meid kohe sidus. Mu kursusekaaslased piidlesid meid pisut eemalt, vast esimest korda taibates, et ma tõepoolest esindan mingit kummalist väikerahvast, kes on juhuslikult pärit põhja poolt ja „suure Soome” naabrusest. Mina seevastu olin rahul, et soomlased mind lausa omaks tunnistasid.
Järgmiseks päevaks olid lihased suurest lumes rabelemisest hirmus valusad, ent ees ootas päevakava järgmine punkt – ainu kunstniku külastamine. Ainud on Jaapani üks vähemusi, omanäoline väikerahvas, kes on surutud nende praegusele asualale Hokkaidō saarel. Abashiri lähistel, Shiretoko poolsaare tipus, võis hea ilma korral näha palja silmaga vaidlusaluseid Kuriili saari. Need saared, mida jaapanlased kutsuvad Chishimaks, on alates Teise maailmasõja lõpust Jaapani ja Venemaa vahelise piiritüli aluseks ning mõlemad riigid märgivad neid kaartidele enda omadena. Tegelikult on aga tegemist veelgi keerulisema probleemiga, sest saari annekteerides saatsid venelased saarte põliselanikeks olnud ainud jaapanlastele nii-öelda tagasi, ehkki ainu rahval ei ole jaapanlastega olnud ajaloos rohkem pistmist kui venelastega. Nõnda koondusid poliitiliste tülide tulemusena Hokkaidōle erinevad ainude hõimud ning ajapikku seal nende kultuurid segunesid, moodustades tänaseks ühtse keele ja maailmavaatega Jaapani vähemusgrupi. Abashirist mitte väga kaugel asub ka üks ainu küladest, kus viljeletakse traditsioonilist elustiili, ehkki see on pigem turistidele mõeldud ainu kultuuri tutvustus ja kuuldavasti mitte kuigi elujõuline ettevõtmine.
Ainud