kunstniku juurde oligi sellega lõppenud. Professor tänas oma sõpra külalislahkuse ja kannatlikkuse eest ning meie üritasime viisaka kummardusega kompenseerida ennist ebaviisakusse sumbunud vestlust. Seejärel ronisime autodesse ja kihutasime Abashiri poole tagasi. Järgmisel päeval leidsime end varahommikul mööda lumist maanteed kihutavas bussis Sapporo poole suundumas. Kõik olid vaiksed ja kuidagi oma mõtetes, sest Abashiri oli meile kõigile pakkunud midagi, mida me ei olnud osanud oodata.
MINA OLEN SINU EESTLANE
Viies vaade.
Tolle Hokkaidō-aasta veebruari alguses üllatati meid ülikoolis uudisega, et läheme külastama ühte Sapporo algkooli. Nagu sellistel puhkudel ikka, pidime olema valmis oma maad ja rahvast väikestele jaapanlastele tutvustama, seetõttu olime külastuspäeva hommikul ootusärevad ja ülikooli juures varakult valmis. Jaapani koolisüsteem sarnaneb tänapäeva Eesti koolikorraldusega, kuigi kooliastmete liigendus on pisut erinev: algkool kestab kuus, keskaste kolm ja gümnaasium samuti kolm aastat. Jaapani koolide eripära on see, et kõik kooliastmed asuvad tavaliselt eri hoonetes, nii et jaapani lastele on ühest astmest teise minek kooli vahetamise tõttu lausa füüsiliselt tunnetatav. Muidugi on sel süsteemil ka varjuküljed, sest nii keskkooli kui gümnaasiumisse astumiseks tuleb sooritada eksamid, mis seab laste õlule suure stressikoorma.
Algkooli jõudnud, jätsime oma jalanõud kooli fuajees asuvatele riiulitele ja torkasime jalga külalistele pakutud sussid, seejärel jagati meid otsekohe klasside vahel ära. Minu klass oli neljas, millel oli koguni seitse paralleelklassi. Mingisugust erilist häbelikkust polnud märgata ja lapsed võtsid mul ilma pikemata kätest kinni, nii et mõlema käe sõrmede otsas rippus vähemalt paar last, ja need, kes hästi ei ulatanud, üritasid mul püksisäärest krabada ning talutasid mu niiviisi õhinal oma klassiruumi. Klass oli täies piduehtes: seintel ja ukse- ning aknaavades rippusid paberist tehtud värvilised ketid ja mitmesugused origami voltimistehnikas valmistatud lilled. Minu suureks üllatuseks ilustas klassi tagaseina spetsiaalselt mulle adresseeritud tervitus sõnadega „Yōkoso, Nukke-san!”, mis tähendab „Tere tulemast, preili Nukke!”, ja kümmekond paberist isetehtud sinimustvalget lippu! Lapsed olid õpetaja sõnul kõvasti vaeva näinud ning lausa mitu kuud pärast tunde koos käinud, et uurida välja, kus see Eesti on, ja teha minu saabumiseks ettevalmistusi.
Nüüd kogunesid kõik umbes üheksa-kümneaastased marakratid minu ümber, vaatasid mind pärani mustade silmadega nagu mingit imeasja, kuid hakkasid peagi igasuguseid küsimusi esitama. Osa neist küsimustest oli kindlasti õpetaja abiga välja mõeldud ja neid esitasid nad häbelikul ilmel. Ent niipea, kui õpetaja oli andnud loa esitada igasuguseid küsimusi selle kohta, mis lapsi huvitab, sattusin ma tõelise küsimuste laviini alla. Näiteks üks väikest kasvu tüdruk lähenes mulle ettevaatlikult, silmitsedes teraselt mu kõrvarõngaid, ning küsis, kas mu augustatud kõrvad ei valuta, mispeale ma rahustasin teda, öeldes, et üldse ei ole valus. Seejärel trügis teiste hulgast otsustavalt lähemale tarmukas poisiklutt ja küsis julgelt, mis loom mul koti küljes ripub ja kas see saba on ka päris ehtne. Ma hakkasin selle peale naerma, sest mu kotile oli haaknõelaga kinnitatud kahest naaritsanaharibast kokku rullitud vale-loomasaba, ja ma pidin tema südamerahu huvides seletama, et see on lihtsalt iluasi ja päris loomi ma enese ehtimiseks ei tarvita. Vahepeal tuli lausa mitu küsimust korraga, nii et õpetajal tuli lapsi isegi leebelt korrale kutsuda, et oleks võimalik ristküsitlusega jätkata.
Väikesed lapsed on iseäranis avameelsed ja erinevalt täiskasvanutest ei tea nad kuigi palju Jaapani keerulistest etiketireeglitest, mis teeb nendega suhtlemise ülimalt nauditavaks. Enne kooliminekut antakse jaapani lastele vähemasti minu tähelepanekute kohaselt suhteliselt palju vabadust ja neid ei koormata liigsete piirangutega. Olin mänguplatsidel näinud ka ohjeldamatult jonnivaid maimukesi, kelle vanemad teiste täiskasvanute ees häbelikult kummardades oma võsukeste tujude pärast vabandasid. Üldiselt suhtutakse väikelastesse aga nii, et see iga on nende elus periood, kui nad on veel vabad ühiskonna kohati koormavatest käitumisreeglitest, ja seetõttu andestatakse neile paljud asjad, mida näiteks kooliealised enam teha ei tohiks. Ka algkool paistab silma üsna suure vabaduse poolest, selle märk on kas või koolivormi puudumine. See-eest paigutatakse ühte klassi õppima samavanused lapsed, mis tagab selle, et klassis ei ole veel muidu Jaapani ühiskonnale omast vanuse alusel tekkivat hierarhiat, mis hiljem dikteerib käitumise ja viisakusväljendite kasutamise. Algkoolilapsed alles õpivad, kuidas paljude erinevate isiksuste koostoimel hakkama saada, ja mulle tundus, et selle eesmärgi saavutamiseks tehti Jaapani koolides süstemaatilist tööd. Kujukaks näiteks on lausa kooliprogrammi sisse kirjutatud tegevused, mis peavad tagama teatava kollektiivsustunde tärkamise. Oleks vale mõelda, et jaapanlased on juba sündides kollektivistlikud, pigemini koolitatakse nad teisi enda ümber taluma ja oma soove maha suruma õppima pikkamööda. Nii on näiteks klassiruumi igapäevane puhastamine jäetud laste, mitte koristajatädi õlule – vastupidiselt sellele, kuidas see on Eesti koolides korraldatud. Peale selle on klassijuhatajatund mõeldud ikka selleks, et õpetaja kaasabil laste omavahelisi suhteid klaarida, võimalike hilisemate probleemide ärahoidmiseks.
Minu klass tahtis mulle end parimast küljest näidata ja nii olid neil tol päeval tunniplaanis ka mõned koolitunnid, et demonstreerida, kuidas lapsed Jaapanis õpivad. Esimene tund oli kirjatehnika ehk jaapani keeles shūji. Kõik võtsid õpetaja käsu peale kappidest oma kirjatarbed, ladusid need korrapäraselt lauale ja asusid usinalt märke maalima. Õpetaja joonistas tahvlile hiina märgi hayashi (‘võsa’) ning käis seejärel pinkide vahel ja parandas kas pintslihoidu või märgikuju. Ka mulle eraldati vaba koht ja nii tõmbasin minagi musta tušiga hoogsalt paberile kaks kõrvuti asetsevat puumärki, mis tähendavadki jaapani keeles tihnikut. Mõned lastest hiilisid mulle lähemale, et näha, kuidas ma kirjutada oskan, ja õhkasid siis, endal silmad imestusest ümmargused: „Mareto-san wa jōzu!” („Küll Maret oskab ikka hästi kirjutada!”) Ega nemad ju ei teadnud, et ma olin selleks ajaks juba mitu kuud eraõpetaja juures jaapani kalligraafiat ehk shodō’d õppinud ning nii lihtsa märgi kirjutamine ei valmistanud mulle tõesti enam mitte mingisugust raskust. Korrapealt oli minust saanud laste seas veelgi suurem autoriteet, kui ma niigi juba olin, ja nüüd palusid nii mõnedki endale mälestuseks ühe „võsa” maalida.
Aastaid hiljem oli mul võimalus külastada veel mitut erinevates Jaapani piirkondades paiknevat algkooli ja näha nii esimese klassi jõmpsikate kui ka algkooli vanimate, kuuendike koolitunde. Üks asi, mis igal pool silma hakkas, oli meesõpetajate rohkus, mis mõjus meie kodumaise koolisüsteemiga võrreldes kuidagi eriti kontrastsena. Huvitav oli jälgida, kuidas mehed isegi päris pisikeste lastega toimetasid ning kui sõbralik oli kogu õhkkond, millele aitas kindlasti kaasa ka keel, mida algkoolis kasutatakse. Väikesed lapsed nimelt ei oska veel kasutada viisakat jaapani keelt ning nendega suhtlevad vanemad inimesed lihtsamas kõnekeeles, mis loob sellise sundimatu atmosfääri, mida tuleb hiljem jaapanlaste täiskasvanuelus ette vaid ehk saketopsi taga. Hämmastas see, et hoolimata vabast suhtlemisvormist ja laste suurest hulgast, mis oli keskmiselt 35–40 last, valitses klassis oskuslike ja psühholoogias ilmselgelt vilunud õpetajate dirigeerimise all asjalik töömeeleolu, kust samas ei puudunud ka nali ja naer. Muidugi teadsin seda, et karmiks läheb õppimine alles keskastmes ja eriti gümnaasiumis, kus lapsed ägavad testiderohkuse all, kuid sellegipoolest jättis õpetajate professionaalsus mulle sügava mulje.
Kui kirjatehnikatund lõppes, valmistuti üheskoos lõunat sööma. Jaapani algkoolides söövad lapsed oma klassiruumis ning serveerivad ja ka koristavad toidu ise. Nüüd asusidki neli väikest tragi poissi-tüdrukut, kes kindlasti olid klassi parimad korrapidajad ja kes arvatavasti olid karmi konkursi võitjatena selle au tänaseks endale saanud, asjalikult toimetades tassima laudadele Jaapani koolilõunat ehk kyūshoku’t, mis koosnes väikesest piimapakist ja kausikesest salati ning muu tervisliku kraamiga. Söömise ajal piidlesid lapsed mindki, et kuidas see kahvatu välismaatädi pulkadega söömisega hakkama saab ja üldse nende toitu suhtub, mistõttu üritasin süüa nii kabedalt kui võimalik ja kiitsin igal võimalusel koolitoitu, mis maitses kogu oma lihtsuses üllatavalt hea. Söögiaja lõppemisel koristasid krapsakad korrapidajad laudadelt pakendid