Kui vein on välja valatud, siis tuleb see ära juua”
PISIKE INSPIRATSIOON
Üks võimalus on unistusi täita järjest. Aga vahel õnnestub kõik soovid omavahel siduda – ja nad korraga ette võtta.
Ruttan oma uue kodu poole Pariisi kesklinnas. Mingil hetkel aeglustan sammu, sest mu ees kõnnib üks noor mees. Minust võib-olla paar aastat vanem, tal on ilus soeng, ja külje pealt näen, et ka üsna värskelt raseeritud lõug.
Rahvast kõnnib vastu ja rutakalt mööda piisavalt palju, et ma jään talle inimmassis märkamatuks, kui teda küljelt jälgin. Tal on seljas puhas ja stiilne moodsa lõikega pintsak.
Kogu selle vöökohast üles jääva ilu kontrastiks on tal jalas hallid dressi- või pidžaamapüksid, ühes käes kinnine tumesinine vihmavari, mida ta kasutab jalutuskepina, ja teises suur kilekott. Ning ta on paljajalu.
Ma kõnnin ta kõrval, et näha, kas ta on ka näost hull. Profiilis vähemalt mitte. Ta ilus nägu on nii rahulik, nagu kuuluks ta mõnda idamaisesse mungaordusse, sest talvises Pariisis jääkülmal asfaldil paljastel taldadel nii loomulikuna paistvalt kõndida – see nõuab kas suurt keskendumist või täielikku lahtilaskmist.
Kõnnin talle piisavalt lähedal, et mu kontsaklõpsud võiksid olla tema omad, tema rütmis. Eeldan, et hetke pärast keerab ta ümber, et mulle kurjalt otsa vaadata, sest mu sammud on nii ebaviisakalt valjud, ent ta ei tee mind märkamagi. Mõtlen, et peaksin ehk kikivarvul ta järel hiilima. Aga siis teised inimesed paneksid tähele. Kõigepealt mind ja siis seda meest.
Püsin ta kõrval võib-olla kilomeetri ja jälgin vastutulijaid, ning rohkem kui see, et mehel kingi jalas pole, paneb mind imestama asjaolu, et keegi ei märka, et tal kingi jalas ei ole.
Mitte keegi ei märka.
Aga sellepärast ma ju siia tulingi. Et olla vahelduseks täiesti märkamatu, nähtamatu, anonüümne.
Minule on suvine pööripäev see, mis paljudele aastavahetus, vana aasta lõpp, kui tehakse kokkuvõtteid ja edetabeleid ning antakse lubadusi. Minu aasta jaguneb kaheks: aeg, kui läheb pimedamaks, ning aeg, kui läheb valgemaks. Talvisel pööripäeval on ainus soov, lubadus ja jõupingutus vastu pidada ja elus püsida, kuni valgem on. Suvisel on jõudu ja fantaasiat midagi muuta. Aasta murdepunktis suvel hakkavad päevad lühemaks jääma, mis tähendab, et varsti tuleb külm ja talv. Üks ring on täis, loodus hakkab surema ja ega sinagi nooremaks jää.
Sel suvel, kui olen 23aastane, on just ilmunud mu teine romaan, mõned sõbrad lõpetanud ülikooli, mitme aasta südameprojekt, Marje Ingeli luulekogu „Sulg” on trükikojale üle antud. Olen ühes kohas töötanud peaaegu kolm aastat ja tunnen, et töö kannatab minu huvi lahtumise tõttu.
Pärast jaanipäeva Saaremaal lähevad teised tagasi mandrile, ent õnneks vajab sõbranna Kärri väike vend hoidjat, ning kuna Saaremaal tulevad tihti mu parimad mõtted ja selgushetked, pakun ennast. Mõtlen, et mõni päev saare peal aitab kindlasti natukene selgust tuua sellesse, mida ma elult tahan.
Loen Louis Aragoni „Aurélieni”, kus peategelased parajasti Normandias Monet’ aia taga jalutavad. Väike Thomas vaatab mu kõrval multikaid. Ta on nelja-aastane ning esimene asi, mida ta minult küsib, on: „Miks sa elus oled?” Ma olen seda endalt hästi kaua küsinud. „Et inimesi õnnelikuks teha,” vastan lõpuks, kuigi endale pole varem rahuldavat vastust leidnud.
Teisel päeval teatab ta batuudil hüpates rõõmsa häälega: „Selleks ajaks, kui minu issi äla suleb, olen mina juba ise issi!”
Tommi küsib, mis tööd ma teen, ja kuigi mu unistus oleks öelda, et olen kirjanik, otsustasin ma hiljuti edaspidi ainult tõtt rääkida. „Ma kirjutan reklaame.” Ta läheb põlema ja vastab: „Aga siis oled sa ju killjanik! Nagu Muumipapa!”
Tommi paneb mind naeratama. Ja heldima. Nii pikk aeg küünilisust ja negatiivsust ja meeleheidet ja nüüd siiras rõõm millestki nii väikesest. Kellestki nii väikesest.
Me jalutame käsikäes poodi ja jäätist süües tagasi. „Öigupoolest mina ei allmasta jäätist,” teatab ta keelt limpsates. Mulle tundub, et ma pole juba väga kaua olnud nii õnnelik kui selle väikese tegelasega. Ei mingeid valesid, tabusid, teesklusi. Kõik on nii enesestmõistetav, nii lihtne, nii loogiliselt järgnev. Ma tahan veel nii tunda. „Miks inimesed olemas on? Miks sa tüdluk oled? Kui ma äla sulen ja taevasse lähen, siis kuidas ma pälast alla saan?”
Ja ühel hetkel, Tommi kõrval oma Prantsuse raamatut lugedes saan aru, et ma tahan minna tagasi Pariisi ja näha ka ülejäänud Prantsusmaad. Aragoni kirjeldused tuletavad meelde sealseid tänavaid, kohvikuid, kirikuid, parke ja kõiki autoreid, kes seal elanud ja kirjutanud on, kõiki raamatuid, mille tegevus sinna seatud on…
Viimati olin ma Eestist pikemalt ära pimedal talvel külmas Kanadas, vanainimeste seltskonnas, aga kui ühe nädala jooksul suri viis tuttavat inimest, ei suutnud ma enam seal olla. „See on imelik, kuidas surm alati niidab,” jutustas mulle üks põetaja. „Vikatimees nagu ei viitsikski ühe hinge pärast külla tulla, tuleb ikka siis, kui saab mitu korraga võtta.”
Ma ei ole sellest veel toibunud. Üks nendest inimestest oli 40aastane mees, kes oli kodus pea ära löönud ja surnud. Ma pole seda kujutist mõtteist saanud: kuidas sul võib kõik elus olla täitsa okei, aga sa võid ikkagi suvalisel argipäeval enda kodus vannitoas libiseda, ja siis on kõik. Ei ole nii, et lubad järgmisest aastast paremaks hakata või rändama minna või mõne võõrkeele selgeks õppida. On nii, et ühel hetkel lihtsalt sured ära, veel enne, kui jõudsid kirjutada oma suurteose või tunda armastust või kasvatada lapsi või abielluda või võtta aega, et Pariisi välikohvikutes poeeme lugeda.
Ma tean, et ma tahan muutust, kuigi endal pole õrna aimugi, mis see olla võiks, mis mind õnnelikuks teeks. Kui sa mitte midagi ei taha, siis mis sa tahad? Kirjutan üles kõik hetked ja emotsioonid ja tegevused ja olukorrad, mida tunda või teha võiksin, ning äkitselt jooksevad kõik jõujooned kokku: mulle meeldivad lapsed, nad annavad mu hingele nii palju, ma olen alati mõelnud kunagi au pair1 olla (romantiline jäänuk Jane Eyre’i ja guvernantide aegadest), ma jumaldan Prantsusmaad, ma tahan uut keelt selgeks saada, ma tahan korrakski Pariisis elada…
Jah, mu käest küsitakse, kas ma selleks nägin vaeva kõrgharidusega, et kellegi teise laste kakat koristada. Aga ma ei usu, et haridus peaks takistama tegemast asju, mida ma tahan ja mis mind täidavad.
Sealsamas Tommi kõrval diivanil teen endale konto au pair’ide maailma internetilehele – kui mitte 23aastasena, siis millal veel?! Ma tahan kunagi midagi saavutada, las ma jooksen enne maailmas oma sarved maha, puhkuse ja rännaku, otsingute mõttes – ning juba paar tundi hiljem olen saanud mitu pakkumist.
Kõik peale Céleste’i on viie lapse emad, kes elavad perega äärelinnas ning on aastaid kodused olnud. Céleste elab kesklinnas, tal on ainult kaks last, ta on elanud Ameerikas, nii et ma saaksin temaga hakkama ka ilma prantsuse keeleta; ning ta väidab, et on kirjanik ja ajakirjanik. Pole küsimustki!
Palk on pisike, aga ega ma ju raha pärast lähe. Lähen, et Prantsusmaal tasuta elada ja kogeda. Kuna lapsed käivad lasteaias, on mul päevad sama vabad kui nende emal. Ma hakkan elama Prantsusmaal, ja mulle makstakse veel selle eest peale!
Olen paar kuud ära ja vaatan siis, mis edasi. Vaheldus.
Tean juba kogemuste põhjal, et ma võin väheste vahenditega ja üsna kiiresti „vahelduse” kätte saada. Vaheldus on minule nagu keemiline reaktsioon, süst, vitamiin; kuu-kaks. Ja mis kõige olulisem, ma saan korraks oma rutiinist välja – ei ole seda tugisüsteemi, neid sõpru, tuttavat linna, sama töökohta, vaid kõik on uus. Astun oma turvaümbrikust välja ja panen selle põlema. Tagasi jõudes seda ümbrikku enam pole. Tuleb uus ümbrik leida. Ka see on natuke hirmus. Kes ma olen, mis must saab? Nii põnev, nii hirmus. Meenub kellegi kuulus lause: „Tee iga päev midagi, mis sind hirmutab.”
Üheks põhjuseks on ka igatsus nähtamatuse, anonüümsuse, vabaduse järele. Et kui väsinuna ja räsituna poest kohvi tooma lähen, on välistatud võimalus kokku joosta inimestega mu oma minevikust või olevikust.
Ja