peaks olema seadusega keelatud!”
Veendun hiljem, et see naine sööb väga palju. Kõik ta toidud hulbivad õlis, ta lubab endale alati magustoitu ja joob rohkelt veini. Pool saia poole kera juustuga neljakäigulise õhtusöögi lõpuks ära süüa pole temale probleem. Ta on sale, isegi kõhn. Ma ei saa kaua aru, kuidas see võimalik on, sest mina olin enne Prantsusmaale tulekut kaalus juurde võtnud iga kord, kui sõin midagigi rohkemat kui jääkuubiku. Tuletan endale meelde, et sõbrad, kes on siinmail palju aega veetnud, kinnitavad, et Prantsusmaal paksuks ei lähe.
Céleste jõuab rääkida. Aga kuulata oskab ka, küsimusi esitada; ajakirjanik ometi. Ta pärib mu toiduarmastuse kohta ning uhkustan, et just paar nädalat tagasi meisterdasin sõbrale sünnipäevaks rabarberiteemalise retseptiraamatu. Céleste lööb särama: „Väga hea! Meil on aias metsikult rabarberit, aga kellelgi pole huvi sellega midagi peale hakata! Homme teed kooki!”
Ma usun, et see saabumine uude ellu ja äraolemisse jääb mulle alatiseks meelde. Nagu aasta varem oli Pariis olnud täpselt selline nagu piltidel ja raamatutes ja filmides, nii on ka Normandia täpselt selline, kui ma ette kujutasin ja lootsin: moonid, ilusad kõlavad kohanimed, lõputud põllud, künkad ja küpressid, siin-seal vanad kirikud, väiksemates asulates armsad vanad puitsõrestikuga majad.
Küla, mis on Eesti mõistes pigem linn, on väga ilus. Sajandivanustes elumajades mõlemal pool peatänavat on esimesel korrusel suurte vaateakendega kauplused, kohvikud, pagariärid.
„Näe, see on sinu uus maakodu,” viipab Céleste suurele kolmekordsele linnamajale.
Astume kuumast augustipäevast majja, mis on tänu kivipõrandale mõnusalt jahe.
Otsekohe tuleb mind kallistama Émile, keda varem pildilt näinud olen. Ta on tõesti kõhn, ja suure maasikablondi lokkis juuksepahmakaga. Céleste ütles enne, et neil on aasta jooksul olnud kuus au pair’i, seega on Émile meiega harjunud, aga aastane Anaïs mitte. Tema on teise „oo-peeri” tšehhitari Zuzanna süles ja kui talle lähemale astun, peidab tilluke lokilammas näo hoidja pluusi sisse. Parajasti tuleb trepist alla ka pereisa Sébastien, kes tundub väga tõsine, viisakas ja küllalt sümpaatne. Ta surub mu kätt ning läheb oma kabinetti asju ajama.
„Kuna Zuzanna on siin kauem olnud, sai tema endale toa valida, ja sina saad selle, mis üle jäi,” teatab Céleste. See kõlab natukene kurjakuulutavalt, aga olin end juba enne harjutanud mõttega, et lapsehoidja elab askeetlikult kitsa voodiga pimedas kambris.
Minu tuba teisel korrusel on aga uskumatult avar ja valgusküllane: parkettpõrand ning neli suurt akent, mille õhkõrnad maani kardinad liiguvad lahtisest aknast tuleva tuule käes. Võimas kirjutuslaud, ilus must vanaaegne riidekapp, suur valge rauast nikerdatud voodi, romantilised öökapikesed lampidega.
Vaatan aknast välja – mu ees avaneb idülliline vaade: nagu muinasjuturaamatust välja astunud linnatäis vanu katuseid, millest kõrgub üle kirikutorn. Ning kõige hämmastavam: jõgi. Kui Céleste ütles, et nad elavad jõe ääres, ei kujutanud ma päriselt seda ette. Maja on nagu Veneetsias – nii et sein kaob vette. Ma võin voodist tõusta ja oma magamistoa aknast soovi korral jõkke hüpata.
Olin üritanud enne siiatulekut oma fantaasialendu alla suruda ja leppida realistliku mõttega tagasihoidlikest eluoludest. Ma ei suuda kohe üldse uskuda, kuhu ma sattunud olen.
Ka minu toa vastas asuv vannituba on hiiglaslik – suured uduklaasidega aknad, kust voolab sisse puhast valgust, mõnus puitpõrand ning keset tuba vanaaegne jalgadel vann. Kuna õuest kostab imelikku kohinat, piilun välja: näen ka teisel pool maja jõge, vana vesiveskit ja koske. Otse akna taga on kosk! Ning maja on mõlemalt poolt jõega ääristatud.
Céleste ja Zuzanna lähevad lastega ujuma, sest õues on liiga kuum, et midagi muud teha, ning mul soovitatakse puhata. Ärkasin kohaliku aja järgi kell neli hommikul, olles enne seda vaid paar tundi maganud. Panen kleidid kappi ja raamatud voodi kõrvale. Natukene kardan magama jääda ja palun igaks juhuks, et ma ei ärkaks maailmas, kus kõike seda tegelikult pole juhtunud.
Kirikukell lööb ning uinun esimest korda oma suures valges voodis keset valget tuba.
Järgmisel päeval pärast hommikusööki läheme Zuzannaga parkidesse. Üks neist asub päris kaugel ning sinna jõudmiseks peab lapsed mäest nende ratastel üles vinnama. Ilm on väga kuum. Pargis on liumäega ronimismaja, kuhu tuleb aidata mõlemat last, väiksemal hoida ka käest, kui ta alla laseb. Iga tegevus, iga hetk on minu jaoks uudne. Päevapealt on minu elu täidetud hoopis teistsuguste tegevuste ja tunnetega kui 48 tundi varem ja enne seda. Iga hetk on test, iga ülesanne proovikivi.
Hiljem läheme ühele sillale istuma ja parte toitma. Neid on tõesti palju ja lapsed kisavad: „Booob! Booob!” Zuzanna selgitab, et see on see valge. Ja et ta on tüdruk. Naljakas, et ma teadsin seda juba ammu. Ma istusin tol juulipäeval umbses kontoris oma uberikus kabinetis arvuti taga, vaatasin liiklusummikut Paldiski maanteel ja kuulasin, kuidas Céleste jutustas ülielavalt ühest valgest tüdrukpardist nimega Bob.
ELADA SELLEKS, ET SÜÜA, MITTE VASTUPIDI!
Selles majas meenub mulle kümme aastat varem kuuldud lause: „Suhtu armastusse ja kokakunsti kõikelubava andumuse ning ennastunustava kirega!”
Céleste on toidujumalanna, tema ema on toidujumalanna, ta ristiema ka, ning ta sõbrad ja tuttavad on toidujumalad ja – jumalannad. Iga inimene, kellega Prantsusmaal tutvun, on veendunud, et söök on ainus asi, mille pealt kunagi raha kokku hoidma ei pea, ning kõik oskavad teha ülimaitsvaid, Eesti mõistes peeneid restoraniroogasid. Ka kõik mehed, noored üksikud mehed muuhulgas. Ma ei ütle, et kõik Prantsusmaal, vaid kõik need, kellega mina kokku puutun.
Söök on ka asi, mille juures aega ei pea kokku hoidma – seitse tundi küpsenud lammas on igati normaalne pühapäevasöök, isegi kui see on vaid kahele. Pärast Prantsusmaa-aastaid teen endale ka Eestis vahel üksi olles filet mignon’i – veise sise-fileed –, kui isu on, ja mu prantsuse tuttavatest ei arvaks keegi, et selles midagi imelikku on. Või selles, et üksi kodus süües söögi kõrvale klaas veini käib.
Ent Normandias ei ole söögikorrad nii lihtsad, et teed oma veisefilee ja valmis.
Kord nädalas käiakse naaberlinnakeses turul, kus jalutatakse rahulikult tundide viisi, vaadeldakse, peetakse nõu kaupmeestega ja minnakse koju korvitäite aiasaadustega. Kodus pestakse salat ja kuivatatakse see salatikuivatis ning pannakse rätikule tahenema. Ülejäänud asjad asetatakse pehmetesse punutud korvidesse või vajadusel paberkotikestes külmkappi.
Siis pannakse mängima muusika, valatakse välja aperitiiv ning hakatakse jutustades süüa tegema ja oliive nautima. Vahel on viimaste asemel pistaatsiapähklid, imepisikesed hapukurgid või saucisson ehk kõvad ja kuivad vinnutatud vorstiviilud, näiteks metssealihast ja maapähklitega. Aperitiiviks võib olla Martini või Pernod.
Ka mitu nädalat hiljem vaimustab mind see stseen. Tegu on kõige suurema köögiga, kus viibinud olen, suurem ka mõnest restoraniköögist, ning ruumi keskel on hiiglaslik tööpindade ja pliidiga saar, mis on juba ise sama suur kui pooled köögid Pariisis. Selle ümber sahmerdab üks kuni viis söögitegijat, ning kuidagi märkamatult olen minagi sellesse ülevoolavasse seltskonda sulandunud.
Aperitiivid tehtud, minnakse veini juurde.
„Eia, punast või valget?” küsib Céleste.
„Ma ei tea, mis õige oleks… Ee, mida me sööme?” Mäletan kusagilt ähmaselt, et kala juurde käib vist valge vein, veise juurde punane.
„Mis mõttes, mis õige oleks! Mida su meeled tahavad? Ei mingeid veinireegleid, vein on ikka nautimiseks!”
„Siis punast. Kui tohib…”
„Muidugi võib! Mina võtan ka punast. Selleks ajaks, kui me sööma hakkame, on maitse juba ammu lahtunud ja võid eelroa kõrvale jälle vinho verde’t7