Usun, et kui ma pisut nende võõraste lastega olen, veendun kindlasti, et ma ei ole veel valmis emaks saama. Ilmselt juba paari nädala pärast mõtlen, hambad ristis, et võtke keegi nad ära, ja karjun: „Ära nuta, aitab!”
Ma ei mõtle kordagi, et kui ma kõik Eestis sinnapaika jätan, sillad põletan ja järjekordselt välismaale lähen, siis annan alla või põgenen. Alati uus koht, uued tingimused, uued inimesed. Mulle tundub iga kord, et nullist alustada ja oma õnne eest võidelda tähendab elul sarvist haaramist.
Mõeldud – tehtud. Ehk nagu prantslased ütlevad: aussitôt dit, aussitôt fait.
AASTA VAREM…
Esimesel korral on kõik kuidagi intensiivsem ja vahetum, ning ka üllatav, ootamatu. Neid aastataguseid kogemusi taga igatsesingi.
Kui ma esimest korda Pariisi tulin, tegin seda natuke trotsist. Ma ei saanud aru, kuidas üks asi saab eranditult kõigile meeldida: Proustile ja Balzacile ning tossudes, seljakottidega ameeriklastele.
Olude sunnil saame parima sõbranna ja korterikaaslase Triinuga reisieelsel ööl magama kell kaks. Äratuskell heliseb kaks tundi hiljem, kell neli hommikul. Unesegastena viskame mõned asjad kohvrisse. Prantsusmaal pakin lahti meie ühise kohvri, millest tuleb välja üks väike must kleit, kaks väikest musta kleiti, kolm… kahe peale kokku kümneks päevaks viisteist musta värvi kleiti! Ja mitu paari kõrgete kontsadega kingi, hunnik vöösid ning ehteid, salle ja sukki, aga ei ühtki mugavat jalutuskinga või ilmale vastavat mantlit, jakki, kardiganigi mitte.
Alustame päevi ööbimiskohale lähimas kohvikus. Inimesed suitsetavad, seintel on üliülipikad käsitsi kirjutatud veinikaardid ja kõik on kuidagi üle võlli stereotüüpne. Aknaklaasil on meile üsna sobilik kohviku nimi Destination Sud2, vaasis on roosid, riiulil tühjad klaaspudelid. Naudin koha atmosfääri, teretavate inimeste mõlema põse suudlemisi, vanaaegset muusikat. Isegi kohvikupidaja joob baarileti taga veini. Õues vaheldub vihm päikesega.
Hommikuti jutustame kohvikus madame’iga, kes meid omamehelikult prantsuse keeles valjuhäälselt käsutab ja siis naeratades silma teeb, ning joome päeva esimesed café crème’id3. Kui lõunatajad tulevad, ütleb ta, et kirsiaroom meie tubakas häirib maitseelamusi ning „palun, kas söögi ajal võiks harilikku suitsu tõmmata” – nagu see maitset ei häiriks!
Tavaliselt jõuame hommikukohvi jooma keskpäevaks. Siis kaetakse kõik lauad ja meil palutakse koos teiste mittelõunatajatega baaris pukil istuda. Saabuvad sööjad, bistrooproua täidab karahvinid veega.
Laupäeval tulevad inimesed aga juba hommikul veini jooma. Kodukohviku juhatajannal on vaba päev, ta kõnnib suitsetades tänaval, jätab oma lapsed välja, tervitab sees teenindajaid, suudleb tuttavaid mõlemale põsele, surub võõrastel kätt, ja läheb edasi. Pühapäeval on kodukohvik ja suurem osa teisi kinni, suletud on ka paljud poed, tänavad on tühjad.
Pühapäeva õhtul, kui isegi surnuaiad on suletud ja õues sajab paduvihma, istume ülimeeldivas kohvikus Le Soleil d’Or4 keset Seine’i jõge Île de la Citél (millel on Jumalaema kirik) ning joome naturaalset õunasiidrit. Muusika on hea, inimesed jalutavad vihmavarjude all mööda, jooke serveeritakse armsatest pisikestest karahvinidest. Kui esimese tühjaks joome ja teist tellime, soovitab teenindav noormees murelikult, et peaksime igaks juhuks ehk midagi sööma ka.
Teenindajad on restoranides hästi osavõtlikud ja suhtlemisaltid. Nad teevad nalja, grimasse, žestikuleerivad, ning mis on teistmoodi kui Eestis: kõik on mehed. Ja kõik on mustade viigipükste ja valge triiksärgiga, kas siis musta peenikese lipsu või vesti ja kikilipsuga. Nad on väga oskuslikud oma kandikute ja pudeliavamistega – ühes käes on kandik, teisega avab veinipudeli, samal ajal teeb nalja ja selgitab menüüd.
Oma trotsist ja eelarvamustest hoolimata sain kohe aru, et see, kuidas Pariisi ja Prantsusmaad kujutatakse, on tõepärane. Et ta ongi selline nagu piltidel ja see on käsiteldamatu. Need ilusa arhitektuuriga kaadrid filmides ei ole kõik filmitud sama viie ilusa maja juures, vaid tuhanded majad on vaimustavalt ilusad. Naised kõnnivad argiste, ent hurmavatena välja lillepoest, metsikud lillesülemid kaenlas. Peened vanaprouad patseerivad promenaadil ning kohtudes stiilsete sonides vanahärradega, suudlevad üksteist mõlemale põsele. Moodsate baaride-pubide asemel on vanad bistrood ja kohvikud, mis on seal peaaegu muutumatutena olnud sadakond aastat. See mind hämmastabki – et kõik on nagu raamatus või filmis.
Ka inimesed. Ühel päeval Louvre’i muuseumist tulles võtame istet lähedal asuva kohviku väliterrassil. Romantiline asukoht, aga Pariisi kohta ebatavalisena on õues laudade kohal suured Coca-Cola päikesevarjud. On kuum suvepäev ja olen mitu tundi muuseumis ringi kõndinud, nii et kuigi ma harilikult limonaadi ei armasta, ütleb aju päikesevarje nähes: jaa, koola! Istume maha, vuntsi ja ümmarguste prillidega kelnerionkel valge triiksärgi ja musta kikilipsuga tuleb meie poole ilmega, nagu me segaksime teda. Olen lugenud Pariisi üleolevatest kelneritest ja kuidas see on ainus linn maailmas, kus teenindaja, mitte klient, on kuningas. Lauda jõudes paneb ta äkitselt suure naeratuse ette: „Daamid, mida teile?”
Tellin väikese karahvini punast veini, mille tema valib, ning ühe Coca-Cola. Mõte on see väike kofeiinijook ergutuseks ja janu kustutamiseks ära juua ning siis veini nautima asuda.
„Non!” ütleb kelner.
„Vabandust?”
„Ei! Ma ei too teile kokakoolat, see ei lähe.”
Naerame, ja ta läheb tellimust täitma. Kelnerid teevad ikka jootraha nimel nalja. Aga ta ei toogi seda koolat ja mul ei ole õigupoolest selle vastu midagi. Kui kelner veini lauda toob, küsib ta minult salvavalt: „Vabandust, kas te sooviksite kõrt ka oma pokaali sisse?” Ja meile juustuvalikut tuues: „Preili, kas toon teile ketšupit?!”
„Nii palju ilu ja esteetilist koledust!” ütleb Triin millalgi terve linna kohta. Ma poleks osanud seda ise paremini sõnastada.
Iga mõne meetri tagant on tänaval suured puuviljaletid, mehed ja naised käivad ringi, jaburalt pikad paljad saiad pihus. Tänavaäärsetes kioskites valmistatakse üliõhukesi pannkooke ehk kreppe, ning nii mõnelgi inimesel on kõndides krepp hambus. Keegi aeg-ajalt vilistab kusagil – Pariisi sobib vilistamine. Armunuid on rohkelt, aga kuna avarust on nii palju, ei häiri nad.
Silma paitavad stiilsed inimesed, Vespad, akordionimängija sillal. Elegantselt riides jalgratturid, palju vanaaegsete fassaadidega kinosid, mugavalt voolav ja samas mitte liigselt rahulolev atmosfäär. Naudingud, kohvikud, naljakalt lühikesed vihmad. See, et paduvihm vaheldub tänavaid kuldava päikesega, on kaunis ja teeb päeva huvitavaks. Kõnnid, kui paistab, ja kui kallab, jooksed kuhugi varju – tutvud kohtadega, kuhu muidu ei satuks. Eksida ei saa, igal pool on ilus. Ja kõige mõnusam – saab rahva hulka kaduda, olla täiesti olemas ja kohal, aga nähtamatu.
Muuseume on siin vist sadu, üks huvitavam kui teine. Otsatult kunstikollektsioone, fotograafiat, skulptuure ja neid täis aedu, ning lõputult majamuuseume, mis on eriti põnevad.
Vaatamisväärsuste alla loetakse ka surnuaiad. Pühapäeval käime Jumalaema kirikus ja Montparnasse’i kalmistul – mõlemad tunduvad pühaks päevaks igati sobiliku tegevusena. Naljakas, et surnuaedadel, nagu ka näiteks Luksemburgi aial ehk avalikul pargil, on avamis- ja sulgemisaeg. Aiad on Pariisis üheksast viieni afäär.
Surnuaed osutub väga uhkeks, sest lisaks paljudele kuulsatele haudadele on seal ka rohkelt skulptuure. Baudelaire’i kenotaaf (ehk tühi haud) on vägev, kuigi samal kalmistul on tal veel eraldi „täis haud” ka. Mulle meeldib Henri Laurensi ahastaja kuju, Constantin Brâncuși „Suudlus” ning Charles Pigeoni hauaskulptuur: ülikonnas mees, kes elusuuruses voodis oma naise kõrval küünarnukile toetub. Aga millest ma üldse räägin! Seal on nii moodsaid kui ka klassikalisi skulptuure, inimesi ja loomi, vorme ja värve! Üks suur hauaplaat on lipuvärvides ning üks moodne inimkuju kärtssinine. Ja see on vaid üks kuulsaid surnuaedu. Wiiralt,