Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein. Eia Uus

kohta. Mina ei tundnud selles vanuses küll vist isegi Gorbatšovi ära, kuigi teda oli mõnevõrra lihtsam meelde jätta. USA valimiste õhtul laulab veel aastane plikatirts: „O-ba-ma, O-ba-ma!” Prantslased saavad oma poliitikanärvi emapiimaga ning peresõbrad Valerianid on uhked oma viieaastase tütre üle, kes Sarkozyst peaaegu ropu pilkelaulu välja mõtles.

      Céleste’i pika sõjateemalise selgituse lõpuks ütleb poiss:

      „Aga seda ei ole ju olemas. Seda ei saa olemas olla.”

      KEEL JA GASTRO

      Raamatus „Prantsuse keel algajatele” kirjutab Lauri Leesi:œ on lahtine häälik, ligilähedane Saaremaa murde õ-le (nagu näiteks sõnas „põõnama”). Kinnises silbis hääldatakse samad täheühendid eu ja œu lahtiselt – la fleur, le cœur.

      Prantsusmaale tulles teadsin ma kuulsaid prantsuse nimesid ja oskasin neid mingil määral ka hääldada: Victor Hugo, Moulin Rouge, Notre-Dame, Renoir, Delacroix, Flaubert, Baudelaire… Merci ja au revoir („tänan” ja „head päeva”) olid väljendid, mille hääldama õppimiseks kulus veel mitu kuud. Võrratu prantsuse keele õpetaja Mare Valk oli meile kunagi koolis selgitanud, et automargid ei ole [renoo] ja [sitröön], vaid [rhöno] ja [sitrö-enn].

      Kuigi mulle võõrkeeled kergelt külge hakkavad, näis prantsuse keel väga keeruline. Mitte et ta oleks üks raskemaid keeli maailmas, vaid et ta on keeruline minu suuehitusele, minu ajule. Ma olin õppinud oma kümmet keelt rootsist taini, ja ükski ei valmistanud selliseid raskusi kui prantsuse.

      Meenub esimene hommik Prantsusmaal. Mõtlesin, et oleksin vist pidanud enne reisi kas või natukene vestmikku lugema, sest lastega, kes räägivad ainult prantsuse keelt, võib seda üldse oskamata elu keeruliseks osutuda. No kui sa tõesti ei saa aru, mida laps tahab, või ei oska kolme sõna, millega teda keelata.

      Anaïs läliseb midagi ja talle antakse, mis ta tahab. Mina ei saanud sellest ühesilbilisest palvest küll midagi aru.

      „Oi, see on väga lihtne! Lee on piim,” selgitab Céleste.

      „Ja loo on vesi,” lisab Zuzanna, mis viib neid justkui harjutatud soravasse dialoogi.

      Céleste: „Laa on siin või seal.”

      Zuzanna: „Lii on voodi. Või sellega seoses väsinud.”

      Céleste: „Luu on hunt.”

      Zuzanna: „Luu-luu olen mina, Zuzka!”

      Céleste: „See on tõesti hästi lihtne, sa õpid selle ruttu ära, ausõna!”

      Oi-oi. Laa, lee, lii, loo, luu – ja luuluu! Ei tea, kas ikka õpin…

      Céleste: „Luup on muidu luup, aga tal ka supp.”

      Zuzanna: „Doo-doo on uni ja magamine.”

      Céleste: „Doo on vanaisa Gaston.”

      Zuzanna: „Bandum on vanaema Marguerite.”

      Céleste: „Bundumbum on liumägi.”

      Zuzanna: „Batoo on kiik… Või paat.”

      Céleste: „Manum oled sina!”

      Zuzanna: „Maa on mina.”

      Ja nii edasi ja nii edasi. Mammo on emme ja papa on issi, kaka on kaka ja pipi on pissi.

      Céleste: „Ent pip-pip on lind, nii et ära teda siis kohe poti peale pane, kui ta sulle lindu näitab, hehee! Kanaa on part, ainus lind, mida ta teistest nimeliselt eristab.”

      Zuzanna: „Mäu on kass.”

      Céleste: „Buu-buu on juust.”

      Zuzanna: „Boo-boo on haiget saama.”

      Céleste: „Nöö on Émile.”

      Zuzanna: „Ja noo on muidugi ei.”

      Elementaarne! Nii et reaalselt ei pea ma selgeks õppima üksnes prantsuse keelt, vaid ka pudikeele. Kõige naljakam on Anaïsi silp auto kohta, mis tuleb kusagilt nina ja kurgu vahelt või suulaest ja mille hääldamisele ma kunagi ligilähedalegi ei jõua.

      „Huvitav, miks Anaïs mulle Manum ütleb?” küsin ükspäev muuseas.

      „Ma mõtlesin selle peale,” ütleb Céleste. „Prantsuse keeles hääldub „minu naissoost lapsehoidja” [ma nuunuu], võib-olla kuidagi sealt…”