iga lausega aina rohkem, kuigi põhjust pole!”
Nad otsustasid peaaegu aasta tagasi lahku kolida ning nüüd jõuavad selle teostuseni. Ma kujutan ette, kuidas perekondlik õhtusöök välja nägi, kui nad polnud veel otsust vastu võtnud ega teadnud (erinevalt praegusest hetkest), et nad veedavad terve oma ülejäänud elu lahus ja peavad teineteist elukaaslasena välja kannatama vaid viimaseid päevi. Kalender köögiseinal on täis joonistatud värvilisi ristkülikuid, millesse on kirjutatud „Céleste ära” ja „Sébastien ära”. Päevi, või isegi tunde, kus mõlemad kohal on, pole just palju, aga kui nad koos on, läheb kohe nääklemiseks, salvamiseks, mossitamiseks, iroonitsemiseks või vähemalt silmade pööritamiseks.
Hoolimata kogu sellest sapimaratonist väidavad Sébastien ja Céleste mulle mõlemad eraldi, et nüüd nad enam peaaegu ei kakle, sest nad on kõik asjad läbi rääkinud ja kõik otsused vastu võtnud. Sellegipoolest on hääletõstmine ja õelad ütlemised piisav, et mind ära hirmutada. Kuidas tundsid end lapsehoidjad, kelle ajal kõige hullemad karjumised ja tülid käisid? Kui kellelgi ei olnud laste jaoks kannatust, sest vanemad olid teineteise peale vihased ja ilmselt karjusid ka laste ja nende hoidjaga.
Imelik on see, et olen lapsest saati olnud konfliktide suhtes ebatavaliselt tundlik. Veel paar aastat tagasi, kui vanemad autos poliitika üle vaidlesid, katsin kõrvad ja anusin läbi pisarate: „Ärge palun kakelge!” Nad naersid ja ütlesid, et nad ju lihtsalt arutavad. Võib-olla see, et ma siin olen, on elu viis oma korrektuure teha ja muuta mind hääletõstmise vastu vähem tundlikuks.
Céleste ja Sébastien on praegu nagu inimesed, kes küll räägivad sama keelt, aga on selle erinevalt ära õppinud, nii et samad sõnad tähendavad kummalegi hoopis teisi asju.
Sõjast hoolimata on siin rohkelt ilu ja rõõmu ja naeru ning õhus on palju kergendustunnet. Céleste ja Sébastien tunduvad mõlemad toredad inimesed olevat. Lihtsalt kokku ei sobi.
Mulle meeldib Normandia väga, see on visuaalselt otsekui „Sõrmuste isandast” välja astunud võlumaailm. Ja siin lõhnab kõik nii hästi – nii kodus kui küla peal.
Tundub hämmastav, et ma olen jõudnud laupäeva hommikul kell kaheksa juba turul käia! Ma isegi ei mäleta, millal ma Eestis viimati nädalavahetusel sellisel ajal üleval olin. Kui nüüd mõtlema hakata, siis pühapäeva hommikul kell 8 olin ma ärkvel vaid kui laupäevaõhtuse peo jäänuk…
See on nii tore, kuidas inimesed üksteist nähes kätlevad ja põsele musi teevad – trois fois12! Naljakas on näha, kuidas keegi peatab üherealisel peatänaval auto, et sõpra tervitada. Peataja astub ligi, autojuht laseb akna alla ja pistab pea aknast välja, et saaks tuttavat kolm korda põsele suudelda. Samal ajal teised autod seisavad tema taga ummikus – ja ei lasegi signaali. Ootavad kannatlikult ja mõistvalt.
Augustis pidi olema maal tohutult palju rahvast, sest kõik sõitvat Pariisist ära. Ma ei kujuta ette, kui palju vaiksem see rahulik küla võiks siis olla talvel… Jalutan lastega külas ringi ja ilus on, kuigi äärmiselt tuuline.
Vist hakkab natuke minema see mu toimetulek siin. Või tundub see mulle ainult sellepärast nii, et vanavanemad tegelevad lastega, mistõttu mul on vähem teha kui esimestel päevadel, ja juba lõuna ajal juuakse nii palju veini, et kõik on uimased ja ärrituvad vähem. Lisaks on mul teadmine, et pääsen kaheks päevaks linna ära!
Mulle, kes ma olen harjunud olema üksi või oma vaikse korterikaaslasega või vaiksete sõpradega, on kümme päeva sellist hullumaja pisut palju. Igal hommikul algab suurem möll kella kuuest – Anaïs ärkab nuttes, keegi jookseb teda mütt-mütt-mütt rahustama, Émile tõuseb ka, riietumine käib valjult. Äratatakse kõvahäälsed vanavanemad ehk vanaema, kes kriiskab, ja vanaisa, kes müristab oma madala häälega. Teise korruse kuue toa uste paukumised, üksteisele hüüdmised, veepahin kahest vannitoast. Hommikusöök: lällavad lapsed, lõputult jutustavad vanavanemad, kraaklevad Sébastien ja Céleste ning meie Zuzannaga. See kõik meeldib mulle, on vaheldus, aga mul on tunne, nagu poleks ma mitu kuud hetkekski üksi olnud ja mul on nii väga vaja korraks omapäi hingata. Õnneks saan selle hetke peagi Pariisis. Nimelt on Normandia maja rahvast täis ja nädalavahetuseks tuleb veel kaks peret külla ning et kolmas korrus pole veel välja ehitatud, paigutatakse mind paariks päevaks üksi Pariisi korterisse. Sébastien vabandab ebameeldivuse pärast, aga minu meelest ongi see parim. Tahan Pariisi näha – kas on selline, nagu aasta tagasi tundus?
Céleste viib mu külla nimega Verneuil-sur-Avre. Ootan piltpostkaartilusa raudteejaama platvormil rongi, et lõpuks pealinna sõita.
Linna jõudes pikk ja keeruline teekond läbi suure Montparnasse-Bienvenüe raudteejaama, kus pooled eskalaatorid on katki ja metroopiletite automaatide järjekorras seisab sadakond inimest. Siis vabalt rohkem kui kilomeetrine kõnd maa all õige peatuseni, liin number 4, kesklinnas maha, vahetus liini number 9 vastu.
„Kui sa Voltaire’i peatusse jõuad,” õpetas Céleste, „mine kindlasti välja keskmisest uksest, nii saad majale kõige lähemale. Seal on eskalaator ka, mitte trepid. Üles jõudes maja juba paistab.”
Astun hingevärinal eskalaatorile ja sõidan üles. Maja kerkimine vaatevälja on elamus. Seda mäletan ka oma eelmisest ja ainsast korrast Pariisis – kuidas esimest korda nägin Pompidoud trepist üles sõites ja see vaatevälja voolas, sama ka Triumfikaarega. Seisan maja ees ja mõtlen: „Ei ole võimalik!”
Maja on võrratult ilus, tegelikult harilik Haussmanniaegne hoone, aga see ongi ilus. Laia Voltaire’i bulvari äärel on Place Léon-Blum, puid ja lilli täis väljakut ääristav pargike. Seal on ka suur ringtee, mille keskel on palmid, ümber selle uhked restoranid, poed ja loss, mille ees on skulptuur. Léon Blum oli kolmel korral Prantsusmaa peaminister ja platsil seisab tema kuju – käed selja taga, pikk mantel, sall tuules lehvimas.
Lähen majja sisse ja tahan aina vaimustusest peatuda. Ma olen maandunud oma unistusse. Hiiglaslik trepikoda laia graatsilise trepiga, vana peegelsein, parkett, kõrged kahepoolsed uksed iga korruse mõlemasse korterisse.
Lükkan korteri raske ukse lahti ja astun ebalevalt sisse, sulgen ukse ja teen väikese sosistavalt kiljuva rõõmutantsu. Uskumatu, see on üks mu uutest kodudest!
Kõikjal kõrged laed, parkett, maast laeni kahepoolsed aknad, nikerdatud rauast pisikesed rõdud. Bulvaripoolsed toad on väga valgusküllased, omavahel ühendatud kahepoolsete ustega, nii et korteris saab ringiratast käia – lapsi taga ajada! Isegi vann ja pesuköök on olemas.
Elutoas on marmorkamin, terve sein täis raamatuid, suur ümmargune laud… Seisatan, sest nii nagu Céleste enne mulle jutustaski, täidab kogu tuba ülemise naabri, elukutselise pianisti klaverimuusika. Olles maamaja näinud, ootasin ma midagi suurt, aga mitte nii suursugust! Toad on täis antiigituru mööblit, iga ese on imeilus ja hoolikalt valitud. Kamina kõrval on romantiline korv küttepuudega.
Isegi laste mänguasjad on ilusad, vanaaegsed, nii et tuba ei jäta sellist muljet nagu lastetoad tavaliselt, justkui oleks neist värvilise plastmassi sõda üle käinud. Laste riiulis on palju pakse raamatuid, keset seina on peegliga kamin, mänguasjad on laegastes, maas on puidust raudtee ja rong, kapi peal on päevinäinud üleskeeratavad muusikakarbid. Voodi kohal ripuvad ringlevad mänguasjad, mida vaadates laps magama peaks jääma. Tean juba, et ühe valmistasid vanaema ja vanaisa: üks õmbles loomad ja linnud, teine tegi neile raamid. Teise laeasjanduse valmistas Céleste’i kunagine New Yorgi elukaaslane ja kuni naine Sébastieniga elas, ei tohtinud ta seda üles panna. Ma usun, et siin korteris on igal karbil, laual, vaibal, toolil, lambivarjul oma lugu. Kõik on erilised ja täis meeldivat nostalgiat. Tundub, et sellise iluga ümbritsetult elades peab midagi ka endale külge jääma.
Ja just minu tuba on see, mille peale mu süda mõne löögi vahele jätab: maast laeni kahepoolne aken väikese rõduga, parkett, kamin, mille kohal on laeni ulatuv nikerdatud raamiga peegel; suur voodi ja öökapp, riidekapp, ilus kirjutuslaud ja vana tool. Tõmban kardinad eest, teen aknad lahti ja seal on puud ja