igal hommikul erinevasse asulasse.
Ühel ilusal suvepäeval läheme aga päris vanakraamiturule. Ikka prantsuse traditsioon ja varsti saab suvi läbi, sa pead seda nägema – kes teab, millal sa jälle satud… Turgu on täis terve väli, ning iga kaupmehe ees seisab trobikond inimesi.
Toolid, lauad, peeglid, kiikhobud, lauahõbe, serviisid, praetaldrikud, seinamaalid, küünlajalad, diivanid, mänguasjad, tugitoolid, sirmid, kapid, voodid… Kõik esemed paistavad vähemalt saja aasta vanused. Ma pole mitte kunagi sellises koguses ilusaid asju ühes kohas koos näinud ning ma tahaksin kõike: iga soolatopsi ja tuhatoosi, vihmavarjuhoidjat ja titevankrit. Kui ma oleks neist midagi Eestis näinud, oleksin ma selle ilmselt ka hingehinna eest ära ostnud.
„Kuidas need nii odavad on?!” pärin Céleste’ilt.
„Neid vedeleb ju igas kodus, miks mitte.”
„Aga miks nad neid üldse ära müüvad? Need asjad on ju tõeliselt ilusad!”
Céleste naerab. „Aastasadu pole prantsuse majapidamistes asju ära visatud. Kui sa vaatad rahvaarvu, siis saad ettekujutuse sellest, kui palju sellist kraami olla võib – kõigil on seda jalaga segada, aga enamik inimesi on aja jooksul moodsamat värki juurde ostnud ja vanad brocante’idele9 andnud. Igas linnakeses on mitu sellist poodi, tavaliselt väga suured hooned, kus neid asju müüakse. Need on odavad ja hästi hoitud. Minu täielik nõrkus!”
Ma saan väga hästi aru, miks see ta nõrkus on, sest ma läheksin ise ka meeletuks, kui mul oleks võimalik oma kodu nõnda ilusate – ja üldse mitte kallite – asjadega sisustada.
„Prantsusmaal on ju ka mõisaid ja losse rohkelt, seega Louis XIV ülekullatud mööblit on samuti kõik kohad täis, aga seda müüakse enamjaolt mujal, sest ostjaskond on erinev – mina näiteks toda kraami ei taha.”
Jalutan turul ringi, väiksem valgete lokkis juustega laps kärus magamas. Antiik on siin nii odav, et ka oma tagasihoidliku lapsehoidjapalga eest, mida me ka lepingus „taskurahaks” kutsume, võiksin endale mõne vaasi või raamaturiiuli soetada. Kõik on siin meeliülendavalt kaunis, ning näha, kuidas inimesed siit asju ostavad, ja ette kujutada, kuidas nad nendega oma ilusasse vanasse maamajja või linnakorterisse lähevad, rõõmustab mind väga.
Ärkamine on siin midagi imetabast ja veel mitu kuud hiljem mõtlen hommikul silmi avades, et uskumatu – ma olengi siin, see polnudki uni.
Mind äratavad kirikukellad, voodist paistab ära ka kirikutorn ja tuppa kostab vaikset prantsuskeelset jutuvada. Avan akna ja näen, kuidas teisel jõekaldal istuvad inimesed juba välikohvikus ja joovad espressot ning suhtlevad kõrval asuva pagariäri kundedega, kes voorivad saiapoodi sisse tühjade kätega ja välja pikki auravaid saiu täis süledega. Pagari uksel on kelluke, mis kostab ka siia iga kord, kui keegi saia ostmas käib. Hommikuti heliseb see tihedalt.
Meie majast käib hommikul pagariäris see, kes jõuab – see, kes parajasti duši all pole, lapsi ei riieta, puuvilju ei lõigu. Keedan ühel varahommikul kohvi, kui Sébastien kööki tuleb ja ütleb prantsuse keeles midagi, mis Céleste’i silmanähtavalt ärritab. Ta läheb mehele esikusse järele ja pärast paari lauset tõmmatakse köögiuks kinni. Hääled tõusevad, kuigi üritatakse end viisakalt tagasi hoida. Kisatakse püüdlikult sosistades. Varsti kuulen, kuidas välisuks paugub. Vaikus. Paotan tasakesi köögiust. Céleste istub trepil, nutab õlgade vappudes hääletult ning pühib ruudulise köögikäterätiga silmi. Aastane tüdrukupabul sibab ta juurde, poeb ta embusse ja teeb emale vaikides pai. Käimas on miski, mida töökuulutuses „õnnelikuks lahutuseks” nimetati.
Sulgen vaikselt köögiukse.
UUED ALGUSED
Kõik see, mida arvasin end olevat kaotanud, tagasisaamatuks pidanud, on siiski alles. See oli lihtsalt peidus. Ma tunnen.
Astun kööki. „Veini?” küsib Céleste lahtist pudelit vibutades. Zuzanna võtab kapist veiniklaasi ja paneb selle Céleste’i ja minu vahele. See käib aga nii loomulikult, märkamatult ja möödaminnes, et tunnen korraks hirmu: kas minagi olen varsti niiviisi välja õpetatud, treenitud, et kui perenaine ütleb „kukerpall”, siis mina teen otsekohe kukerpalli?
Ümber köögilaua istuvad veel Marguerite ja Gaston. Joome teed, muusika mängib. Esimest korda elus meeldib mulle Vana Tallinn, pärast kuuma teed ja rohke jääga – juba on tekkinud väike koduigatsus. Kuigi siin peres tarbitakse igapäevaselt väga erinevaid alkoholimarke, on Vana Tallinn nende jaoks läägelt magus.
Prantsuse keel on vist juba loomu poolest hästi vali. Kuna söögikordade juurde käib ka vein, räägivad kõik alati korraga ja kõvasti. Harjumatu on pidevalt inimeste seas olla, nii ei kuule oma mõtteid. Lisaks kõigele kinkisid vanavanemad Anaïsile mänguasja, mis lärmab kohutavalt kõvasti muusikat mängida. Ma ei saa aru, kuidas üldse lasti müügile nii valjuhäälne mänguasi, millel ei ole isegi stoppnuppu. Ent teisi ei näi see häirivat.
Saabusin viiendal augustil ning juba kuuendal kirjutan koju, et mul on tunne, nagu ma poleks mitu kuud oma sõpru näinud, kontskingi kandnud ja šokolaadi söönud. Mulle tundus juba esimesel õhtul, et olen siin olnud nädalaid ja kuid ja aastaid: „Midagi on nii kummalist. Usun, et see on lihtsalt alguse asi. Selline ujuv tunne on. Nagu see kõik polekski päris.” Kõik on kuidagi oma ja tuttav, ent ometigi samal ajal täiesti võõras ja üdini uus.
Mu prioriteedid on juba muutunud – minu elus on kõige olulisemal kohal need kaks väikest last, keda tuleb hoida, kaitsta ja harida. Aga ma ei suuda meenutada, mis olid varem mu prioriteedid, mis oli mulle oluline? Lugesin just Remarque’i raamatust „Taeval ei ole soosikuid” kohta, kus peategelane küsib oma armastatult: mida me tegime siis, kui me veel teineteist ei armastanud? Mul on sarnane tunne: mis oli see, mis mulle nädal aega tagasi korda läks?
Mulle avaldab muljet, kui normaalsed kõik on. Sain aru, et nad on üsna rikkad (korter Pariisi kesklinnas, väga suur maamaja, kaks lapsehoidjat), ent nad on siiski normaalsed – lastel lubatakse paljalt ringi joosta ka jahedama ilmaga, riideid ei vahetata otsekohe, kui need pisut mustaks lähevad, aiamurule kukkunud toit korjatakse üles ja söödetakse lapsele, mitte ei visata partidele ja kaladele. Ühe toidu jäänused tehakse järgmiseks söögikorraks ümber uueks roaks ja isegi taldrik puhastatakse toidu lõpus saiatükiga. Lapsi ei hellitata, aga nendega arvestatakse.
Mu esimesel tööpäeval läheme lastega välibasseini: kuna kraadiklaas näitab varjus 35, ei suudakski olla mujal kui kaelani jahedas vees. Olin aastaid võimaluse piires palju üksi, vaikuses, ent nüüd leian end poolalasti saja väikese kiljuva lapse vahel. Vahepeal käib peast läbi: „Mida ma siin teen?!” Sisendan endale, et inimene harjub kõigega.
Kui vihma sajab, on vanniõhtu. Lasen vanni täis, Émile istub vanni ja pissib. Lasen siis uue vee vanni ning panen duši vee alla voolama, et lapsed, kes juba enne paljaks võtsid, saaksid juba mängima hakata. Tõstan nad vanni ja istun ise toolile. Ent enne kui arugi saan, tilgun üleni. Anaïs oli dušisegisti võtnud ning suure surve jõul liikuma hakanud dušivoolikuga ühe hetkega terve suure vannitoa üle ujutanud. Lapsed vaatavad läbimärga ja tilkuvat mind ehmunud näoga, ent pahvatavad siis täiest kõrist naerma ning järgmistel minutitel on see kõige naljakam asi, mis maailmas iial juhtunud on. Ma armastan inimeste oskust end naeru sisse kaotada. Heldin.
Meie graafik Zuzannaga näeb ette, et iga päev pärast laste lõunauinakut algab teise tööaeg, mis kestab 24 tundi. See tähendab, et iga teine ööpäev on teoreetiliselt vaba, aga praktiliselt ei saa ma ka tema tööajal puhata, vaid üritan prantsuse keelt endasse ahmida ning õppida, millises olukorras kuidas käituma peab; ja katsun lastega sõbraks saada. Mind üllatab, kui hellad ja kurjad nad olla võivad ning kui keeruline on nende armastust välja teenida. Mulle meenub, et kurjale koerale ei tohi otsa vaadata, sest ta näeb hirmu su silmis. Märkan, kuidas Anaïs vaatab mulle tihti uurivalt otsa, justkui sügavale mu sisse, samasuguse põhjaliku vaikiva pilguga kui Céleste. Õpin