iga päev teen?! Kodus on vähemalt mänguasjad ja paberid-pliiatsid, raamatud.
Jõuame parki ning seal on triljon last.
„Siin lähiümbruses on neli parki, aga kui sul on rohkem aega, mine vahelduse mõttes paar tänavat edasi. Üsna lähedal on veel neli.” Céleste näitab mulle järjest parke ja ma ei kujuta ette ka, kuidas ma ühegi neist üksi üles peaksin leidma. Mina näen metroopeatusi ja välikohvikuid, inimesi ja lillepoode, aga ei suuda jälgida nüüd-paremale-siis-vasakule-ja-ümbernurga skeeme.
Mõne hetkega on tekkinud minu ellu uued mured: kuidas ma leian üles pargid, kuidas kodutee, kuidas ma teen nii, et lapsed tee peal surma ei saaks või end täis ei laseks ja et neil oleks iga päev erinev toit pargis kaasas, ning kuidas ma peaksin neil seal silma peal hoidma?! Sadakond värvilistes riietes ringi vudivat last, mitu ronimispuud, millelt suurem võib alla kukkuda ja heal juhul ainult mõne luu murda. Väike tahab ju ka turnida, teda peab siis igal sammul kinni hoidma, aga samal ajal tuleb jälgida taamal rahmeldavat Émile’i, vaadata, et temaga midagi ei juhtu, et teda ära ei röövita, ja olla valvas, et keegi meie käru ega tõukekat ära ei viruta. Oi.
Ma ei kujuta ette, et ma kunagi sellega hakkama saaksin. Üritan küll mõelda, et meie mängisime Noarootsis titest saati üksi liivakastis, ühtegi täiskasvanut polnud lähedal ja viieaastaselt käisime juba metsas hulkumas ning tegime kõrgele kuuskede otsa onne. Keegi ei jäänud kadunuks ega saanud surma, kuigi käisime ka omapäi mere ääres ja talvel jää peal. Külmal ajal mängisime õhtuti tundide viisi pimedas õues, läbimärgades karupükstes ja kinnastes, ja ei jäänud igast veepiisast haigeks. Meie ei olnud lastena suhkrust ega lollid. Üritan seda mitte unustada: lapsed ei ole suhkrust ega lollid, minu uus moto.
Lapsed kukuvad mänguväljakul kogu aeg. On huvitav jälgida, kuidas mõned vanemad ja lapsehoidjad lähevad, naeratus näol, nutva lapse juurde ja ütlevad rõõmsalt, et pole midagi, midagi ei juhtunud, sa ei saanud haiget, ehmatasid ainult, ning laps lõpetab nutmise ja märkab, et ta tõepoolest ei saanudki haiget. Teist tüüpi hooldajad jooksevad aga nutva lapse juurde, haaravad tal õlgadest, küsivad mureliku näoga, kas kõik on korras, ning siis muidugi ei ole. Laps nutab, vanemad puhuvad paaniliselt peale, võtavad lapse sülle ja see võib rahulikult kümme minutit kussutava hoidja või vanema süles nuuksuda, märkamata, et tal pole valus olnudki.
Elame neljandal korrusel, majas lifti ei ole. Neljandale korrusele kõndimine on iseenesest täitsa okei, hoolimata sellest, et kolm aastat üsna liikumatult kontoris istusin. Aga mis nõuab veel harjutamist, on neljandale korrusele kõndimine nii, et ühes käes on 13kilone laps, seljas on käru, õlal on kott ja teises käes tõukeratas. Teisel korrusel juba hingeldan, sest laed on majas väga kõrged ja seega ka korrusevahed pikad. Läbi selle hingeldamise tuleb veel suuremat last ergutada ja meelitada, et tema ikka ka trepist üles saaks.
Émile on koolis esmaspäev-teisipäev ja neljapäev-reede. Kell 8.25 pannakse kooli uks lukku. Kes jääb mõne sekundi hiljaks, see peab oma last sel päeval ise kantseldama. Õhtul tuleb kohal olla minuti pealt 16.25, muidu teeb kool kurja nägu. Niisiis kogunevadki iga päev lastevanemad ja hoidjad kooli suurte rauduste taha, et kella kukkudes sisse sumada nagu ostukeskuse allahindlusele.
Koolis ei tohi enam lõunauinakut teha, kuigi selles vanuses lapsed on harjunud keset päeva tukastama. Eeskiri on selline, magamine on seadusvastane. Millalgi pärast lõunasööki paneb õpetaja/kasvataja akendele kardinad ette ja need, kes tahavad, võivad magada laua taga toolil istudes, kasutades käsivarsi padjana. Teised peavad vaikselt raamatuid vaatama.
Pärast poisi tunde läheme tüdrukule järele. Anaïs on lasteaias viis päeva nädalas – kohale tuleb viia ta 8.30 ja 10.30 vahel ning ära tuua 16.30 ja 18.30 vahel. Hommikuti on teda võimatu sinna saada, õhtuti võimatu sealt ära saada. Iga päev sama asi.
Lasteaed on kuidagi geto võrreldes muu Minu Prantsusmaaga. Suur ruum, kus on hästi palju vanu mänguasju ja toonid on väsinud ja kõik asjad on väsinud ja veider läppunud lehk on. Pooltel lastel voolab tatti ninast suhu.
Émile mängib Anaïsi oodates põrandal Playmobili tegelastega, kes on nagu väikelapse legod – ainult et suuremad klotsid, suuremad tegelased.
„Ma otsin sulle siit kastist ühe naise ka,” üritan abiks olla.
„Ei ole vaja, mul on kaks meest. Kas sina ei teadnud, et mehed võivad ka koos elada ja kodu mängida? C’est normal.14 Nagu minu onu Marc ja tema mees Ivan.”
Ma arvan, et mina seda nelja-aastaselt veel ei teadnud. Mängudes olid ikka ema ja isa või kui polnud, jäeti mängimata.
Lasteaias on vahva see, et lastevanemad aitavad kaasa: iga lapse üks vanem või hooldaja peab pool päeva nädalas abikasvataja olema ning kõigil on mingi kohustus, näiteks raamatupidamine või menüüde koostamine ja toiduasjade ostmine.
Seal ei ole aeda, lapsed on päev otsa toas. Seega, kui oleme mõlemad ära toonud, läheme parki. Kell viis on park puupüsti täis. Kõik liumäed ja ronimisasjad on lastega kaetud. Siblivad ja kiljuvad. Mänguväljakute servades on pingid, täis korpulentseid tumedanahalisi tädisid, kellel on süles väga valged lapsed, sest värskemad immigrandid on enamasti lapsehoidjad või koristajad.
Kui Céleste’i käest Anaïsile taskurätti võtma lähen, ilmneb, et naine suitsetab mänguväljakul. Lasteaia eesruumis, kus on laste väliriided, on aknalaual tuhatoos ja mitu pakki suitsu – ilmselt siis kasvatajad ja abistavad vanemad vajavad ka suitsupausi, sest tõesti – Pariisis suitsetavad kõik, hoolimata sellest, et see on siin kallis lõbu.
See polnud kuigi ammu, kui Pariisis tohtis suitsetada kõikjal, ka maa all metrood oodates. Paljud ei arvanud uue seaduse jõustudes, et reaalselt lõpetataksegi metroojaamades suitsetamine ära, aga praegu näeb seda tõesti haruharva. Sama ka restoranisügavustes – nüüd suitsetatakse restorani eesosas, mis on pooleldi õues ja soojalampidega.
Ma usun, et maapiirkonnas ei muuda uued suitsetamisvastased reeglid nii palju inimeste harjumusi. Normandia külades paistab suur osa seltskondlikust läbikäimisest toimuvat tabac’is ehk baari moodi tubakapoes, kus müüakse suitsu, ajalehti, lotopileteid ja saab juua kohvi. Näiteks meie külas on peatänaval üks restoran, mis on lahti umbes kord nädalas ja milles mina küll paari aasta jooksul kedagi ei näe. Siis on veel teinegi baar-kohvik, mis eemalt näeb välja nagu õllekas. Aga tabac – suitsu on vaja ja kui seal juba sõpru näed, on igati mõistetav ka üks kohv teha. Tabac’is ja selle ees terrassil on alati inimesi, hoolimata vihmast, külmast, kuumast.
Paljudel suitsubrändidel on lisaks tavalisele 20 suitsuga pakile ka 28 suitsuga pakid, mis tähendab, et „pakk päevas” tõmmata on juba peaaegu poole rohkem. Ning kui enamikus keeltes võib suitsetamine tappa, siis Prantsusmaal, nagu ka Eestis, suitsetamine tapabki: fumer tue.
Céleste rääkis, et nagu kõik prantslased, suitsetasid ka tema vanemad ning ta võitles selle vastu kogu jõust, kuni ta 19aastaselt ise suitsetama hakkas. Siis jätsid vanemad maha ja hakkasid tema suitsetamise vastu võitlema. Céleste’i sõnul oli kättemaks magus, olgugi et tegi ju enda tervisele liiga – ja teeb siiani.
Ühel hommikul Pariisis kardinaid eest tõmmates avastan, et sügis on käes, sest õues on veel pime – akende taga on suurlinna öö, pimeduses palju tulesid ja restoranide nimeplafoone.
Kooserdan hommikumantlis köögi poole. Teele jääb Céleste’i tuba, kus mõlemad lapsed on juba ema kaissu roninud ning ajavad täielikus pimeduses juttu ja naeravad.
„Bonjour, Manum!” tervitavad nad mind kooris.
„Bonjour, tout le monde!”
Mulle meeldib, et prantsuse keeles pole olemas sõna „kõik” – selle asemel tuleb öelda „terve maailm”. Ja seda ei saa teisiti öelda, nii et kui nad on koos ja ütlen neile „tere hommikust, kõik”, ütlen samas: „tere hommikust, kogu maailm!”, nagu nad oleksid minule kõik, mu terve