et see alla kukkus,” kahetses proua Brissett. „Ma ostsin selle möödunud nädalal turuputkast, see oli üsna odav. Võib-olla peaks selle kusagile sisse üles riputama. Ma toon ehteid juurde. Mul on neid kodus terve hulk, paberist kette ja ilus suur hiina latern ning pööningul seisab suur jõuluvana, oma kaks jalga kõrge, seesugune, kes hoiab kõhtu kinni ja naerab. Selle võiks tuua siia ja panna akna alla.”
„Ma ei taha tõesti teid paljaks riisuda, proua Brissett!” ütles Meredith kähku.
„Mis te nüüd! Need teevad maja rõõmsamaks, eriti kui kedagi pole. Te olete jõulude ajal üksi, eks ju?”
„Eks vist. Aga sellest pole midagi, ausalt.”
„Mulle see küll ei meeldiks. Meile tulevad lapselapsed külla.”
„Ma tahan külmikus oleva toidu teiega ära õiendada,” ütles Meredith, et katkestada vestlus, mis ärvardas lõppeda kutsega veeta jõuluõhtu Brissettite juures. Ta sirutas käe laual lebava õlakoti poole.
„Sellega pole kiiret, kullake. Ma tulen homme jälle. Ma koristan siin teisipäeviti ja reedeti ning proua Needhami juures esmaspäeviti ja neljapäeviti. Ma mõtlesin lihtsalt korraks läbi astuda, et vaadata, kas te saite kütte tööle.”
„Jah, aitäh.” Tundus, et tal on vähemalt üks naaber – preili Needham, kes kasutas proua Brissetti teenuseid.
„Varsti on soe,” jätkas proua Brissett. „Need vanad seinad on oma kaks jalga paksud ja peavad hästi soojust. Ja elutoas on gaasikamin. Pange see küdema. Ah jaa, ma tegin voodi valmis, aga teie asemel paneksin ma sinna kuumaveepudeli.”
„Tänan teid,” katkestas Meredith otsustavalt nõuannetetulva.
„Olgu siis,” seadis proua Brissett ennast lõpuks minekule. „Homme näeme. Ma tulen pool üheksa ja mul läheb kusagil kaheteistkümneni. Nagu nägite, on mul oma võti.”
„Väga hea, tänan. Mul on praegu… puhkus ja ma olen kogu aeg siin, ainult homme sõidan ma Bamfordi toiduvarusid täiendama.”
„Minge varakult,” soovitas proua Brissett. „Muidu pole teil autot kuhugi parkida. Turupäev, nagu te mäletate!” Ta lahkus, sulgedes häälekalt ukse. Ühtlane aeglaselt kaugenev kriiksumine andis tunnistust, et ta oli tulnud siia jalgrattaga, võib-olla et Westerfieldist.
Meredith ohkas sügavalt ja kergendatult. Kuid ühes asjas oli olnud proua Brissettil õigus – majas oli juba tunduvalt soojem. Meredith avas jopeluku ja asus maja üle vaatama. Alumisel korrusel oli peale köögi veel elutuba ja väike riidehoiuruum. Ta ronis keerdtrepist üles, see lõppes väikese mademega. Temast paremale jäid ahtake vannituba ja kaks magamistuba vastavalt alumise korruse põhiplaanile. Proua Brissett oli lahkelt valmistanud ette suurema, mis asus elutoa kohal. Selles oli kaheinimesevoodi, kus ilmselt magasid Russellid. Meredith kirtsutas nina, et peab magama kellegi abieluvoodis. Ta astus lähemale ja istus voodiservale. Kena katusetalade ja väikese mõnusa katuseaknaga tuba meeldis talle. Selle ühes nurgas seisis otsekui näitusele välja pandud hilisviktoriaanlik pesukauss. Riidekapp oli ehitatud räästa alla. Meredith libistas käe üle lillelise voodikatte.
Tal oli hea meel, et Peter oli alustanud uut elu. Ent ta mõistis, miks noorpaar oli lahkunud Pookist ja sõitnud Dubaisse. Mõnikord peab sõitma uue elu alustamiseks kuhugi kaugele võõraste keskele.
Meredith oli Russellide üle rõõmus. Nad vajasid teineteist, pakkusid teineteisele tuge. Kuid mis sobis nendele, ei pruukinud sobida Meredithile. Meredith oli harjunud elama üksi, lootma ainult endale. Ta ei vajanud püsisuhet.
Ent ta pidi enesele tunnistama, et ajutise suhte vastu poleks tal midagi. Voodi oli väga mugav ja taas tabas ta ennast mõtlemas Alan Markbyst ja sellest, et peaks talle helistama, ütlema, et ta on kohale jõudnud ja tänama kaardi eest. Jõulud tuleb veeta sõprade seltsis, mitte üksi. Lõppude lõpuks, kinnitas ta endale kangekaelselt, ei pea ajutine suhe muutuma tingimata püsivaks, ja Alan pole puupäine egoist, kes kujutab ette, et sõprusavaldus naise poolt tähendab põletavat kirge. Kui Meredith kavatseb Pookis mõnda aega elada, peab ta ju kellegagi läbi käima. Selleks tuleb soojendada endiseid suhteid ja pöörata pilk Bamfordi poole. Siin, Pookis, pole suurt midagi peale hakata.
„See koht,” võttis ta olukorra valju häälega kokku, „on surnud koht.”
Tema saabumine Pooki oli olnud eelmise pühapäeva õhtupoolikul kõneaineks ka ühes teises kohas.
„Sa ei saa veeta jõule üksi, Alan!” teatas ta õde taunivalt. „Jõulud on pereaeg.”
„Eks ta ole,” pomises Alan Markby tõrksalt. Ta pilk pöördus ajalehega kaetud kuhilale sohval, mis pidi kujutama endast Alani õemeest. Ajaleht tõusis ja langes ühtlases rütmis. Markby vaatas uuesti õe poole, kes istus, jalad istmiku all tugitoolis, ja naeratas. Laural oli seljas helepunane sviiter, jalas mustad koortriidest püksid ja ta pikad blondid lokkis juuksed langesid õlgadele. Ta oli lühinägelik ning ninal istuvad suured prillid muutsid ta välimuse kuidagi armsaks.
„Sa ei näe täna põrmugi advokaadi moodi välja,” tähendas Alan.
„Ma olen hetkel rohkem pere- kui töökeskne, peab tunnistama. Jõuluajal on alati palju tegemist.” Ajalehe alt kostis norsatus. Laura silmitses oma magavat abikaasat. „Sa tuled vähemalt esimesel pühal meile, eks ju, Alan? Sa ei saa ju ometi istuda kogu aeg üksi ja vestelda potililledega. Paul kokkab, nii et toit tõotab tulla maitsev. Ta sai mingi kastanitega täidetud kalkuni retsepti ja ta nägi tordi kaunistamisega hulga vaeva.”
Markby kõhkles. „Noh, sa tead küll, Laura, mu kolleegid on enamjaolt abielus, neil on pered, ning mulle näib õiglane lasta neil esimesel pühal kodus olla ja nende eest tööle minna. Mortonitel sündis äsja laps. Nagu ma aru sain, on see enneaegne ja naisel on sünnitusjärgne depressioon, nii et Morton tahaks olla kodus ja…”
„Sa ei pea kogu aeg seal passima. Neil on su telefoninumber ja nad saavad sind igalt poolt kätte. Sa oled ülemus, mitte reapolitseinik. Sa ei pea istuma laua taga ja võtma vastu avaldusi kadunud kasside kohta, ega ju? Muidugi mitte! Kuni keegi pole panka röövinud või oma armukese maha tapnud, oled sa seal üleliigne.”
„Laura, miks sa arvad, et jõulude ajal ei panda toime tõsiseid kuritegusid? Sel ajal esineb kõige rohkem perevägivalda. Kui palju kliente on tulnud pärast uut aastat sinu juurde lahutust tahtma ja öelnud, et jõulud olid viimane tilk kannatustekarikas?”
Laura jäi vankumatuks. „Me ootame sind esimese püha keskhommikul. Sulle kaetakse koht. Lapsed arvestavad sinu tulekuga.”
Markby hakkas toolil nihelema. „Tõtt öelda, Laura… ära mõista mind valesti, aga üks mu sõber tuleb Bamfordi lähedale elama ja ma mõtlesin, et…”
Õe silmad ülisuurte prillide taga lõid särama, otsekui oleks ta avastanud lepingus seadusest möödahiilimise võimaluse. „Meredith Mitchell! Sa igavene krants, sa ütlesid, et sa ei tea, kas ta tuleb või ei. Sa leppisid kokku, et te veedate jõulud koos!”
„Ei, ma pole midagi kokku leppinud. Ma arvan, et ta tuleb. Ma kavatsesin helistada… Ei! Ta ei tule enne nädala lõppu!” Viimane kõlas nagu karjatus, sest Laura pilk siirdus telefonile ja ta avas suu. Ajalehe alt kostis köhatus ja ülemine lehekülg värises. Markby jätkas kähku: „Kõigepealt peab uurima, mida ta jõulude ajal teeb. Tal pole siin kedagi, ta võib olla üksi ja ma siis mõtlesin, et…”
„Ei mingit probleemi, Alan! Sa võid ta siia kutsuda.”
„Siia?” Alani süda vajus saapasäärde ja ta silmitses õde murelikult.
„Issand hoia! Mis selles halba on? Paul kirjutab kokaraamatuid ja tema toidud on garanteeritult söödavad, mida ei saa öelda minu omade kohta. Meredithile meeldiks veeta jõulud pere rüpes.”
„Seda et, ma… tal on võib-olla teised plaanid.”
„Millised? Ei, too ta siia. Päris kindlasti!”
Alan vaatas õele õnnetult otsa. „Ma ei tea, kuidas seda teha, Laura. Me oleme ainult… põgusalt tuttavad. Kui aus olla, siis ei oleks ma pidanud