oli vaja pühadeks midagi varuda.”
„Te üürite Russellide maja, eks ju?” Harriet raputas oma punase lõvilaka näo eest ära. „Astuge mõnikord läbi, teeme ühe napsi.”
„Tänan, see on teist väga kena. Ma tulen.”
„Miks mitte praegu, et juua tass kohvi? Pärast hakkab valama kui oavarrest.” Harriet hindas asjalikult tumedat taevast. „Muda!” kuulutas ta. Meredith taipas, et see ei käinud tema, vaid ilma kohta, mis tundus olevat talle tähtis.
„Tänan, ma tulen. Kuid enne pean ma need asjad sisse viima.”
„Jah, muidugi. Mul on endal ka terve hunnik. Ma jätan välisukse lahti. Kui saate valmis, tulge aga sisse ja hüüdke.” Harriet läks tagasi oma tänavapoolele.
Meredith läks majja, käed kotte täis. Köögist kostev kolin reetis, et proua Brissett on tööd lõpetamas. Õhus oli tunda poonimisvaha lõhna, mis segunes riidekapist tuleva lavendliaroomiga. Elutoa uks oli pärani ja Meredith jäi sellest möödudes jahmunult seisma. „Taevane arm,” lausus ta jõuetult, suutmata öelda midagi vängemat, mis preili Needhamil oleks kindlasti käepärast olnud. „Püha jumal, mida ma sellega peale hakkan?”
Proua Brissett pistis pea köögiukse vahelt välja. „Jätke need toiduained, preili Mitchell. Ma panen need ise ära.”
„Tänan teid… ja suur tänu… selle…” Meredith hakkas kogelema.
„Ma teadsin, et see teile meeldib!” ütles proua Brissett.
Harrieti uks oli lahti, nagu lubatud. Meredithi sõõrmetesse tungis kutsuv kohvilõhn. Ta hüüdis: „Ma olen siin!”
„Mina olen köögis!”
Ta orienteerus Harrieti hääle järgi. Ivy Cottage’i põhiplaan oli peaaegu sama mis Rose Cottage’il. Kuid selle tagaküljel oli juurdeehitis, kus paiknes köök, mis oli avar, moodne ja varustatud kõikide ajakohaste kodumasinatega. Endisest köögist oli saanud väike söögituba, millest võttis suurema osa enda alla varaviktoriaanlik laud koos kuue tooliga, mis olid kahtlemata ehtsad. Laua ühes otsas seisis puhvet siniste ja valgete antiiktaldrikutega ning laua keskel George’i aega kuuluv hõbedast söepann. Tundus, et Harrietile meeldib külalisi vastu võtta
Seda mõtet kinnitasid toiduained köögi tööpinnal: prantsuse sai, suur pakk kanafileed, kaks pudelit head veini, mõned erilised juustusordid, palju värskeid talvehooajal haruldasi ja kalleid salateid, mis võiksid kaunistada peolauda. Ei tea, kui palju neid pidusid on, mõtles Meredith eile maja juurest lahkunud autot meenutades.
Harriet märkas tema pilku ja teatas rõõmsalt: „Ma käisin kokanduskursustel. Väga kasulik. Enne ei osanud ma munegi keeta.”
Meredithil oli pisut piinlik, otsekui oleks ta sündsusetult uudishimutsenud. Ta ütles: „Mina pole suurem asi kokk.”
„Oi, see on lõbus tegevus. Mulle meeldib. Ja Pookis on selleks piisavalt aega. Kokkamine nõuab aega, selle juures ei tohi kiirustada.”
„Jah, kindlasti on siin väga vaikne,” soostus Meredith veidi nukralt. „Kõigest eemal.”
„Ka mina arvasin nii, kui ma siia tulin.” Harriet asetas tassid ja koorekannu kiiresti ja osavalt kandikule. „Imelik küll, aga ei ole. Pookis juhtub üllatavalt palju asju!” Ta ei täpsustanud vihjet, vaid võttis kandiku. „Lähme võõrastetuppa, seal on mugavam.”
Harrieti võõrastetuba, mis vastas Rose Cottage’i tagasihoidlikule elutoale, asus maja esiküljel ning selle sisustus kujutas endast segu moodsatest mugavatest toolidest ja mõnest vanast esemest nagu Victoria-aegne kirjutuspult ja George IV aegne kaardilaud. Kas need olid tulnud siia koos söögitoa sisustusega mõnest suuremast majast? Ehk lapsepõlvekodust, arutles Meredith endamisi. Kõik see lisas majale väärtust, aga Ivy Cottage’il polnud näha lisalukkusid ega akendel luuke.
Kõige rohkem üllatas Meredithi võõrastetoas see, et Harrietil näis olevat nõrkus fotode vastu. Neid oli igasugustes raamides, kuhjatud kuhu iganes; väiksemad suuremate ees, mõned samas raamis; neid oli kaminasimsil ja laudadel, riiulitel ja kappidel. Mitmel neist oli jäädvustatud Harriet või mõni teine inimene koos hobusega.
„Kas teil endal on ka hobune?” küsis Meredith.
„Vana Blazer.” Harriet võttis ühe uuematest fotodest. „See. Ta on Tom Fearoni tallis. Kena vana semu.”
Meredith polnud kindel, kas Harriet pidas silmas hobust või härra Fearoni, ja ta pomises midagi viisakalt vastu.
Harriet valas kohvi. „Pärast seda Bamfordi jõledust vajate kindlasti turgutamist. Ma jälestan poes käimist. Kuid ükski kauplus ei paku kojutellimisteenust ja ümbruskonnas pole külapoodi.”
„Kas te olete kogu aeg Pookis elanud?” küsis Meredith tassi võttes. See oli õhukesest Hiina portselanist, roosinuppudega kaunistatud. „Mõned majad näevad välja nii, nagu elataks neis vaid nädalavahetusel.”
Harriet oli läinud kööki. Ta hääl kõlas summutatult. „Mõned jah. Nagu ehk olete märganud, on neid kokku kaheksa: neli kummalgi pool.” Ta tuli tagasi taldrikutäie isetehtud küpsistega ja ütles: „Laske hea maitsta. Neid kutsutakse Viini pööristeks. Minu häda on see, et mulle meeldib neid küpsetada, kuid ma ei suuda neid kõiki ära süüa. Ja kui ma seda suudaksin, peaksin vana Blazeri maha müüma ja ostma koormahobuse, kes jõuaks mu keret kanda! Laske käia, ma toon salvrätiku.”
Salvrätik oli damastist ja korralikult tärgeldatud. Harriet tegi kõiki asju korralikult. Teiste inimeste korras kodud tekitasid Meredithis alati kadedust, tema oli töö juures rohkem omas elemendis kui kodus. Mina, mõtles ta nukralt, pakun külalistele pakiküpsiseid – kui mul on meeles neid osta – ja mul on ainult pabersalvrätikuid. Harriet pöördus tagasi majade teema juurde.
„Kaks maja, mis jäävad tee poolt vaadates teist paremale, kuuluvad ühele Oxfordi kolledžile. Ühte neist kasutvad erinevad inimesed ja mul pole aimugi, kes need on. Teine on doktor Krasny käsutuses. Ta käib siin, kui tal on vaja kirjutada, sest siin on vaikne. Teda nähakse harva, isegi siis, kui ta siin on. Kuid ta on küllaltki meeldiv sell ja astub mõnikord läbi klaasikest šerrit jooma, enne kui läheb kogukonnamaadele oma lilleretkele. Tema eriala on vist metsikud orhideed.”
„Siin on siis ka kogukonnamaid?”
„Oo jaa. Kuigi need pole enam karjamaad. Rohkem nagu nõmmed. Pooki majaomanikel on karjatamisõigus, kuid nüüd olen mina ainuke, kellel on loom ja tema on Tomi koplis. Väärtusliku looma karjatamine kogukonnamaal on praegusel ajal riskantne. Paar aastat tagasi käisid siin karjavargad. Just nagu Metsikus Läänes, eks ole? Ka praegu esineb seda vähesel määral. Vaesekesed notitakse maha, et hobuseliha mandrile vedada.”
Harriet rüüpas kohvi. „Teist vasakul elab proua Sowerby. Ta on vanem inimene ja pistab harva nina eesuksest välja. Tema tütar käib teda Bamfordist kord nädalas vaatamas, kuid sellel aastaajal elab ta kellegi teise sugulase juures, ma ei tea, kus, aga praegu teda siin pole, niisiis pole teil hetkel otsest naabrit. See on üsna üksildane paik. Läheme nüüd minupoolsele küljele. See maja minust paremal, see, mille aias on linnubassein, kuulub mehele, kellel on suure tee ääres remonditöökoda. Tema nimi on Joe Fenniwick ja ta on abielus. Nemad elavad siin alaliselt nagu minagi. Joe on juhtumisi hea mehaanik ja te võite auto rahulikult tema kätte usaldada. Vasakpoolse maja ostis keegi ärimehe tüüpi tegelane, kes käis siin oma kallimaga nädalavahetust veetmas. Ta kulutas maja remontimiseks terve varanduse, aga siis jättis tüdruk ta maha ja nüüd tahab ta maja ära müüa. Kuid praegu pole aeg soodne. See viimane maja rea lõpus kuulub abielupaarile, kes kavatseb kevadel pärast pensionile jäämist siia elama asuda. Loodetavasti meeldib neile vaikus. Praegu on maja tühi, kuigi nad käivad siin nädalavahetusel askeldamas, värvivad siit ja sealt, naelutavad midagi. Nii et üldiselt on küla peaaegu tühi. Mulle see meeldib.”
„Ma pean hakkama iga päev Londonis käima,” ütles Meredith pisut kahetsevalt. „Ma alustan uuel aastal. Ma olen juba hakanud mõtlema, et olen hammustanud suurema tüki kui jõuan ära seedida.”
„Mina