on toit sama tähtsal kohal kui naps. Oleks huvitav teada, mõtles Meredith, millisel hetkel saab pubist restoran. Viimane asutus oleks nõudnud rohkem avarust ja mugavust. Siin nõustuti sellega, et keegi nügib süües selga või loksutab kogemata õlut lauale või isegi kaela.
Tagumise seina ääres paiknev baar oli rikkalikult varustatud ja selle leti taga toimetas vesinikublond valges pärlitega tikitud sviitris naisolevus. Sale kahara peaga nooruk manööverdas laudade vahel ja korjas tühje klaase, nooruke tütarlaps, märkmik käes, võttis leti taga vastu toidutellimusi. Rahvast oli üsna palju ja kõikjalt kostis jutukõminat. Ei puudunud ka vältimatu torupillijorin, kuid seda polnud tänu jumalale kuulda.
Maja ise tundus olevat väga vana. Selle seinad olid paksudest kiviplokkidest ja lage toetasid suitsust mustaks tõmbunud tammetalad. Tohutu suures koldes põles tuli. Lõukasillus selle kohal oli tammepakust, paksuse järgi otsustades tahutud puust, mis pidi maja ehitamise ajal olema vähemalt saja-aastane. Selle külge olid kinnitatud valjad, mis helkisid tulevalgel. Kamina kohal rippus raamitud plakat, mis reklaamis 1860. aastal toimunud kariloomademüüki. Meredith pööras pead ja nägi veel vanemat kuulutust kolmest avalikust poomisest; kahe õiguserikkumise eest poleks tänapäeval isegi mitte vahi alla võetud. Ta püüdis mõistatada, kas see oli originaal või repro. Kuulutus oli pruunikaskollane ja üsna kulunud ning võis olla isegi ehtne. Ja sugugi mitte meeldiv vaadata.
Meredith kiskus pilgu nukralt paberitükilt ja vaatas ringi. Hoolimata lärmist ja tänapäevaselt riietatud kundedest polnud raske kujutada ette „Musta Koera” kolde ees istuvaid mehi, kes popsutasid tuulistel vihmastel õhtutel savipiipu. Ent moodne turumajandus oli vajutanud vanale kõrtsitoale oma pitseri. Toolid olid polsterdatud punase kunstsametiga ja seintel rippusid uuemad, kirevamad ja tunduvalt igavamad plakatid, mis reklaamisid laupäevaseid esinejaid. Menüü – mida tõestasid laual olevad taldrikud – oli taolise kolkaasutuse kohta üllatavalt mitmekesine.
„See koht kogub populaarsust,” ütles Markby, kui nad seadsid ennast kamina lähedale nurka istuma. „Kas siin sobib? Või on liiga palav? Anna oma jope, seal on nagi. Mida sa jood?”
„Vabanda, ma jäin neid asjakesi uudistama.” Meredith naeratas. „Kui tohib, siis klaas valget veini.”
„Ma lootsin, et see koht meeldib sulle.” Markby näoilme oli vabandav. „Kahju, et siin nii palju rahvast on. Oota pisut, ma olen kohe tagasi.”
Meredith jälgis, kuidas Alan siirdus kõigepealt mantlit nagisse riputama ja siis baarileti poole. Ta ei tõugelnud ega trüginud, ent liikus enesekindlalt. Inimesed andsid talle meelsasti teed. Markby tänas neid viisakalt ja Meredith tundis tema vastu sama austust, mida oli tundnud nende esimesel kohtumisel. See ei tähendanud, et mees poleks võinud olla kohmetu. Aga, tunnistas ta ausalt, tema ise oli ka.
Meredith nõjatus toolileenile, mõnus kaminasoojus paitas ta nägu. Siin oli lärmi ja rahvast, kuid ikkagi tore, ja Alan ei pruukinud karta, et talle siin ei meeldi. Kusagilt ilmus välja räsitud kõrvadega must kass, lonkis sihikindlalt läbi jalgadelabürindi ja hakkas ennast vastu Meredithi jalasääri nühkima. Vähemalt mitte koer, olgu siis saatanlik või mitte, mõtles Meredith lõbusalt, ent siis meenusid talle lood nõidadest ja nende mustadest kassidest. Kõik need ebausklikud jaburdused.
„No tere,” ütles ta ja küünitas kratsima looma võitluses vigastatud kõrva. Kass näugus talle vastu, paljastades hirmuäratavad etteulatuvad hambad. Meredithini kostis läheduses olevast lauast jutukatke:
„Nad tuleb politsei küüsist eemal hoida. Meile on vaja korralikke järelvalvekeskusi. Nad vajavad abi, mitte luku taha panemist. Kui neid on juba milleski süüdi mõistetud, siis on hilja…”
Uus häältepuhang summutas lause lõpu. Meredith tõstis oma kass-tuttava kohalt pea, lükkas nähtavust segava tumepruuni juuksesalgu näo eest ära ja vaatas uudishimulikult hääle suunas. Ent nüüd oli võimatu öelda, kelle suust need sõnad olid tulnud, ja isegi seda, millises lauas kõneleja istub. Ühe naaberlaua ümber oli kogunenud meestest ja naistest koosnev segaseltskond, kõik noored ja lihtsalt riides, teises istus kaks meest, üks habemega ja paksus sviitris – mis pani ta nii soojas ruumis ilmselt higist nõretama – ning teine hõrenevate juuste ja prillidega, kes tundus talle kuidagi tuttav.
Ma tean teda, mõtles Meredith. See on sama mees, kes seisis mu taga supermarketi kassajärjekorras.
„Vabanda, et see nii kaua aega võttis.” Markby oli tagasi, ühes käes õllekruus ja teises klaas valge veiniga. Ta kaenla all oli plastkaantega raamat. „Menüü,” ütles ta. „Kas saad selle ära võtta?”
Meredith võttis menüü ja avas selle. Püha taevas, see pole menüü, vaid suurteos! Ta oli oletanud valesti, et pubi eined koosnevad leivast, juustust või pirukatest. Vaat mis tähendab, tõdes ta ohates, kui ollakse nii kaua kodumaast eemal. Talle meenus kogemus supermarketis. Juba see oleks pidanud tegema ettevaatlikuks.
Markby sõnas abivalmilt: „Praed on siin üldiselt väga head ja see on põhjus, miks ma siin käin. Salatid ja külm liha samuti.”
„Sel juhul võtan ma romsteegi.”
Markby läks uuesti baarileti juurde, et tellimus sisse anda, ja kui ta tagasi tuli, istusid nad kohmetult ja vaatasid teineteisele otsa. Road tellitud ja see kõneaine ammutatud, ei osanud kumbki enam õieti millestki rääkida.
„Kuidas sul tagasisõit läbi Euroopa kulges?” küsis Markby.
„Üsna sündmustevaeselt. Sellel aastaajal on see meeldivam kui suvel, siis on liiga palju turiste.”
„Seadsid ennast Rose Cottage’is ilusti sisse, jõulukaunistused ja puha?”
„Oi jaa. Proua Brissett on kullatükk, nagu nad räägivad. Ma olen õnnega koos.”
Kui ka see teema sai kenasti lõpetatud, saabus vaikus. Minu süü, mõtles Meredith. Ma peaksin uue jutu üles võtma, aga kuidas?
„Lörtsine õhtu,” lausus Markby otsustavalt, võttes üles inglaste tavalise jutuaine – ilma.
„Jah. Siin sees on kena ja soe ning meeldivalt palju rahvast. Küllap rohkem kui tavaliselt.”
„Jaa, jõulud…” Markby näppis õlleklaasialust. „Ma tahtsingi küsida. Kas sa jääd siia? Ma mõtlesin jõulude ajaks.”
„Küllap vist. Mul pole kusagile mujale minna.” See kõlas liiga ootusärevalt ja ta lisas kähku: „Ma ütlesin, et mulle meeldib, et siin on palju rahvast, kuid see ei tähenda, et mulle ei meeldiks üksi olla. Mul pole vaikuse vastu midagi!” Viimased sõnad kõlasid väljakutsuvalt ja Meredith lootis, et mees ei tõlgenda neid käsuna tegeleda oma asjadega. Ta ei tahtnud olla terav. Võib-olla tegi Markby teda lihtsalt närviliseks.
Meredith nägi kohkunult, et mees tõmbus näost süngeks. „Ahah,” ütles Markby. „Vaikus.” Ükskõik, milline jõuluõhtu Laura juures ka on, pole see mingil juhul vaikne, mõtles ta.
„Pook on rohkem nagu kummitusküla, kas sa teadsid seda?” tõttas Meredith edastama mõttetut infot, et vestlust üleval hoida. „Väga vähesed elavad siin aastaringselt. Mul on tunne, nagu oleksin sattunud Inglismaale naastes kuhugi vaimudeilma.”
„Ajab hirmu nahka?” küsis Markby osavõtlikult.
„Ei aja.” Meredith ei tahtnud jätta muljet, otsekui vajaks ta majas seltsilist. Tundes, et see võis kõlada jälle pisut teravalt, lisas ta: „Aga ma kujutan ette, et mõnes olukorras võiks ajada küll.”
Markby noogutas elutargalt, tõstis õlleklaasi ja sõnas siis üllatunult: „Tere!”
Meredith tõstis pilgu. Markby vaatas kahe mehe poole, kes istusid kõrvallauas.
„Kes need on?” küsis uudishimulik Meredith vaikse häälega. „Ma kohtusin ühega neist päeval.”
„Jah?” Markby hääl kõlas jahmunult. „Kummaga? Kus?”
„Juhuslikult, supermarketis. Ta seisis minu taga kassajärjekorras. See prillidega.”
„See on Colin Deanes. Teist, seda habemega meest ma ei tunne.
Kuid