oli see heategevus ühes neist keskustest, kus püütakse aidata abivajavaid inimesi. Seal oli vanurite päevakodu, noorte emade klubi, lastesõim ja kõiksugu projekte noorukitele. Kui aus olla, siis oli see väljakannatamatu. Ma käisin seal ainult hommikuti, kuid ka see oli mulle liig.” Ta näole ilmus kerge grimass. „Ma tahan olla sõltumatu. Tänapäeval ei kõlba seda öelda. Sind vaadatakse sellise näoga, nagu sa oleksid tunnistanud, et sul on mingi raske tõbi küljes. Ma olen veidi kirjutanud ja kavatsen sellega taas tegelema hakata. Kuid minu häda on see, et mulle meeldib rohkem vabas õhus olla ja kirjutamine nõuab nii palju aega. Ma sooviksin, et mul oleks mingi tõsine tegevus.”
„See tuleb!” kinnitas Meredith. „Te pole lihtsalt leidnud seda õiget.”
Harriet vajus taas mõttesse. „Mine tea. Ja võib-olla ma olen juba leidnud selle õige. Ma ei mõtle tööd, vaid midagi, mis tahab tegemist.”
Tema pilk uitas ringi ja peatus ühel fotol. Meredith järgis seda ja nägi üsna vana fotot. Sellel oli kolm sandaalides ja suvekleidis tüdrukut, kes olid kogunenud spanjeli ümber. Ühel tüdrukul olid tuttavad punased juuksed.
Harriet vaatas Meredithi poole ja sai aru, et ka tema vaatab seda pilti. „See olen mina,” ütles ta. „Porgandipea järgi äratuntav.” Ta tõusis, võttis pildi ja ulatas Meredithile. „Minu kõrval seisab nõbu Fran. Me olime peaaegu üheealised ja rohkem nagu õed kui nõod.”
„Ja kes see on?” Meredith osutas kolmandale, tumeda pea ja võluvalt vallatu naeratusega kenale väikesele tüdrukule. „Tundub olevat õnnelik laps.”
„Oi, see on Caro. Caroline Henderson, meie sõber.” Harrieti hääl oli tavaline, kuid Meredithi kõrv tabas selles sunnitud muretust. „Ta oli õnnelik laps. Me kõik olime õnnelikud. Muretu lapsepõlv. Mul on hea meel, et Caro oli tookord õnnelik, sest hiljem ei olnud ta seda kaugeltki mitte!” Ta võttis foto järsu liigutusega ära ja asetas tagasi oma kohale laual.
„Kurb kuulda,” ütles Meredith kohmetult.
Harriet oli kergelt jahmunud. „Ma ei tahtnud jäme olla. Palun vabandust! Me olime temasse väga kiindunud. Caro oli diabeetik.” Tundus, et tal on ükskõikse asjaliku häälega kõnelemisega raskusi. „Ja loo tegi raskemaks see, et ta oli pärija. Tema isa suri, kui Caro oli alles pisike, samuti tema onu, seega polnud pururikkal vanaisal kedagi peale Caro, kellele jätta kogu oma neetud varandus. See polnud mingi õnnistus!” Harrieti hääl muutus järjest kõledamaks ja katkes lõpuks viimasel sõnal.
„Ma kujutan ette. Suhkruhaigus on raske koorem, mida tuleb kanda terve elu.”
„Raha oli veelgi hullem. Kuid ta ei kandnud seda koormat kaua.” Harriet jõi kohvitassi tühjaks ja asetas selle kolksatades kandikule. „Ta suri kahekümne kolme aastaselt üledoosi.”
„Mul on väga kahju,” ütles Meredith kohmetult. „Kas see oli seotud diabeediga?”
„Mitte otseselt. See oli depressioon. Tal raviti depressiooni. Arstid kirjutasid talle igasuguseid tablette. Ma ütlesin talle, et visaku need minema. Ma lootsin, et ta tegi seda. Teate, kui naisterahvast peetakse neurootikuks, ei võta keegi teda tõsiselt. Asjasse süvenemata kirjutavad arstid üha rohkem tablette välja ja käsivad võtta asja rahulikult. Mitte keegi ei kuulanud teda ära. Mitte keegi ei uskunud teda, kuid nad olid valmis uskuma kõike, mida teised temast rääkisid!”
„See on keeruline probleem,” lausus Meredith ettevaatlikult. „Neurootikutega on väga raske suhelda. Nad võivad käituda taltsutamatult ja rääkida igasuguseid lugusid. Mul on olnud mõne sellisega tegemist.”
„Jaa, ma tean, et nad tõstavad tihti valehäiret,” nõustus Harriet. „Ent kui sa tunned seda isikut hästi, võib üldiselt aimata, mis ta peas toimub. Mul pole eriti rikas fantaasia. Omal kombel olen võib-olla isegi tuim. Ent ma oskan kaasa tunda. Ma ei tulnud heategevusest ära sellepärast, et ma ei tundnud neile kaasa. Ma tulin ära sellepärast, et see masendas mind. Ma pugesin nahast välja, et mõnda juhtumit lahendada, ja arvasin, et asi on korras, kuid nädala pärast on see naine taas minu juures ja räägib sama hirmuäratavat lugu. Pikapeale õpid sa eraldama tõelist võltsist.” Ta vaikis hetke. „Kuid mõnikord paned ikkagi mööda. Mulle ei meeldi, kui mind lollitatakse!”
Koridoris helises telefon. Harriet vabandas, tõusis püsti ja läks vastama. Ta sulges enda järel ukse ja vestlusest kostis Meredithini ainult Harrieti summutatud hääl. Meredithil oli hea meel, et see säästis ta piinlikust pealtkuulamisest. Harriet tõstis häält ja siis visati toru ära. Ta tuli tagasi, näost punane, ja läks baarikapi juurde. „Kas soovite klaasikese šerrit? Või midagi kangemat? Soovime teineteisele häid jõule!” Tal olid juba klaasid käes. Ta oli juba kindlalt otsustanud.
„Olgu siis šerri,” ütles Meredith, kellele ei meeldinud keset päeva juua.
Harriet lükkas viskipudeli kõrvale ja valas kaks šerrit. Nad tõstsid klaasid.
„Sõprade terviseks, keda pole meie seas,” lisas Harriet enne klaasi huulile tõstmist. „Keda iial ei unustata.”
Nagu tumedad pilved olid ennustanud, hakkas õhtupoolikul tibutama ja selleks ajaks, kui Markby autotuled valgustasid Rose Cottage’i esikülje aknaid, sadas juba korralikult. Ta tõttas jooksujalu mööda lühikest teerada maja juurde ja tormas sisse uksest, mille Meredith oli avanud.
Põrganud kitsas esikus Meredithiga kokku, tilkus ta veest ja puterdas vabandusi. Meredith leidis, et Alan pole põrmugi muutunud. Tema intelligentne nägu oli sama kõhn ja veidi ettevaatliku ilmega, ning nii palju kui Meredith mäletas, oli tal seljas sama vana Barbouri jope. Alan oli seda tüüpi mees, kes jälestas uusi riideid. Tema märjad juuksed langesid sirgelt otsmikule ning ta pööritas oma siniseid silmi, otsekui oleks ta mures või hirmul.
„Kas sul vihmamantel on?” küsis ta ärevalt. „Me peame parklast pubisse minema. Väljas lausa kallab.”
„Mul on anorak ja sellel on kapuuts. Ma kartsin, et jõulude ajal sajab.” Miks on see nii, et kui inglased üle hulga aja kohtuvad, räägivad nad kõigepealt ilmast? Ent Alan oli näinud esikus rippuvat pärga.
„Pisut nagu… liiga kärts.” Ta kummardus seda vaatama. Pärg rippus ta rinna kõrgusel.
„Selle tõi proua Brissett. Ja peale selle veel kunstjõuluvana. Tule vaata.” Meredith avas elutoa ukse.
„Püha müristus!” lausus Markby nördinult.
Üle toa, nurgast nurka ja edasi-tagasi ilutsesid türkiissinised, mürkkollased ja tulipunased paberist ketid. Laest rippus alla suur kollakaspruun hiina latern ja kohvilaual seisis hõbedane jõulupuu.
„Ta tegi seda kõike sel ajal, kui ma käisin hommikul Bamfordis poes. Muidugi on see temast kena ja ta nägi nii palju vaeva… nii et ma ei saa neid maha võtta. Ta ütles, et ma olen välismaal viibides igatsenud kõik need aastad inglise jõule. Ma ei kujuta ette, kuidas ta need ketid lakke sai.”
„Noh, jah, väga lustiline… ja mis puutub jõuludesse…” Ta pidas kohmetu pausi ja ütles seejärel: „Pärast räägin. Kas hakkame minema ja tellime need praed?”
Markby sõitis mööda käänulist teed pubini, mille nimi oli „Must Koer” – kõlbas vahelduseks hobustele ja paharettidele, kuni Meredithile meenus, et tavaliselt ilmutas saatan ennast musta koerana. Ta püüdis orienteeruda, kuid talle tundus, et nad sõidavad ringiratast, ja nii palju kui läbi vihma ja pimeduse näha võis, olid nad kusagil keset nõmme. Pahaendeliste kohanimede, sünguse ja hüljatuse kõrval oli säravalt valgustatud „Must Koer” nagu kutsuv oaas, mis pakkus külalislahkust. Maja räästa all säras värviliste elektriküünalde rida ja pubi väikestest akendest paistis mahedat kollakat valgust. Maja õues seisis juba mitu autot.
„Jõulud,” tähendas Markby süngelt. „Keegi ei hooli enam kuijood-ära sõida-reeglist. Ei karda nad joobetesti ega lubadest ilma jäämist. Kõigil on vaja kusagile sõita.”
Kui Meredith Alani järel suurde ruumi astus, tungis talle näkku soe suitsune õhk. „Must Koer” oli kaotanud kunagise eraldatuse lokaaliks ja lihtrahvabaariks. Igapäevased külastajad