Sobiv paik surmaks. Ann Granger

ja vaadata, kas seal on mõni väike kohvik. Proua Pride pakub mulle hommiku- ja õhtusööki, kuid lõunaga pean ise hakkama saama. Bamfordi jaoskonna politseisöökla on natuke algeline.”

      „Ka mina lähen välja lõunale,” ütles Meredith. „Ma värvin kööki ja värvihais mõjub mulle halvasti. Vahest võiksime kusagil koos süüa? Kas teile meeldivad kala ja praekartulid?”

      Alan Markby oli tol hommikul varakult jalul, tehes oma ette teatatud külaskäiku „Hõbekellukestesse”. Kell veerand üheksa autost väljudes nägi ta, et pubi uks seisab kiilu abil lahti. Pubile lähenedes andsid sellele seletuse talle vastu hõljuv liisunud õlle ja tubaka hais.

      Ta astus sisse. Toolid olid kummuli laudadele tõstetud, tolmuimeja seisis mahajäetuna keset põrandat. Kedagi polnud liikvel. Ta hüüdis: „Kas keegi on kodus?”

      Tagantpoolt kostis kolinat ja vanduvat naisehäält. Baariletitagusest uksest ilmus nähtavale Daphne Reeves, pühkides köögirätikusse käsi. Markbyt nähes paistis ta hirmu tundvat.

      „Oh, härra Markby! Te olete varajane. Terry läks kaubikuga üht-teist kaupa tooma. Ta on umbes kahekümne minuti pärast tagasi.”

      „Hea küll,” ütles Markby rõõmsalt. „Ma ootan, kui tohib.” Ta istus baaripukile, toetas küünarnukid niiskele letile ja naeratas naisele.

      Kriminaaljuurdluses oli iga väike vedamine abiks. Nagu näiteks leida Daphne üksinda. Reeveside duos oli tema kahtlemata vähem resoluutne või vähemasti vastuvõtlikum südametunnistuse sunnile.

      Daphne silmitses teda närviliselt. „Soovite juua, härra Markby?”

      Markby vaatas sinnapoole, kus kohvimasin leti taga õrnalt puristas. Selle paigaldamine šokeeris kindlasti mõndagi vana kundet. Ta kujutas ette nurinaid. Kohv pubis? Yuppie’de ajuvabadus! „Võtaksin tassi seda,” ütles ta. „Tänan teid.”

      Naine oli üllatunud, kuid liikus leti taga agaralt, rõõmus, et midagi teha saab. „Ma just keetsin seda seks ajaks, kui Terry tagasi tuleb.” Ta tõi Markbyle kohvi, väike plasttops alustassile asetatud.

      „Kas teie ei joogi kohvi?” küsis Markby, segades koort kohvi hulka. Ta lisas: „Hirmus raske töö see pubipidamine!”

      „Seda võite uskuda!” ütles Daphne südamest. Ta läks ja tõi tassi ning ühines Markbyga. „Terry ei jää kauaks.” Ta soovis ikka veel, et Terry oleks siin, kuid ei paistnud enam närviline.

      „Äri näis eile õhtul üsna vilkalt käivat. Võtab vististi omajagu aega, et ettevõte üles ehitada?” Markby rüüpas ettevaatlikult kohvi. See polnudki nii halb.

      „Nüüd läheb juba paremini. Nädalavahetused on meil üldiselt täis. Esmaspäevad ja teisipäevad on laisavõitu. Sellepärast meil oligi vaja toitlustamise pool käima saada. Kui sa suudad pakkuda mõistliku hinnaga korralikku pubitoitu, läheb jutt varsti laiali. Siis saad ka korraliku klientuuri. Teate küll – ilusasti riides ja puha.”

      „Kuid teil käib siiski palju noorukeid – nii te eile ütlesite.”

      Naise näolihased tõmbusid uuesti pingule. „Me tõesti küsime nende vanust, kui meil sellekohane kahtlus tekib, härra Markby. Kuid tänapäeval on nii raske aru saada ja kui meil on kiire…”

      „Jaa-jah, saan aru.” Ta võttis menüükaardi kätte. Valik oli väike ja ettearvatav, kuid rahuldav. „Teie valmistate kõik toidud, proua Reeves?”

      „Jah, Terryst pole kastmepannide juures mingit kasu!” Põgus naeratus valgustas tema kaunist ümarat nägu. „Ta on kuldsete kätega mees! Pange tähele, ta töötas nagu loom, et köök korda seada.”

      Ka eile olid Reevesid kööki maininud. Nähtavasti oli see teema nende mõtetes päris esirinnas.

      „Minu… üks mu sõber,” ütles Markby avameelselt, „tegeleb parajasti vana köögisisustuse väljaviskamise ja üldse maja kordategemisega.”

      Kõnelemise ajal tundis ta korraga nii pahameelepistet kui kahetsust, millel polnud käesoleva probleemiga mingit pistmist. Ta oleks peaaegu öelnud „minu tüdruk”, kuid jättis selle mõiste siiski kõrvale. Ta on üle neljakümne ja Meredith üle kolmekümne. Väljendid „tüdruk” ja „poiss-sõber” tundusid talle lapsikud ja kohatud. Ei ole tema poiss ega Meredith tüdruk. Mis küll „mehel” ja „naisel” viga on? Kas kogemused ja küpsus ei loe tänapäeval midagi? Kas peab tingimata eeldama, just nagu igatseksid kõik ebaküpse nooruse järele?

      See, mida ta tõeliselt soovis, oli võimalus öelda „minu naine”. Selleks polnud just eriti võimalust. Ta ohkas.

      Daphne ohkas kaastundlikult: „Ma tean, mida see tähendab.”

      „Kas tõesti?” küsis Markby üllatunult.

      „Jah. Katse mõnd vana räpast kööki välja lõhkuda on õudusunenägu. Te ei usuks, mida kõike me vanade kappide tagant ja tööpindade alt leidsime! Kui te seda praegu näete, ei usu te oma silmi! Aga kuulge, tulge ja vaadake!” Ta tõmbas lahti letiseinas oleva siilu.

      Markby järgnes talle kuulekalt.

      „Siin see ongi!” kuulutas Daphne mõne hetke pärast, osutades uhke žestiga ümbritsevale. „Mis te sellest arvate?”

      Markby vahtis üksisilmi säravat laminaadi, kroomi ja keraamiliste plaatide laama. Ta mõtles, et see näeb välja nagu Fulleri lahkamissaal. „See on väga… ee… peen. Tema tegelikult – see minu sõber – ei taotle sellist moodsat väljanägemist. Ma tahan öelda, et tal on küll moodne pliit ja külmik ja nii edasi, kuid tema maja on vana ning talle meeldiks selline… selline ajastutruu ilme.”