Aga ma loodan, et te ei kahtle minu lojaalsuses, söör!”
Markby kulmud kargasid kõrgele. Mispärast pidi ta oma soo teema nii otsekoheselt üles tõstma? „Mind ei häiri, et te olete naine, kui see teid ei häiri!” ütles Markby talle. „Kõik, mida ma ükskõik milliselt politseiametnikult – olgu siis mehelt või naiselt – palun, on see, et nad teeksid oma tööd. Nende lojaalsust, ma loodan, võin ma küll enesestmõistetavaks pidada!”
See kõlas arvatavasti pisut teravalt, aga kui Turner oli huvitatud meeskolleegidega võrdsest kohtlemisest, siis pidi ta leppima sellega, et Markby räägib temaga sama otsekoheselt, nagu ta räägiks mehega.
„Igal juhul,” jätkas ta leebemalt. „Tähtsamad asjad kõigepealt. Me peame leidma teile Bamfordis koha, kus elada.”
„Mulle juba korraldati tuba kellegi proua Pride’i juures.”
„Tore. Seadke end sisse ja kandke siis mulle ette. Me peaksime selle tüdruku isiku kiiresti tuvastama ja siis seisab meil ees meeldiv ülesanne vaadata kõrvalt, kui Fuller ta lahti lõikab.”
Oli muidugi reede ja kõik nädalavahetuse plaanid rikutud. Ta mõtiskles, et kui Turner oli selleks nädalavahetuseks midagi kavandanud, haihtusid plaanid vääramatult kui pahvakas tolmu. Vedas, et tema Meredithiga midagi paika ei pannud.
Meredith! Ta võis Turnerile küll kinnitada, et tal pole midagi naisega töötamise vastu, kuid ta polnud kindel, kuidas Meredith uudise vastu võtab. Teisest küljest on Meredith ise edukas karjäärinaine ja kiidab ilmselt Helen Turneri heaks. Oli kuidas oli, aga miski muu näris teda, miski, millel oli Meredithiga tegemist…
„Mis on selle üüritoa aadress, kus te elama hakkate?”
„Station Approach. Ma saan aru, et proua Pride on ennegi politseipersonali majutanud. Kas teie teate seda?”
„Jah,” ütles Markby vaikselt. „Ma tean.”
Vaat see alles aitab tema ja Meredithi suhetele kaasa! Tal ei pruugi olla midagi Markby ja Helen Turneri koos töötamise vastu. Aga kuidas on sellega, et Helen elab tema naabermajas? See ei meeldi talle kohe kindla peale!
viis
Meredith komberdas oma kodumaja välisuksest sisse, dokumendimapp vastu rinda surutud, ja viskas kingad jalast. Reedeõhtused reisid olid alati täis, kuid täna õhtul oli üks varasem rong „kaadrinappuse tõttu” käigust maha võetud ja seega oli järgmine rahulolematuid töölt koju sõitjaid tuubil täis.
Ta kahmas uksematilt peotäie kirju, tõmbas mantli kohmaka liigutusega seljast, ja siis helises telefon. Ta surus toru lõua alla ja sirvis kirju, pomisedes: „Hallo? Oh, Alan, tere!”
Hääle järgi kuuldus mees kergelt pabinas olevat. Enne kui Meredithil oli aega selle üle imestada, sai ta teada, miks. Meredithi protestikiljatus kajas tillukeses esikus vastu.
„Kas sa tahad öelda, et ta hakkab elama minu naabermajas, tühipalja vaheseina jagu eemal, kontrollides sinu tulekuid ja minekuid?”
„Ma ei saa midagi teha! Mul on uus mõrvajuhtum käsil! Mul on Turnerit vaja. Siiski on mul täna õhtul aega väikese napsi jaoks, kui sa saad minuga „Viinamarjakobaras” kella kaheksa paiku kohtuda. Ei, pea kinni! Vali parem mõni pubi, mis asub kesklinnast eemal.”
„See on naeruväärne, Alan!”
„Parem karta, kui kahetseda. Kuule, ainult senikaua, kuni mul avaneb võimalus selgitada Turnerile…”
„Lõpeta tema Turneriks kutsumine! Sinu jutust jääb mulje, just nagu räägiksid sa sellest mehest, kes maalis tormist merd! Kas tal eesnime polegi?”
„Kuule,” lausus Markby, „kas me ei võiks lihtsalt kindlaks määrata, kus kokku saada, ja arutada kõike seal? Kas sa tead „Hõbekellukesi”? See on päris äärelinnas, uuselamurajooni lähedal. See on üks vana pubi.”
„Ma tean seda küll, kuid ma keeldun varjama end seersant Turneri või ükskõik kelle eest! Kui kaua sa kavatsed lasta meil Bamfordis ringi hiilida, mantlikrae üles tõstetud, ja teeselda, et me ei tunnegi teineteist?”
„Sa oled mõistmatu, Meredith!”
„Mis ma olen?” nõudis Meredith riiakalt. „Pealegi sain ma just pärast närust sõitu uksest sisse ja ma ei peagi mõistlik olema!”
Ei paistnud sedamoodi, nagu oleks mees pakkunud mõne hea põhjuse, miks ta peaks jälle külma õhtusse tagasi pöörduma, istumaks kõrtsis linna teises otsas. Miks mitte hoopis pikalt kuumas vannis istuda ning siis kamina ja teleri ette sohvale vajuda?
„Kas sa tuled „Hõbekellukestesse” või ei?” nõudis Markby hääl kannatamatult.
Võimalik, et poole tunni pärast on ta piisavalt kosunud, et väljaminemisse teisiti suhtuda. Meredith heitis pilgu käekellale. „Hea küll! Teeme kaheksa kolmkümmend. Ma tean, kus see asub. Nägemiseni!” Ta pani toru hargile.
Miks näis nii, just nagu kohtuksidki nad alati pubides? Aga sellepärast, et see siin oli väike provintsilinn. Siin valitses pubikultuur. Pubid olid jäänud ainsateks kohtumispaikadeks, mis ei nõudnud sissepääsuks eritingimusi ja pakkusid neutraalset pinda. Mandril olid kohvikud. Siin pakkusid arvukad kõrtsid kummaliselt muretut anonüümsust. Nii nagu Vana Lääne püstolipaugutajad olid moodsamate saluunide uksel hoiule andnud oma relvad, andsid nüüdisaegsete Inglise pubide kliendid üle terve maa hoiule oma pinged ja mured. Nad riputasid need ühes tilkuvate vihmamantlitega varna, et lahkudes taas enesega kaasa võtta.
Meredith ronis kitsast trepist üles, et kiirvanni võtta. Kui ta vannis istus, kuulis ta teispool vaheseina, proua Pride’i vannitoas vett läbi torude jooksvat. Arvatavasti ronib vastmajutatud seersant Turner just praegu vannist välja. Meredith surus alla impulsi lihtsalt niisama, lõbu pärast kahhelplaate kolkida.
Ta polnud kindel, mispärast otsustas ta „Hõbekellukestesse” jalutada. Vahest püsis mälestus umbsest rongisõidust ja õhutas takka allasurutud igatsust liigutada käsi-jalgu ning teha värskes õhus natuke trenni. Alan on autoga ja võib ta tagasi tuua. Kell oli ainult kümme minutit kaheksa läbi ja tal oli küllalt aega – kakskümmend minutit.
Kuid kunagi varem polnud ta sel aastaajal, pärast pimeduse saabumist, kui enamik inimesi püsis soojas toas, üksi linna peal jalutanud. Vajaduse korral – näiteks eile õhtul – oli ta alati võtnud oma auto ja kihutanud – turvalises eraldatuses – sihtkohta. Talle polnud pähegi tulnud, et lühike kiire jalutuskäik Bamfordi lagunevatel, sõbralikel tänavatel võiks viia teda millegi muu kui juba tuttavaks saanud orientiiride vahele. Ta tundis seda linna.
Nüüd mõistis Meredith vapustusega, et ei tunne seda sugugi, või vähemalt ei tunne seda, milleks linn muutus nende jaoks, kes liikusid jalgsi, pärast pimeduse saabumist. Koos ööga tuli teistsugune maailm, maailm, milles ta tundis end võõrana ja oma hämmastuseks ebamugavalt haavatavana. Londoni kesklinn, mida ta tundis hästi, pakkus rahvast tulvil tänavaid ja heledaid tulesid. Bamford oli maha jäetud ja kurjakuulutav ääremaa. Aknad olid võõraste silmade eest tihedalt kardinatega kaetud. Tuul vilistas teravalt ta kõrvade ümber, sundides teda pead õlgade vahele tõmbama ning piki märgi, murenenud ja ohtlikke kõnniteid edasi vudima.
Ta võttis suuna High Streetile, lootes leida sealt elu ja seltsi. Kuid mõned poed olid muutunud raskete metall-luukide abil kõledateks kindlusteks, teised jälle otsisid turvalisust hämara valguse süütamisest siseruumides, mis muutis veelgi ilmsemaks selle, et inimelement on põgenenud. Lukustatud, maha jäetud ja pimendatud sissepääsude juures krabises ja laperdas tema möödudes prügi, sundides teda hüppama ja tänavaröövleid ette kujutama. Mõni üksik auto tuhises mööda ja neistki olid mitmed taksod. Hilisemal õhtutunnil ei liikunud ühtki bussi.
Inimesi siiski leidus. Ta ei olnud üksi. Aga kes nad olid? Selles muutunud maailmas liikus kummaline rahvastik, noor ja lärmakas, uidates väikeste kampadena kesklinnas, loopides maha õllepurke ja hõigeldes üle tänava teiste kampadega. Paar aastat vanemad kui tema kirikusaali publik, kuid selgelt väga palju kogenenumad. Kust nad kõik küll tulid? Kuhu läksid? Nende vaevatud näod paistsid