kükitas maha ja kergitas sõrmeotsaga ettevaatlikult vettinud papitüki nurka.
Vaatamata kõigele oli preili Rissingtonil õigus. Tiiger oli leidnud laiba.
neli
Doktor Fuller lõugas: „Oota väheke! Ma tulen otsekohe sinu juurde!”
Markby pomises: „Hea küll!” ning põrnitses süngelt ümberringi säravaid kahhelplaate ja helkivat metalli. Hoolimata teadlikust soovist leida midagi muud, mida vaadata – või vahest ka millegi muu puudumise tõttu –, kisti ta pilk tagasi valgele lehele ja reetlikele piirjoontele selle all.
Ta sirutas käe ja pööras vastumeelselt lehe ümber. Fuller oli teinud ainult esialgse läbivaatuse ja pidi alles nüüd oma jubeda ülesandega tõsiselt pihta hakkama. Tüdruk oli väga noor. Eile õhtul, enne oma surma, võis ta värvitud huulte ja ripsmetega, kõrgekontsalistes kingades taarudes natuke vanem välja paista. Kuid praegu ei näinud ta välja enamat kui laps. Veel ebaküps keha poolel teel koolitüdrukust naiseks. Väike, nooruse ümarate kontuuridega ilus nägu. Maaling sellel näis kohatu, just nagu oleks laps ema tualettlauda rüüstanud.
Kogu sarmi, mida ta oli kiiranud elusast peast, oli hävitanud suur tume auk vasakpoolsel oimul, täis hüübinud verd, kildudeks purustatud luud ja kudet. Mingi jõud oli kolju sisse vajutanud sama efektiivselt nagu lusikas poolkõvaks keedetud muna. Kräsujuuste sassis salgud olid kleepunud haava ümber ja takerdunud tumedasse kleepuvasse ollusesse. Verd oli nirisenud mööda nägu kõrva. Vere külge oli kleepunud rohuliblesid. Fotograaf oli laibast pilte tehes asetanud kõige selle peale kanga, et teha näopilt identifitseerimise tarvis, juhuks kui keegi ei peaks ilmuma teda välja nõudma.
Kuid isegi see õudustäratav moonutus kahvatub ja muutub tähtsusetuks peatselt nendele armetutele jäänustele osaks saava lahangu põhjaliku lihunikutöö kõrval. Eri lagunemisastmetes surnukehad olid Markby elu osaks. Võikalt pekstud ja moonutatud laibad, sandistatud jäsemed, kehatükid. Inimesed, kes olid oma kodus loomulikku surma surnud ja nädalaid avastamata jäänud. Ükski neist – olgu nii jube kui tahes – ei täitnud teda sedavõrd suure vastikustundega kui puhtalt ja oskuslikult lahatud laip marmorplaadil. Mõrvas oli vähemalt omamoodi kirge. Lahangu pedantne torkimine ja tuhnimine oli teistsugune. See oli ametliku uudishimu akt, samavõrd loomuvastane kui julm. See alandas surnud inimese anatoomilise ja kohtumeditsiinilise huvi objektiks, pelgaks näidiseksemplariks.
Fuller oli tagasi, hoides prille ühes ja paberilehte teises käes. „Noor naisterahvas vanuses neliteist kuni kuusteist. Tõenäoliselt lähemal alumisele vanusepiirile. Kas tead, kes ta on?”
„Veel mitte. Millal ta suri?”
„Väliste märkide järgi eile õhtul või täna hommikul kella kümne ja ühe vahel. Ütleme, kella üheteistkümne ja kesköö vahel. Ma ei saa täpsemalt öelda, tead ju küll. Võiks arvata,” lisas Fuller, kel olid tütred, „et keegi märkas selles vanuses tüdruku puudumist, kui too eile õhtul koju ei tulnud ega helistanud. Mina küll oleksin märganud.”
„See võib sind üllatada, aga mõned vanemad vaevalt küsivadki, kus nende lapsed on olnud.”
Kõneldes tundis Markby endas tuttavat tuima viha küdevat. Seal väljas on ju džungel, kas mitte keegi neist ei mõista seda? Ei noored ega nende vanemad? Kes iganes see tüdruk ka oli ja mis asjaoludel suri, ei olnud tal – tol lapsel seal plaadi peal – mingit võimalust. Kuid siis vaidles kaine mõistus vastu, et Bamford on väikelinn, mitte mõni kihav suurlinna geto. Enamikul siin elavatest peredest olid ikkagi kohalikud juured. Miks peaksidki nad kartma ohtu nii tuttavas ümbruskonnas? Miks ei peaks nende lapsed kasvama üles nii, nagu olid kasvanud nemad – võrdlemisi turvaliselt? Kas olid linn ja maailm väljaspool seda nii palju muutunud?
Fuller oli silmanähtavalt innukas asja kallale asuma. „Kas tõesti? Nagu sa näed,” jätkas ta, „tabas teda meelekohta hoop, üsna tugev löök, mis rebestas naha ja tekitas koljusse kaunis suure augu. See on juba esialgse läbivaatuse põhjal selge.” Ta osutas pastapliiatsiga osavõtmatult purustatud luu poole. „Seda tegi mingisugune üpris suur ese.”
„Jah, ma märkasin!” pomises Markby hapult. „Näib, nagu oleks kasutatud tarbetult suurt jõudu. Talle oleks ka poolest piisanud.” Ta kallutas end ettepoole. „Mis see on?”
Fuller kummardus laiba kohale ja pani prillid ninale, et silmitseda punast joont tüdruku kõril. „See pole nöörist, kui sa seda mõtled. See on lihtsalt kriimustus, mille põhjustas mingi selline asi nagu kaelakee või vahest ka peenike kett.”
„Tema riiete hulgas ei olnud midagi sellist.”
Fuller pööras lina teise otsa tagasi ja paljastas tüdruku katmata jalad. Ta tõstis üht, nii et Markby nägi kanda, ja siis teist. Mõlemal kannal oli nahk maha hõõrutud. Vaikselt laotas ta lina uuesti üle varvaste.
„Oh neetud küll,” ütles Markby väsinult. „See teeb asja kohe kõvasti keerulisemaks!”
Vigastus viitas laiba jõulisele, jõhkrale kohtlemisele. See omakorda viis mõttele, et tüdruk oli tapetud mujal ja laip visati sinna, kust preili Rissington selle leidis. Tõepoolest hirmus kahju, et preili ja Tiiger olid trampinud üle kõikide jälgede kahutanud rohul. Kõik, mis tallamata jäi, on praeguseks päikese käes ära sulanud. Kas olekski mõni neist piisavalt kaua vastu pidanud, et fotograafidele kasulik olla?
„Kas tahad minu kabinetti minna?” küsis Fuller lahkelt.
Varustatud tassi üsna vastiku lahustuva kohviga, ei tundnud Markby end sugugi paremini. Ta ei sallinud seda läbitungivat imalat vina, mis mattus tugevasse antiseptiku lõhna, ega valge kahhelkivi ja roostevaba terase sära ega ümbritseva ebaloomulikku puhtust. Rääkimata võimalusest sattuda ootamatult millelegi vastikule mõnes purgis.
„Ma arvan,” lausus Fuller delikaatselt, „et hiljuti, viimase kahekümne nelja tunni sees, toimus mingi seksuaalne tegevus.”
„Vägistamine?”
„Siiani ei ole ma leidnud mingit märki liigse jõu kasutamise kohta, kuid lahang võib tuua ilmsiks paljutki, mida väline vaatlus ei anna.”
„Puhtalt huvi pärast,” küsis talt Markby, „kas see töö sinus mõnikord masendust ei tekita?”
„Iga töö võib masendada,” märkis Fuller. „Kas sinu omaga on teisiti?”
„Ma üritan mõelda pigem meie õnnestumistele kui läbikukkumistele.”
„Minuga on sama lugu. Vaata sellele niimoodi,” naeratas Fuller talle säravalt, „tegelikult ei oota minult keegi, et ma oma patsiente raviksin. Nad kõik on surnud.”
Markby loobus kolkuvast kohvist ja vestlusest. „Hea küll! Ma tulen tagasi, kui sa teda lahti lõikad. Mind oodatakse kümne minuti pärast osakonna peakorteris.”
„Me hoiame teda jahedas.” Fuller, endiselt rõõmsameelne, lisas ootamatult: „Mul on hea meel, et minu tütred…” Ta jäi vait.
„Hea meel, et su tütred – misasja?” Markby silmitses teda uudishimulikult. Fuller näitas harva laibaga seoses mingeid emotsioone välja ega paistnud surnut isegi isiksuseks pidavat. Kuid see siin oli talle mõjunud.
„Hea meel, et nad on korralikud tüdrukud,” ütles Fuller kohmetult. „Mitte väikesed lipakad, nagu too nähtavasti oli!”
„Alati ei ole võimalik inimesi sedaviisi lahterdada,” lausus Markby pahuralt.
Ta oleks võinud juhtida Fulleri tähelepanu sellele, et liigagi sageli langesid ohvriks süütud, mitte rikutud. Mängureeglite tundmine aitas vahel. Kuigi mõnikord viis see lihtsalt saatusliku, liigse enesekindluseni.
Igal juhul oli ta kohtunud Fulleri tütardega, kes olid murettekitavalt intelligentsed ja tasakaalukad ning olid jätnud talle alati mulje kui oma aastate kohta rabavalt võimekad tüdrukud. Teda ei üllataks, kui üks neist lõpetaks riigijuhina.
Fuller saatis teda patoloogiaosakonna ukseni, mööda lahkamislauast ja selle asukast. Parajasti siis kostis kurjakuulutavat kahinat. Markby pööras täpselt