mis on minu omad – see tähendab enamiku neist!”
„Aga isa?” sosistas Katie.
„Mis siis isaga on? Kui mina suren esimesena – ma ütlen sulle, mida su isa siis teeb. Ta abiellub kellegi teisega! Noh, lasku käia. Aga ta ei too seda naist siia kui Park House’i armukest! See maja kuulub Devaux’dele! Mina olen Devaux ja seda oled ka sina!”
„Õigupoolest olen ma küll Conway.”
Hämmeldus käis üle ema kitsa näo, enne kui koitis mõistmine ja tema silmis lahvatas viha. „Ära räägi lollusi! Sa oled minu tütar, sa oled Devaux! Kui su isa peaks pärast minu surma uuesti abielluma ja kui ma poleks jätnud maja sulle – noh, tema uus naine võib poja saada ja maja võib lõpuks perekonna käest koguni ära minna! Ma olen näinud selliseid asju! Asjade eestkostja hoolde jätmine ei toimi alati. Kavalad advokaadid lähevad sellest mööda! Või siis on raha halvasti investeeritud ja tuleb ilmsiks, et fondi pole midagi alles jäänud! Sellepärast ongi nii oluline, kuidas sa abiellud. Ära korda minu viga!”
Tema tütar oli kahvatunud. „Minu arust ei peaks sa issist niimoodi rääkima. Ta ei ole mingi petis! Ma armastan teid mõlemat. Kas sa ei mõista seda? Miks ei võiks me kõik – me kõik olla nagu teised perekonnad?”
„Sellepärast,” ütles ema raevukalt, „et me ei ole mõni teine perekond! Me oleme Devaux’d! Kui sa armastaksid mind nii, nagu sa räägid, ei teeks sa jätkuvalt isaga koostööd, et mind nurka ajada! Just tema on see, kes su Pariisi vastu üles keeras!”
Tema silmad hiilgasid ja ta oli hakanud higistama. Katie teadis, et on aeg vaidlusest loobuda, muidu võib ema järjekordse närvivapustuse saada. Kuid nooruslik mässumeel ajas üle ääre.
„Sa pressid välja! Emotsionaalne väljapressimine – see’p see ongi! Ma vihkan seda! Mul tõmbub seest kõik pingule ja hakkab keerama, kui sa niimoodi edasi lased. Ma ei taha Pariisi minna! Mulle meeldib siin. Ma käin sõpradega väljas ja lõbutsen siin! Ja ma kavatsen siia ka jääda, vaat nii!”
Ta hüppas püsti ja tormas toast välja.
„Katie, tule tagasi!” kisendas Adeline, hääl ülemisel trepimademel tütre põgenevale kogule järele kajamas.
„No nii, kullake!” lausus üks kindel ja lohutav hääl. Tuppa sisenes Prue Wilcoxi kampsunisse rõivastatud kogu. „Me ei ärrita ennast ju ometi üles?”
„Muidugi et ärritan!” kriiskas Adeline. „Kas mul pole siis põhjust?” Ta heitis voodiriided kõrvale ja hakkas oma kõhetute jäsemetega siblima, et voodist välja saada.
„Rahu, rahu! Sa jääd veel natukeseks siia.” Prue lükkas Adeline’i õrnalt tagasi. „Ma panen vannivee jooksma ja aitan sul mõne aja pärast, kui sa rahulikum oled, üles tõusta.”
„Kuid ma pean Katie’ga rääkima, talle selgeks tegema…”
„Hiljem. Katie peab nüüd minema, kui ta tahab koolibussi peale jõuda. Kui sa kavatsed ennast närvi ajada, pean ma doktor Barnesi kutsuma.”
Adeline näis kokku tõmbuvat. „Ma ei taha arsti!” sosistas ta.
„Siis pead tegema nii, nagu ma ütlen, eks ole, kullake? Hakkame siis pihta. Puhka nüüd lihtsalt. Natukese aja pärast tunned end palju paremini.”
Adeline – värisev ja nördinud – vajus tagasi patjadele.
Tema tütar oli jätkanud oma tormakat kulgemist trepist alla vestibüüli ja oli just hingeldades seisma jäänud, kui üks hääl hüüdis: „Ahoi, vaata ette, jõmpsikas!”
Katie väike õhetav nägu muutus veelgi punasemaks. „Ma pole mingi jõmpsikas!”
„Vabandust…” ütles Marla Lewis kuivalt. Ta kõlistas käes võtmekimpu. „Ma juhtumisi otsisin sind. Su isa lihtsalt palus mul sind Bamfordi, koolibussi peale sõidutada.”
Katie põrnitses kasvava vimmaga enda ees seisvat saledat kogu. „Miks issi ei saa mind viia?” nõudis ta sõjakalt.
„Tal on tähtsaid telefonikõnesid. Tal on kiire päev. Muuseas, ka minul on kiire! Nii et mida iganes sul koolis vaja on, korja see kokku ja tee kähku, eks!”
Tüdruku silmad lõkendasid ja ta heitis oma punakaspruunid juuksed väljakutsuva liigutusega tagasi. Ta ütles väga selgelt: „Te ei meeldi mulle, Marla!”
Isa isiklik assistent ohkas. „Kui sa natuke vanemaks saad, kullake, avastad sa, et pool sellest viletsast maailmast vihkab teist poolt. Me peame lihtsalt kuidagimoodi läbi saama.”
„Ma ei pea teiega läbi saama!”
Marla vaikis, punased huuled kokku pigistatud. Siis raputas ta pead. „Sa oled üks ärahellitatud jõnglane, kas tead. Mina isiklikult ei jõua ära oodata, millal sa järgmisel aastal Pariisi lähed. Ma kohe ei teagi, kaua ma veel suudan siin sinu ja su peast segase ema vahel vastu pidada.”
„Minge siis minema!” esitas Katie talle väljakutse. „Ja teil pole mingit õigust minu emast niimoodi rääkida!”
„Sulle ei pruugi see meeldida ja küllap ei meeldi see ka sinu pühakust mammale, aga su isa vajab mind!” Teras naise hääles sundis Katie vaikima. Seda eelisseisundit ära kasutades lisas Marla: „Nii et liigume siis, eks? Mul on töö teha ja sina käid – kuipaljukest sest kasu on – suveni koolis!”
Katie keeras ringi ja marssis, pea püsti, mööda koridori minema. Marla selja taga lausus üks hääl rahulikult: „See oli teist küll inetu, proua Lewis. Ta on väga õnnetu väike tüdruk.”
Marla pööras pead ja nägi, et Prue Wilcox seisab täpselt tema kohal trepil.
„Teie arvates käitun ma temaga inetult? Seal väljas on maailm, mis ühel päeval käitub temaga veel palju inetumalt. On aeg, et ta õpiks sellega toime tulema ja saaks aru, et maailm ei hakka ümber tema keerlema, nii nagu see siin keerleb!”
Ta kõndis kärmelt Katie järel eesukse poole.
Tema selja taga pomises Prue: „Kui mul oleks aega sinu pärast muretseda, teeksin ma seda!” Oli kuulda Adeline’i kutsuvat häält. Prue pöördus, et trepist tagasi üles minna ja ohkas. „Aga mul ei ole…” Peainspektor Alan Markby, Bamfordi CID1 juhataja, istus autos ja põrnitses nördinult läbi tuuleklaasi raagus hekki, mille oksad rippusid üle jaoskonna autoparklat ääristava madala tellismüüri. Põõsasmaran. Igal kevadel pügas ja vormis ta ise seda hekki hoolikalt. Aja jooksul oli ta selle pikkust tütartaimi ümber istutades kahekordistanud, venitanud heki sama pikaks kui müür. Kogu suve vältel premeeris hekk teda oma naerunäoliste nurmenukukollaste õitega.
Aga vaata nüüd! Vaid mõni üksik leht kaunistas selle talviseid raagusid. Nende asemele oli hekk saanud kollektsiooni kartulikrõpsu- ja sigaretipakke, mis olid topitud keerdunud okste vahele. Hilisõhtused pillerkaaritajad olid surunud sinna isegi tühje õllepurke.
Selle väikese, olmelist laadi ärrituse asendas sügavam masendus, mille põhjustas hiljutine heidutav vestlus oma uue otsese ülemuse, politseiülem Norrisega. Politseiülem McVeigh, kellega ta oli alati hästi läbi saanud, oli lavalt lahkunud ja siirdunud Bournemouthi pensionipõlve pidama – et vahtida merd ja proua McVeigh’d tasapisi hulluks ajada.
Kohatäitja Norris oli hall, asjatundlik mees. Ta ei saanud mitte meeldida. Teda ei saanud omaks võtta. Ta meenutas Markbyle terasest kartoteegikappi – tugevat, praktilist, näotut ja kasulikku, taustaga kokku sobivat. Kuid kartoteegikapp – kui sa kohtled seda ettevaatamatult – võib tekitada sulle väga vastiku siniseplekilise sääre või sahtli vahele jäänud sõrme. Markby kahtlustas, et ka Norrisele ei maksaks valesti läheneda.
Norrise üks esimesi tegusid oli olnud kogu mööbli ümberpaigutamine McVeigh’ vanas kabinetis. See ajas segadusse. Markby kortsutas meenutades kulmu. Iga kord, kui ta praegusel ajal sinna sisenes, märkas ta, et tema pilk suundub pidevalt sinna, kus asjad olid ennemalt ja kus neid nüüd polnud. See ajas tal kõik sassi, kuid ta lootis, et see polnud nii mõeldud. Norrise puhul ei olnud võimalik aru saada.
Lisamõra