ta lükkab igal hommikul kõik aknad lahti! Mitte keegi ei luura meie järele!”
„Pean homme tööle minema,” ütles Markby süngelt. „Peame selle tüdruku isiku kindlaks tegema.”
„Siis pole ju mingit mõtet sind kohvile kutsuda.” Meredith avas autoukse ja asetas jalad kõnniteele. „Ma usun, et meil mõlemal on olnud pikk päev. Näeme siis… noh, helista mulle, kui sul on aega pühapäeval läbi tulla.”
„Hästi, ma teen seda.”
Nad suudlesid põgusalt.
„Ta ei vaata!” sisistas Meredith.
„Ma lihtsalt tunnen, justkui vaataks!”
„Alan, sul hakkab kompleks tekkima!” „Sa oleksid pidanud talle ütlema, Terry,” lausus Daphne Reeves, kui nad tol õhtul uksi lukustasid. „Ta on ju politseist. Ma olen kindel, et tüdruk läks siit minema koos tolle tviidpintsakus tüübiga.”
„Me ei tea seda, Daph. On ju nii? Me nägime neid ainult lobisemas.” Reeves asetas käed naise õlgadele. „Kuule, naisuke. Kutid korjavad igal nädalapäeval tüdrukuid üles. See pole mingi kuritegu! Sul pole vaja tolle võmmi kõrvu sääraste asjadega painata. Ega ka millegi muuga, kui mõtlema hakata. Kui vanapoiss tuleb küsimusi esitama, vastad sina neile lihtsalt jah või ei. Vabatahtlikult ei ütle sa midagi, selge?”
„Miks mitte, pagan võtku?”
„Sest iga väike asi, mis sa ütled, tõmbab sind sügavamale sisse, mu armas. Me oleme pannud sellesse kohta kõik, mis meil on. Ma ei taha, et võmmid siin ringi roomavad.”
„Kas sellepärast sa saatsidki ta vaese vana Barney Crouchi kallale?”
„Selge see, et teda kaelast ära saada! Barney ütleb, et ei mäleta midagi, ja võmm jätab järele, saad aru? Siis on ta oma uurimised siin uurinud, tupikusse jooksnud ja läheb kusagile mujale.”
Mehe enesekindlus ei avaldanud naisele muljet. Ta seisis abikaasa ees edasi, mudides ja keerutades blondi juukselokki sõrme ümber. „Kuid miks esitas see Markby küsimusi? Ja on veel üks asi, mis mulle muret teeb, Terry. Ja ära mõtlegi seda ignoreerida!”
„Mis asi?” küsis vaevatud Reeves natuke ärritunult.
„See foto oli kuidagi naljakas. Miks tal oli see riie või taskurätt või mis iganes pea ühe poole peal?”
„Jaah, ma tean, ma olen ka ise sellele mõelnud,” tunnistas mees.
„See oli tõesti veider. Tekitas halva tunde. Tüdruku nägu paistis imelik, eriti silmad. Ilmetud. Justkui surnud.” Ta tõmbas hinge. „Terry? Kas sa ei arva… Ma mõtlen… Markby ei öelnud…”
„Ei, ei öelnud, mu armas, sest ka tema ei ütle vabatahtlikult midagi! Ja niimoodi me seda mängu mängimegi, Daph, eks ole?”
kuus
Ta oli silmatorkav noormees – Rooma nina ja oliivikarva nahk, kuklasse patsi seotud pikad lainjad lokid. Tal oli ühes kõrvas kuldne kõrvarõngas ja seljas ülikond, mis ei olnud just päris Armani. Meredith sukeldus põgusasse fantaasiasse muistse Niineve ja Tüürose kangelastest.
„Kõmri kummut?” kordas noormees rõhutatult huuli liigutades. Nägemused kaldealastest haihtusid. Tema hääl oli masendavalt londonlik. „Kas te peate silmas köögikummutit või ehtsat kõmri mööblit?”
Meredith võttis väljakutse vastu. „Ma pean silmas mööblitükki köögis, millel on üleval riiulid ja allpool sahtlid ning mis seisab kas jalgadel või kappalusel.”
Noormehe kulmud jõnksatasid. „Neid otsitakse taga. Võiksin neid müüa nii palju kui vähegi kätte saan! Kuid nii populaarne mööblitükk nagu see – neid on raske leida. Loomulikult peegeldavad seda ka hinnad.”
See oli sedasorti pood, mis rõhutas oma staatust, pannes välja ainult mõne üksiku eseme, sedapuhku Victoria-aegse laua ja kaks õlimaali surnud lindudest. Olukord ei paistnud olevat paljulubav.
„Kas teil on midagi seesugust?” küsis Meredith ametlikul toonil.
Mehe hääl vaibus konspiratiivseks sosinaks: „Järgnege mulle!” Ta juhatas teed kaugemal asuvasse, suuremasse ja paremini varustatud ruumi ning osutas nurgas seisvale mööblitükile. See oli kummut mis kummut – koledaim, mida Meredith iial näinud oli. Ta süda hakkas pekslema ja tema vastumeelsus pidi küll silma paistma.
„See,” lausus noormees uhkelt, „on originaalne mööbliese, pärit 1880ndatest. Mu partner leidis selle ühest Walesi mägifarmist.”
„Kui palju see maksab?” uuris Meredith pigem uudishimust kui tõelisest huvist. „Kui palju!” kordas Meredith umbusklikult, kui talle hind öeldi.
„See on haruldane!” kaitses noormees ennast.
Meredith arvas, et selle haruldus pole küll mingi halb asi, aga kui noormees kujutab ette, justkui võtaks Meredith toda mägifarmi lugu tõsiselt… „See pole see, mida ma otsin, ja see kummut ei seisa korralikult,” demonstreeris ta kappi kõigutades.
Noormees tormas kummutit Meredithi vääritu näppimise eest kaitsma. „See on sellepärast nii, et ta seisis ennemalt kiviplaatidel! Kuulge…” Tema hääletoon muutus sarkastiliseks. „Kui te soovite midagi, mis näeb välja tuliuus, võite osta Skandinaavia männist valmistatud moodsat mööblit!”
„Ma ei taha moodsat. Tahan vana, ainult et mitte seda siin, tänan väga.”
Meredith oli pikem kui noormees ja sama kindlameelne. „Hästi, õnn kaasa siis!” ütles mees, tige nagu herilane. „Kahju, et ma ei saa teid aidata!”
Noh, kui ta ei leidnud kummutit, võib ta vähemalt köögi värvimisega algust teha.
„Õige!” lausus Meredith hiljem valjusti ennast üles küttes. Valmis tegudeks, seljas Alani vana särk, haaras ta supilusika, mis oli teisenenud multifunktsionaalseks tee-ise-tööriistaks, ja kasutas seda sildiga „Päikesest põlenud kollane” varustatud plekkpurgilt kaane pealt kangutamiseks. Ta kiikas kahtlevalt purgi sisemust ja vaatas siis üle pinnad, mis ta oli suure vaevaga puhtaks pesnud ja lihvinud. Lärtsata sinna natuke värvi peale – selles oligi nõks –, et aru saada, kuidas see välja näeb. Ta lohistas treppredeli kohale ja hakkas just, pintsel ja purk käes, üles ronima, kui uksekell valjusti plärises.
See ei saanud olla Alan, kes oli ametis uue juhtumiga, nii et ta ei teinud sellest väljagi. Uus plärin. Ta laskus torisedes alla.
„Tere, Meredith!” ütles külaline kohmetult. „Ma ei taha teid kuidagi segada, aga kui teil on viis minutit aega…”
„Katie?” Üllatunud Meredith kõhkles, teadlik sellest, et päikesest põlenud kollane ootab köögis tema tähelepanu. Seistes ukselävel, kinnitas Katie talle oma anuva pilgu. Tema noor nägu ülemäära suure kalamehekampsuni kohal näis kartlik.
„Muidugi, tule sisse!” alistus Meredith selle pilgu ja lotendava sviitri kütkestava väljanägemise ees.
Katie pressis end kitsasse esikusse. „Kas teil on väga kiire?” Küllap tundis ta värvilõhna ja uuris nüüd tähelepanelikult Meredithi rõivaid.
„Hakkasin just natuke remonti tegema. Ära muretse, tegelikult ei ole ma veel alustanudki.”
„Ma võin aidata, kui te tahate!” elavnes Katie. „Mul on vanad riided seljas, ausalt. Vahet pole, mis nendega juhtub. Vajan ainult põlle või midagi sellist!” Ta paistis indu täis olevat.
„Hea küll. Ma ei ole selline, kes pakkumise tagasi lükkab. Ma otsin sulle midagi kampsuni peale!”
Natukese aja pärast seisis Meredith treppredeli ülemise astmel, värvides kõrgemaid alasid, samal ajal kui proua Pride’i poolt annetatud vanasse roosasse kitlisse mässitud Katie tegeles alumise tasandiga.
„See meeldib mulle!” ütles ta vaimustunult, läigatades värvi heldekäeliselt üle kogu seina.
„Kuidas rockkontsert oli?” küsis Meredith.
„Tore.