Lars endamisi. Vehib kirju kirjutada. Ja mis saab edasi? Nõuab oma hauakaevajakohta tagasi? Tõenäolisemalt seda, et Lars ehitaks talle uue vannitoa või paigaldaks keskkütte või jumal-teab-mida. Et ma teeksin tema elu nii mugavaks, et ta ei kavatsegi lahkuda? Võta näpust!
Ma lõikasin selle välja. Siis peaks miski kirjaga kaasas olema. Kas Ruth ei märganud seda? Üldiselt ta kontrollib ümbrikke. Lars tahtis juba tõusta, et asja uurida, kui märkas laua all põrandal vedelevat ajaleheväljalõiget. Küllap oli aknast tulnud tuulehoog selle laualt pühkinud. Ta kummardas ja võttis paberi üles.
„TUNDMATUTE SÄILMETE MÕISTATUS” kõlas pealkiri.
Kõikide Pühakute kirikuaias Bamfordis tegid töömehed jubeda avastuse. Kui nad kaevasid lahti Walter Greshami (Bamfordi linnapea aastatel 1936–37 ja 1940–41) hauaplatsi, et matta sinna tema tütar Eunice, ilmus maapinna lähedalt nähtavale tundmatu noore naise luukere. Arvatakse, et naine maeti sinna ebaseaduslikult eelmise vikaari Maurice Appletoi ajal. Politseiametnik ütles: „Me käsitleme seda kui mõrajuhtumit.” Vikaar James Holland ütles meie reporterile: „See on väga kurb lugu. Paljud Bamfordi inimesed mäletaad preili Eunice Greshami, kes suri hiljuti kaheksakümne kaheksa aastasena. Ta tegi aastaid ühiskondlikku tööd ja oli kohaliku kirikunõukogu esinaine. Vanemad elanikud mäletavad ka armastatud preestrit reverend Appletoni, kes oli innukas aednik ja sagedane kohtunik kohalikel lillenäitustel.
Artiklil olid oma prioriteetsed õigused. See oli pigem kohalik seltskonnakroonika kui lugu jubedast leiust.
Lars trummeldas sõrmeotstega vastu lauda. Teda läbisid ebameeldivad kuuma- ja külmahood, ta higistas ning värinad kippusid peale. Võib-olla ta oligi hankinud mingi viiruse, millest Ruth rääkis. Tal oli tõepoolest tunne, nagu ta oleks külmetanud. Ta pühkis käega otsaesist.
Vanamees taotleb midagi. Lauses „selle saab korda” peitub selge ähvardus. Milline? Kas Bullen kavatseb talle pahandusi tekitada? Kas see vana jätis kavatseb välja pressida? See oleks mõttetu. Bullen elab mugavalt Holdenite tiiva all. Oleks lollus saagida oksa, millel istud.
Kuid ikkagi tundis Lars ennast kõhedalt, isegi hirmunult. Ühiskondliku positsiooniga mehed, näiteks poliitikud – eriti noored ja ambitsioonikad nagu ta ise –, on skandaalide suhtes väga tundlikud. Halb kuulsus tulenes teinekord mõnest tühisest asjast, aastaid unustusehõlmas olnud juhtumist, nooruse väärsammudest või töö juures tehtud teisejärgulistest vigadest. Ajakirjandus peksab need vahule. Ettevaatus pole kunagi liiast. See on raudne reegel. Kiri ja ajaleheväljalõige – iseenesest tühised asjad – varjasid endas ohtu. Bulleni kujutis toanurgas asendus udukoguga, millel puudub nägu, ja see hirmutas Larsi. Ta läks tagasi akna juurde.
Jõelt puhuv tuuleiil jahutas ta higist laupa. Lars väristas jõuliselt õlgu ja ootamatu külmatunne kadus. Keha termostaat hakkas taas normaalselt tööle. Ta tõi kuuldavale lühikese naeruturtsatuse. Ta on hull, kui laseb seesugusel poolkirjaoskamatul kritseldusel ennast segada. Ta on ületöötanud, väsinud ja vajab puhkust. Ta ei kavatsenudki alla anda, nagu ta oli teiste puhul sageli näinud. Temaga ei tohi seda juhtuda. Temaga seda ei juhtu.
Thamesil oli täna tihe liiklus. Ekskursioonikaater sõitis mööda. Ruuporiga mees rääkis vaatamisväärsustest, pööras tähelepanu tuntud Big Benile. Kaatrile lähenes politsei kiirpaat, jättes endast maha kaks vahutavat laineharja, ja kadus oma pakilisi asju ajama. Seda nähes kortsutas Lars kulmu.
Ta läks tagasi laua juurde ning luges kirja ja artikli uuesti läbi. Ta kortsutas need vihahoos rusikasse. Kui ta hakkas neid prügikorvi viskama, sundis mingi instinkt selle tegevuse katkestama. Ta silus paberid uuesti sirgeks ja toppis rinnataskusse. Ta läheb nädalavahetusel oma valimisringkonda. Ta läheb Bulleni juurde ja teeb vanamehele selgeks, et kui too kavatseb mingi jampsi korraldada, siis pole tal midagi head loota.
„Ta valis vale mehe!” lausus Lars vihaselt. „Taolised trikid ei lähe minuga läbi!”
Lauatelefon helises läbilõikavalt ja Lars võpatas. Ta võttis toru.
„Härra Holden, preili Pritchard on liinil,” kostis Ruthi hääl. „Kas ma ühendan?”
„Muidugi!” Taas tõusis ta käsi instinktiivselt juuste juurde.
Ta kuulis nüüd teist naisehäält. „Kullake!” ütles Lars. „Jah, muidugi,” lisas ta hetke pärast. „Kas sa oled kindel?” küsis ta nüüd juba vähem kindla häälega. Ja siis: „Sellel nädalavahetusel? Noh, kui sa nii arvad, Angie. Jah, muidugi on sul õigus, paikene. Sa tead, et ma olen nõus.” Nüüd oli Larsi hääl juba üsna närviline. „Kuid kahjuks korraldas ta õhtu…”
Naine liini teises otsas vaidles tuliselt vastu. Lars eemaldas toru kõrva äärest ja andis alla. „Mida sa paremaks pead.”
Ta pani toru hargile ja vaatas aknast välja. Päike, mida terve päeva õieti näha polnud, oli nüüd täielikult pilve peidus. Kadunud nagu Larsi hea tuju.
Kuid ta kinnitas endale, et lahendab selle väikese probleemi nagu alati. Ta oli mees, kelle täht on tõusuteel. Ja seda ei muuda miski. Mitte miski.
„Mitmed tahtlikud vigastused, mis on tekitatud suure teraga noa või matšeetega.” Markby tõstis pilgu raportilt. „Doktor Fuller näib selles kindel olevat.”
„Luud on mitmest kohast pragunenud ja täksitud,” ütles Louise Bryce. „Löögid olid väga rasked.”
„Võib-olla tahtis tapja surnukeha tükeldada, kuid jõud ei hakanud peale ja ta mattis tüdruku nii, nagu see oli?”
„Doktor Fulleri sõnul on hoobid rohkem juhuslikku laadi. Pigem raevukas rünnak.”
Markby nägu oli hapu. „Nii kauge aja tagant on taparelva võimatu leida.”
„Me otsime surnuaia põhjalikult läbi. Hauaplatside ümbrus on seisnud aastaid puutumata. Rohi on kahe jala kõrgune ja suur osa on kaetud põldmarjadega. Me lõikame need maha, ja kui sinna on kas või kaheteistkümne aasta eest midagi visatud, on see senini seal.”
Markby osutas teisele paberivirnale. „Mis see on?”
„Ekspertide aruanded.” Bryce lehitses raporteid. „Nad uurisid mikroskoobi all riidematerjali, millel olid nööbid küljes – ilmselt oli see suvekleit – ja sandaalijäänuseid. Kunstmaterjalist tallad on säilinud paremini kui nahast pealsed. Väike number. Masstoodang, poekettide kaup. Peale nende, inimkoe jäänuste ja mullanäidiste leidsid nad arvukalt putukaid ja nende tükke. Neid uurisid putukateadlased. Nimekiri on miili pikkune.”
Bryce heitis sellele pilgu. „Mullakakandid, kõrvaharkide ja herilaste osakesed ning Calliphora vomitoria munad.” Ta katkestas lugemise. „See on vist tavaline lihakärbes. Porikärbes, nagu neid kutsutakse. Eksperte üllatas munade rohkus. Laip pidi nendest kärbestest kubisema. Nad oletavad, et surnu lamas enne matmist tükk aega kaitsetult, ainult mingi riie peale visatud. Piisavalt pikka aega, et kõik ümbruskonna sitikad-satikad jõudsid seda uurida.”
Aknaklaasile langesid uued vihmapiisad. Markby jäi neid silmitsema. Isegi Meredith peab tunnistama, et taolised ilmad pole sobilikud vabaõhupuhkuseks. Muidugi, kui sa pole just kalamees. Markby ise ei harrastanud seda, kuid oli kuulnud, et kalameestele ja kaladele meeldib sedasorti ilm. Kaladele meeldivad kärbsed. Ja selle laiba ümber oli olnud ebatavaliselt palju kärbseid.
„Mullakakandid, herilased ja kõrvahargid. Kas sa pead aeda, Lou?”
Bryce raputas pead. „Ma elan korteris. Mul on rõdul paar pelargoonipotti. Miks te küsite?”
„Mu mõtted tüürivad aiakuuri suunas,” pomises Markby.
Võib-olla oli mõte kaladest Markby alateadvusesse talletunud, sest ta peatus koduteel ning ostis endale õhtuks praeturska ja kartulikrõpse. Talle meeldis poe kalalõhn, veel rohkem meeldis talle pannisärin ja nõudekolin ning hapukas äädikalõhn – palju rohkem kui toit ise. Kuid täna oli ta näljane.
Ta pakkis toidu köögis lahti. Kala oli veel soe, kuid mitte enam kuum. Markby lükkas selle taldrikule, jättes paberile jäänud rohke rasva tähelepanuta, ning pani kala ahju sooja. Vahepeal lõikas ta leiba