hüvasti ja tuli Meredithi poole. Vikaar istus tsikli selga, viipas käega ja sõitis minema.
„Alan, see on Simon French,” esitles Meredith oma protežeed.
Markby kergitas kulme. „Ma vist näigin teid saali tagumises otsas?” Ja lisas siis teravalt: „Kas te olete ajalehe juurest?”
French oli jahmunud. „Mina? Ei! Ma töötan toitlustuse alal.”
Markby vaatas Meredithile otsa. Mida ta soovib? näis ta pilk küsivat.
„Ta tahab rääkida sellest luukerest,” vastas Meredith esitamata küsimusele. „Ma lähen koju. Ehk astud pärast läbi, Alan?”
Frenchile ei meeldinud, et Meredith lahkub. Just nagu oodates, et naine ta sõnu kinnitaks, jätkas ta kähku: „Ma saan aru, et teie juhatate seda… seda asja, politseiülem. Mul on raske selgitada. Ma nägin kohalikust teleprogrammist uudist, et leiti skelett. Ma kuulsin eelistungist ja tulin kohale, lootes midagi täpsemalt teada saada. Aga koroner lükkas asja edasi. See oli ainult aja raiskamine.” Frenchi häälest kostis nurinat.
„Eks meil kõigil ole vähe aega.” Markby hääletoonist võis kuulda, et ta kahtlustab Frenchis veidrikku, kes on hull igasuguste mõrvalugude järele.
French sai vihjest aru. „Võimalik, et mul on teile mõningast infot. Ma arvasin, et te olete teinud juba kindlaks, kellele need jäänused kuuluvad. Ent kuna te seda ei tea, siis pidasin ma paremaks teile oma mõtteid avaldada. Võib-olla ma eksin.” Ta jätkas teisel toonil: „Vaadake, see on mind vaevanud ja ma tahan sellest vaevast vabaneda, nii et saaksin kogu loo unustada.”
„Härra French,” ütles Markby ja viipas maja poole, kust nad olid äsja väljunud. „Ehk läheksime sisse ja te räägite mulle, mida teate.”
„Pärast näeme,” lausus Meredith neile järele.
Markby juhatas Simon Frenchi tagasi kohturuumi ja palus tal istet võtta. Mees võib olla kes iganes. Informaatorite hulgas on kõiksugu tegelasi. Valelikke, neid, kes otsivad tähelepanu, kuid ei tea tuhkagi. Mõnikord kohtab ka peast segaseid. Ka neid, kes on millestki valesti arusaanud, ja õnnetuid vanemaid, kes otsivad meeleheitlikult jälgi kaotatud armastatud lapsest – lootes neid leida isegi aastate möödudes. French tundus olevat täie mõistuse juures ja ta oli surnud tüdruku isaks liiga noor. Tal võib olla isegi – lootus sureb viimasena – kasulikku informatsiooni.
French niheles ebamugaval kõval toolil. „Ma tean, et see kõlab imelikult. Ma võin olla eksiteel. Ent mind vaevab mõte, et need luud võivad kuuluda Kimberley Oatesile.”
Asi hakkas võtma tõsist ilmet. Markby küsis ettevaatlikult: „Miks te ei räägi mulle kõigepealt endast, härra French?”
French muutus kohmetuks. „Endast? Jah, noh… ma arvasin, et te soovite… Mul on isikutunnistus.” Ta võttis rahatasku vahelt juhiloa, pataka krediitkaarte, tšekiraamatu, isegi raamatukogupääsme.
Markby peatas ta. „Ei-ei, ma mõtlesin – kes te olete, millega tegelete. Kas te elate Bamfordis?” Ta kahtles selles.
Kuid French üllatas teda. „Jah, ma käisin siin koolis. Ma lahkusin linnast, kui olin veidi üle kahekümne. Ma tulin möödunud aastal siia tagasi ja hakkasin tööle.” Tema hääles kõlas uhkus. „Mulle kuulub „Vana Postijaam”. Natuke linnast väljas Westerfieldi tee ääres. Võib-olla teate?”
Markby noogutas. „Ma pean tunnistama, et ma pole pärast remonti seal käinud. Varem oli see üsna problemaatiline koht.”
„Nüüd on see hoopis teine!” French kasutas võimalust oma uut „lapsukest” reklaamida. „Ma loodan, et teist saab meie aukülaline! Me valmistame väga häid liharoogasid ja meie pühapäevalõunad…” Ta tabas Markby pilgu ja punastas. „Vabandage, praegu pole sobiv aeg… Ent seos on olemas. Ma olen töötanud alati toitlustuse alal. Ma lõpetasin kohalikus tehnikakolledžis hotellipidamise kursused. Mu esimene töökoht oli ühes Bamfordi toitlustusfirmas. Ma olin üheksateistkümneaastane ja töötasin baarimehe õpilasena. Seal… seal tutvusin ma Kimberleyga.”
Markby tuju tõusis. Mees ei ajanud udu. Ta võis eksida, ent oli siiras.
French jutustas edasi: „Ta oli „Pidusaalis” ettekandja. Ta oli minust noorem. Kui me esimest korda kohtusime, võis ta olla kuusteist või äärmisel juhul seitseteist. Me töötasime umbes aasta aega koos.” French vakatas.
„Miks ta arvate, et see võib olla Kimberley?”
„Sest ta kadus umbes kaheteistkümne aasta eest ja ta oli rase. See tundus tõepoolest imelik, isegi nüüd. Ma mäletan…” French jäi taas vait. „Seda on raske seletada. Uskuge, ma ei taha anda teile valeinfot. Kuid ma olen alati mõelnud, et see oli üks kummaline lugu.”
Nad olid ukse lahti jätnud. Markby läks ja pani selle kinni, et desinfitseerimisvahendite hais ja kõnekõmin sisse ei pääseks.
„Hästi, härra French. Rääkige lihtsalt, kuidas asi oli. Ärge muretsege, kui see kõlab segaselt või imelikult. Küll me aru saame.”
„Olgu.” French selitas kurku. „Meid kutsuti mitmesugustele üritustele. Mõnikord klubidesse ja asutuste pidudele, mõnikord kodudesse, pulma ja nii edasi. Enamasti oli see õhtune töö. Ühel õhtul ei ilmunud Kim tööle ja meie tollane ülemus härra Shaw oli üsna vihane, sest töökäsi oli puudu. Ta helistas Kimile koju ja see, kes kõne vastu võttis, ei teadnud tüdrukust midagi. Shaw ütles, et kui Kimil pole puudumiseks mõjuvat põhjust, laseb ta tüdruku lahti. Kuid Kim jäigi kadunuks. Pärast seda pole keegi teda näinud ega temast kuulnud. Politsei uuris asja, kuna sugulane, kelle juures ta elas, teatas Kimi kadumisest.”
„Kas te olete kindel? Selles, et politsei asja uuris?” küsis Markby teravalt. Mõttes hoidis ta pöialt. Palus jumalat, et toimik oleks alles.
„Jah, nad käisid Shaw’ga rääkimas. Lõpuks arvasid kõik, et ta jooksis kodunt minema, ja nii see lõppes.”
„Kõik peale teie?” lausus Markby vaikselt.
Simon lõi näost õhetama. „Jah, ma polnud selles kindel. Mulle tundus see kummaline.”
„Kust te teadsite, et ta rase on?” küsis Markby äkitselt.
Mehe ümarale näole ilmus hirm. „Kuulge! See polnud mina! Ma ei tea, kes see mees oli. Kim ei öelnud. Ma tean seda ainult seetõttu, et kui me töötasime ühel õhtul golfiklubis – minu mäletamist mööda oli see Captain’s Dinner, kus me toitlustasime –, kadus Kim järsku ära ja ma läksin teda otsima. Ta oli tualetis oksendanud. Ta nägi jube välja. Ma küsisin, kas ta suudab tööd jätkata. Ta ütles, et suudab küll, ja palus, et ma sellest kellelegi ei räägiks, sest Shaw ei tahaks sellest kuuldagi.”
French tundis ennast nüüd rahulikumalt ja sõnu langes kui loogu. „Ma küsisin temalt, kas ta on haige. Sest toiduga peab ettevaatlik olema. Ja kui ta on haige, peaks ta koju jääma. Kim hakkas naerma ja ütles: „Ära pabista! Ma olen ainult rase.””
French naeratas nukralt. „See ei üllatanud mind. Kim oli muidu ka priskepoolne plika, kuid viimasel ajal oli ta veelgi paisunud ja tema nägu oli pisut pundunud.”
„Kas te küsisite, kes on lapse isa?”
„Ma oletasin, et mõni tema peikadest. Ma küsisin, mida ta kavatseb teha ja kas see poiss on asjaga päri. Mul on ta vastus täpselt meeles: „Oi, kõik on hästi! Minu eest hoolitsetakse. Küll ma selle eest juba hoolt kannan!””
Markby kergitas kulme. „Kas tõesti? Milline tüdruk ta üldiselt oli? Ja kui kaua aega enne kadumist ta sellest rääkis?”
French mõtles mõlema küsimuse üle järele. „Umbes kaks nädalat. Ta polnud mures. Ta oli pigem… võidurõõmus. Me ei rääkinud enam sellest. Ma teadsin, et ta peab seda Shaw’le varem või hiljem ütlema. Aga see oli juba tema probleem, mitte minu. Sel päeval, kui ta kadunuks jäi, nägin ma teda hommikul linnas. Mitte kokkulepitult, vaid juhuslikult tänaval. Nädal tagasi oli ta laenanud minult viieka. Ta ütles: „Simon, õhtul töö juures saad oma viieka