Ja siis veel rasedus. See polnud õige aeg minema jooksmiseks, ega ju? Ja ta polnud närvis!”
„Võib-olla põgenes ta oma poisi juurde – lapse isa juurde?” oletas Markby.
French muigas õelalt. „Oleks võinud. Aga ma kahtlen selles.”
„Ah nii.” Markby heitis talle uuriva pilgu. „Nähtavasti teate te veel midagi. Või kahtlustate.”
French nõjatus ettepoole ja jätkas tõsiselt: „Lubage, ma räägin teile Kimberleyst. Me lobisesime töö juures nagu töökaaslased ikka. Me ei suhelnud väljaspool. Meil polnud midagi ühist. Tema jaoks oli see ainult töö. Mina tahtsin teha karjääri. Ma ei tahtnud töötada elu lõpuni toitlustusfirmas. See oli ajutine koht, et saada kogemusi. Ma tahtsin minna Londonisse, niipea kui võimalik. Kim oli… noh, ettekandjana polnud tal vigagi. Kuid tal puudus stiil. Temast poleks saanud kunagi midagi enamat. Tal polnud ametialast auahnust.” Viimased sõnad võinuksid kõlada upsakalt, kui French poleks lausunud neid nii aupaklikult.
Niisiis oli noorhärra French hoidnud juba üheksateistkümneaastaselt võimalustel silma peal, mõtles Markby. Ja need võimalused ei avanenud talle väikeses kodulinnas. Tal polnud kavatsust siduda ennast mõne kohaliku tüdrukuga. Tema eesmärk oli suurlinn. Aga teisest küljest vaadatuna: kui ta oleks hakanud jamama kohaliku tüdrukuga, kes kujunes talle ristiks kaelas – võis ta tahta tüdrukust lahti saada…
„Ja te läksite Londonisse?”
„Jah, nagu ma ütlesin. Ma töötasin kahes või kolmes kohas West Endis ja pärast seda mõnda aega kruiisilaeval. Ma tahtsin omandada nii palju, kui vähegi võimalik – CV jaoks. Kui tahad saada korralikku tööd, pead näitama, mida sa teinud oled.” French näis olevat enesega rahul, see väljendus selgesti ta ümaral näol.
Härra Frenchi egiidi all on „Vana Postijaam” ilmselt ihaldatud söögikoht, mõtles Markby. Talle meenus see lagunev räämas hoone, kus pakuti talupojalõunaid, kuivanud võileibu ja leiget õlut. Kindlasti ei jää French enne rahule, kui ta asutus Sunday Telegraph’i toidu- ja veiniveergudel taevani üles kiidetakse!
„Kas te oskate Kimberley kohta veel midagi öelda?” ärgitas Markby lahkel toonil.
„Ta oli võluv tüdruk,” ütles Simon pahuralt ja kortsutas kulmu. „Tal oli mõistust, ent ta ei kasutanud seda. Kohtingule minnes luges ta bussis armastusromaane. Minu arvates unistas ta rikkurist, kes rabaks ta jalust…”
French muigas. „Küllap mõtles ta vastuvõttudel kedagi õnge võtta. Talle tehti paar korda märkus firma organiseeritud erapidudel flirtimise pärast. See on kvaliteetse teenindamise juures lubamatu. Muidugi peab personal hea välja nägema, ja kui ettekandja on ilus, heidavad meeskülalised talle silma. Ent neid tuleb õpetada, kuidas olla ja mida öelda, ilma seejuures klienti solvamata. Sama kehtib naiskülastajate kohta. Mõned neist – eriti need, kes pole enam esimeses nooruses – poetavad noorele baarmanile paar naela ja annavad märku, et üleval ootab tühi magamistuba.”
„Kas tõesti?” Markbyt hakkas asi huvitama. Ta arutles endamisi, kas mõni daam on kunagi ka härra Frenchiga üritanud. Kui on, siis ilmselt edutult. Mitte selle pepsi ja kaine mõistusega härra juures!
„Ja Kimberley teadis, et külalistega ei tohi taolisi mänge mängida?”
„Muidugi teadis!” French oli šokeeritud. „Ent nagu ma juba ütlesin, olid temal oma unistused. Ma mäletan, et ükskord ma isegi ütlesin talle, et ta käitub napakalt. Inimesed, kes võivad lubada enesele elukutselisi peokorraldajaid – ja meie firma polnud odav…” Simon kehitas õlgu. „Nemad ei võta taolist tüdrukut iialgi tõsiselt.”
Noh, see meie Simon pidi olema üks karm ja silmakirjalik nadikael, mõtles Markby. Luges Kimberleyle epistleid, justkui muretseks tema koha pärast! „Ja mida Kimberley selle peale ütles?” küsis ta. Ta tahtis seda tõepoolest teada.
„Ma ei mäleta,” vastas Simon puiselt. Kui Markby ei jätnud pinnimist, jätkas ta: „Varsti pärast seda jäi ta kadunuks ja ma veel mõtlesin, et ehk on lapse isa mõni meie klientidest. Eriti siis, kui mulle meenusid tema sõnad, et tema eest „hoolitsetakse”. See oli imelikult öeldud. Otsekui oleks ta teadnud, et kuskilt on raha tulemas.”
„Kas te arvate, et ta kavatses hakata kelleltki välja pressima?”
Frenchi näis see mõte kohutavat ja siis piinlikkust tekitavat. Segased tunded muutsid ta näo koomiliseks. Kui ta ütles: „Sellest ei tea ma midagi. Niisugust asja ju juhtub, eks ole? Vaadake, ma olen rääkinud kõik, mida tean.”
Ta tegi katset tõusta, kuid Markby polnud veel lõpetanud. „Kui tema kadumist uuriti, kas te rääkisite kellelegi oma kahtlustest?”
„Keegi ei küsinud,” vastas Ftench lihtsalt. „Nad rääkisid Shaw’ga, mitte minuga. Ma mõtlesin, et kui Kimil on pahandusi, siis pean pigem suu kinni. Ma ei tahtnud asja tema jaoks halvemaks teha. Vaadake, ma ei uskunud, et ta on surnud.”
„Seni, kuni kuulsite luukerest?”
French vastas õnnetult: „Jah. Ma kahetsen, et ei tulnud varem rääkima.”
„Mul on hea meel, et te tulite. Suur tänu, härra French.” Markby hääl kõlas entusiastlikult ja nii ta ennast ka tundis. Ka French muutus rõõmsamaks ja tema näole ilmus endaga rahulolev ilme, mida Markby pidas selle mehe juures harjumuspäraseks.
Muidugi kontrollivad nad Frenchi juttu, kuid Markby kõhutunne ütles, et mees oli rääkinud seda, mida nad tahtsid kuulda. Iseasi, kas ta oli rääkinud kõik, mida teadis. Markbyl surus alla soovi pühkida tema jumekalt keerubinäolt see enesega rahul olev ilme.
„Ehk oleksite nii kena ja esitaksite selle kõik kirjalikult toimiku jaoks? Minge sellel aadressil ja küsige kas inspektor Bryce’i või seersant Prescotti.” Ta kirjutas aadressi märkmepaberile.
French muutus ärevaks. „Vaadake, ma lihtsalt tundsin, et pean teiega rääkima. Ma ei taha ennast millessegi segada…”
Markby tõstis rahustavalt käe. „Te tegite õigesti. Kuid palun pange see kõik kirja. Pärast seda me ei tülita teid enam. Kui teil just midagi muud meelde ei tule. Oleks kena, kui ka teised inimesed nii kiiresti reageeriksid, härra French!”
French näis olevat kergendatud. „Seda muidugi,” lausus ta rõõmsalt, mis muutis ta Markby silmis veelgi ebameeldivamaks.
Meredith oli teinud koduteel sisseoste. Kui ta koju jõudis, oli Alan juba kohal. Tema auto seisis maja ees ja ta ise istus madalal kivimüüritisel.
Meredith oli üllatunud, kuid kõigepealt tuli talle meelde, mis see müür maksnud oli. „See on kolm jardi pikk ja jard kõrge!” oli ta ehitajale öelnud. „See pole Hiina müür! See ei saa nii palju maksta!”
„See on raske töö,” oli müürsepp pahaselt vastanud. „Telliste hind on tõusnud, rääkimata liivast…”
„Hea küll.” Meredith oli nõustunud, kuid see painas teda siiani.
Ta lükkas meenutused kõrvale. Tema näole ilmus kerge naeratus. Alan istus ebamugavas poosis. Ta käed olid rinnal risti, pikad jalad kõnniteele sirutatud, pea kummargil, nii et heledad juuksed langesid laubale. Ta oli mõtteisse vajunud, ja missugused iganes need mõtted olid, tegid need talle muret.
Majast tänava kaugemas otsas oli väljunud vanem naisterahvas. Ratastega ostukorvi järel vedades liikus ta kangelt nende poole. Isegi sellest kaugusest märkas Meredith, et ta heidab ootavale mehele kahtlustavaid pilke.
„Tere!” hüüdis Meredith Alanile. „Miks sa autos ei oodanud? Ja kus su võti on?”
„Kodus.”
Vanem naisterahvas oli nende juurde jõudnud. „Vabandage, noormees!” lausus ta valjult. „Te takistate liikumist.”
„Vabandust!” Markby tõusis püsti.
„Tere, proua Etheridge, kuidas läheb?” küsis Meredith.
„Tänan küsimast, pole viga,” vastas naine järsult. Ta vaatas etteheitvalt Markby