Surm, tast häving üle käind!
ta keha surelik on mulda läind,
ta hing koos kõige heaga Taeva teel,
ehk küll ta ihu põrmuks pudiseb.
Ta elus sõbrad kurvad asjata
ei nutt ei ohked surnuid ärata. [1.]
üks
„Ma tahan täna õhtul Bamfordi saada. Kas keegi läheb sinnapoole?”
Sõnad olid hääldatud selgesti ja hääles kõlas kergelt kõrk toon. Rändeinela ümber kobarasse kogunenud mehed pöörasid korraga pead. Isegi Wally, toidubaari omanik ja peakokk, muutus uudishimulikuks. Ta asetas peopesad kettide toel sõiduki küljelt esile ulatuvale võidunud rippletile ja nõjatus ettepoole, et näha, kes oli rääkinud.
Väike valge kaubik jõnksatas mehe tühise kaaluga keha raskuspunkti teisale viimisel ja sõiduki sisemus vastas sellele kõlksatustega. Pakitud suupistete püramiid lagunes koost ning laotas letile siniseid, punaseid ja rohelisi sõnumeid. Juustu-sibulamaitselised – Grillitud loomaliha – Kanatikka. Üks kukkus üle serva maha. Klient, kelle jalge ees pakike maandus, tõstis selle üles ja pistis oma nahkjopi taskusse. Wally tähelepanu polnud kunagi nii hõivatud, et tal oleks midagi niisugust märkamata jäänud. Ta välgutas verd täis valgunud silmi ning klient kobas rutakalt peenraha järele ja puistas letile peotäie münte. Otsekohe pööras Wally pilgu tagasi kõnelejale.
Üksildane tee-äärne peatuspaik oli pargitud veoautosid täis. Wally toidubaar oli kaugsõidu veokijuhtidele tavapäraseks kehakinnituspeatuseks. Wally pakkus kuumi jooke, kõrbenud vorstikesi, kartuli- ja kaalikatäidisega raskesti seeditavaid taignakolmnurki – mida eufemistlikult „pirukateks” kutsuti –, peekonisaiu ning rosinaleivaruudukesi. Wally uhkustas, et tema toit „täidab su kurguni”. Mitte üksnes ei täitnud, vaid tekitas kliendile tunde, et tal pole vaja enam kunagi süüa. Wally hinnad olid madalad, hügieen kehvavõitu, ta töötas ööpäev läbi. Ta nägi – nagu ta hiljem seersant Prescottile ütles – „Elu. Igasugust.”
See, mida ta nägi praegusel juhul, oli sihvakas, teksastes tüdruk, kelle vanuseks ta hindas umbes kaheksateist või üheksateist aastat. Tüdrukul oli seljas ka sedasorti tviidjakk, mis Wallyl seostus vintskete meeste ja naistega, kes mõnikord ronisid välja hobuste transportimise veoki juhikabiinist ja nõudsid valjuhäälselt teenindamist, just nagu tegu oleks mingi kuramuse Ritziga. Tüdruk seisis natuke maad eemal, jälgides neid kõiki kriitilisel pilgul.
„Ja,” lisas Wally tolle hilisema vestluse käigus, „ta oli rabav. Täpselt nagu mingi modell kohe. Pikk, natuke kõhnapoolne, aga juuksed sellised, milliseid pole enne nähtud. Tohutu kuhil.” Siinkohal kõlas Wally hääl natuke igatsevalt ja ta libistas peoga üle oma hõreneva pealae. „Imeilus värv. Arvatavasti kunstlik. Aga suurepärane, tõepoolest. Midagi kullakarva pronksjat. Ta polnud ei tavaline, mittemidagiütlev hääletaja ega ka harilik libu. Temas oli stiili.” Ta kõneles aupaklikult.
Samasugused mõtted jooksid läbi ka Eddie Evansi peast. Ta oli laadungita veoautoga teel koju. Tühi veok tähendas viletsat äri, kuid oli tekkinud väike segadus ja Eddie-taoline autoomanikust juht – iseendale tööd andev ühemehebänd, nagu ta end ise nimetas – kannab tõenäoliselt kahju. Ilm oli püsinud kogu päeva sombune, kuigi pidanuks just nagu kevad olema. Seekord näis talv tõrkuvat soojemale aastaajale teed andmast. Paks pilvevatt varjas päikest ja temperatuur oli aastaajale sobimatult madal. Puud ja piirdehekid ajasid aeglaselt pungi, kevadlilled jäid aga hoopis hiljaks.
Hallus oli tunginud Eddie meeleollu. Ta oli sõitnud Wally kuuma ja külma kehakinnitust lubavate kirjadega ehitud kaubikut nähes parkimisplatsile mitte sellepärast, et ta vajanuks enese värskendamiseks tassi suitsumaitselist teed, vaid selleks, et otsida virgutavat seltsi hinge kosutamiseks. Teised autojuhid, kelle hulgast ta mitmeid tundis, kogunesid siia just sel ajal – natuke pärast kella nelja pärastlõunal. Eddie tundis, et tahab puhkepausi teha ja kellegagi lobiseda.
Reeglina ei võtnud ta hääletajaid peale – ei mees- ega naissoost. Ta tundis kutti, kel oli selle pärast palju jama olnud. Ta – see Eddie tuttav – oli pakkunud küüti tüdrukule, kes leiti hiljem riigi teises otsas surnuna kraavist. Politsei oli saanud jälile kõigile, kes olid tüdrukut näinud või teda oma autos sõidutanud, ja see ajas marru. Polnud kedagi, kes juhiks Eddie äri või maksaks tema pangalaenu, kui teda küsitlemiseks kinni peetaks ja tema sõidugraafik tuulde lendaks. Ta ei teinud väljagi hääletajatest, kes seisid abituna teepervel, hoides kramplikult papist sedeleid, millel trükitähtedega kirjas kaugete linnade nimed.
Kuid Wally tee polnud hajutanud tinakarva taevast ja luhtunud äritehingust põhjustatud masendustunnet. Selle asemele oli tulnud vastumeelsus lahkuda kaubiku ümber kogunenud seltsi pakkuvast kambast. Lihtne inimlik vajadus seltskonna järele viis Eddie sel ainsal korral reegli rikkumiseni.
Peaaegu mõtlemata kuulis ta end ütlemas: „Ma saan sind peaaegu kohale viia, linnupoeg, ja Bamfordi ristis maha panna. Seal pead sa endale juba teise sõiduriista hääletama.”
Näod, mis ammuli sui tüdrukut vahtisid, pöördusid nüüd Eddie’t jõllitama. Kõik nad ju teadsid, et Eddie Evans ei halastanud iialgi hääletaja peale.
Wally teekeetel sisises ja kurises tekkinud vaikuses. Wally, vaikiv ja pahakspanev, tõmbas pea tagasi ning korjas üles mündid, mis olid krõpsude eest maksmiseks letile asetatud, ja pani need eakasse, vedrumehhanismi abil töötavasse kassasse.
Tüdruk ootas. Keegi ei teinud paremat pakkumist. Keegi ei ütelnud midagi, kuid nende mõtted rippusid õhus nagu teekeetlist vabanev aur. Tüdruk pöördus Eddie poole ja ütles karedalt: „Hea küll. Tänan.”
Ta tõstis üles vana khakivärvi sõdurikoti, mis lebas ta jalgade juures maas, ja heitis selle üle õla. Oli selge, et ta polnud keegi, kes asjatult ootab. Ta käitus pigem nii, nagu oleks käeviipega takso tellinud, kui et veoautojuhilt küüti nurunud.
Eddie, keda ajendas tüdruku kannatamatus, viskas oma tühja plasttopsi lömmis traadist prügikorvi. Kostis lõbusat üminat, kui ta läbi salga oma veoki poole sammus.
Wally oli tähelepanu juba oma puristavale teekeetlile pööranud. Tema allesjäänud klientuur väljendas omakeskis arvamust, et Eddie oli endale jama kaela tõmmanud. Omas mõttes oli Wally valmis sellega nõustuma, kuid ta ei lubanud endale kunagi maantee-äärsetesse vaidlustesse kaasatõmbamist.
Siis küsis keegi: „Kes ta siia tõi?”
Tekkis vaikus, millele järgnes küsimuste ja eituste sumin.
„Tüdruk pidi kuidagi siia jõudma. Ta ei saanud ju mitte kusagilt tulla!” käis esimene küsija peale. „Kuulge!” lisas ta, sirutades välja musklis käe, hõlmamaks ümbritsevaid põlde. „Siia kuramuse pärapõrgusse!”
Kuid mitte keegi ei võtnud endale vastutust tüdruku siiamaani toomise eest ja keegi polnud näinud isegi mitte tema saabumist.
„Ta oleks nagu maa alt välja ilmunud,” lausus keegi ning Wally – üldsegi mitte ebausklik mees – tundis vaatamata kaubiku umbsele leitsakule äkilist külma.
Selleks ajaks, kui Eddie veokini jõudis, oli ta juba kõhklema hakanud. Kahtlusepistega südames ronis ta kabiini. Juhikabiini sisemuse tuttavlikkus, kerge higihais, Cornwalli pisihaldja maskott, läbipaistva teibiga spidomeetri kõrvale kleebitud foto abikaasast – ükski neist asjadest ei suutnud talle kindlustunnet tagasi anda. Selle asemel näisid nad talle meelde tuletavat, et ta oli oma reeglit rikkunud.
Tüdruk ronis nobedalt üles tema juurde. Ta silmitses vargsi tüdrukut, kui too oma khakivärvi kotti istme alla pakkis. Neiu oli umbes ta oma tütre vanune. Ka Ginal olid pikad juuksed ja ta kandis neid samamoodi kuklasse seotult. Kuid sellega sarnasus ka lõppes. Selles tüdrukus oli midagi, mingi aura, sõnulseletamatu omadus, mis Ginas puudus. Tütre üle uhkust tundva isana valdas Eddie’t ebamäärane pahameel.
Asi polnud selles, just nagu olnuks see tüdruk peenelt riides. Tal olid jalas tavalised teksased ja veidrad, pruunikast nahast lühikese säärega saapad. Mitte sellised nöörsaapalaadsed, vaid külgedel venivast materjalist vahesiiludega vanamoodsad käimad, mis maksid arvatavasti terve pataka raha. Ginagi läks nende moenarrustega kaasa ja need olid alati üle hinnatud. Need saapad siin paistsid olevat