midagi.5
„Nii see on, vanapoiss,” pomises Andrew muiates peeglile. „Nii sa ütlesid. Kuid mitte mina, mitte veel, mis?”
Ta noogutas veel kord rahulolevalt oma peegelpildile. Sellele järgnes süümepiste, mitte sellepärast, et ta oli end tabanud hetkeliselt edevuselt, vaid mõttest naisele. Tema mõtles siin enese peale, aga Carla, vaene hing, lamas üleval vaevavoodis. Absoluutne piinade tipp – migreen. Lõi ta ette hoiatamata oimetuks. Ta sõi vist midagi, mis selle vallandas. Tavaliselt – kuigi mitte alati – käis see just nii. Täna oli naine lõunatanud Londonis, mingil kirjanike olengul, ja tulnud tagasi migreeni esimeste tuikavate märkidega, näost kahvatu ja süda paha. „Kuradi šokolaadikreem!” oli ta trepist üles komberdades halisenud ja voodisse kukkunud ning nõnda jäänudki.
Tal olid Carla pärast sageli süümepiinad. Ta leevendas neid mõtisklustega sellest, et Carla on omal jõul väga edukas naine. Tal oli oma ametialane elu, mis oli teinud tema nime üldtuntuks, ja kindlasti polnud tal aega igavust tunda. Mõnikord Andrew siiski imestas, kas see oli ikka edukas elu koos temaga, mida naine oli päriselt tahtnud, kuid vastust sellele polnud neil kummalgi.
Andrew – nagu paljud tegelikult sügavalt konventsionaalsed mehed – oli unistanud seiklustest, reisimisest ja väljakutsetest, nii nagu tema neist aru oli saanud. Need olid olnud tüütavalt korraliku, raamatukoist lapse ihad, mis täiseas olid teisenenud mingisuguseks mänguritarkuseks.
Nüüd oli keskea algus toonud endaga kaasa vastumeelse tõe esimesed häirivad sosinad. Et see kõik oli jäänud kujutluseks. Ta ei olnud teinud midagi sellist, mida teised polnuks teinud juba enne teda. Ta oli astunud mööda rada, mille olid sisse tallanud terved põlvkonnad olemuselt igavaid mehi. Ning kusagil sellel teel, fantaasia ja tõeluse vahel, oli ta teinud Carlale hirmsat ülekohut.
Taaskord vaigistas Andrew südametunnistuse küllaltki hõlpsasti. Jumala pärast, nad olid olnud abielus kakskümmend viis aastat! Ei saaks öelda, et abielu poleks toiminud. Nende sõprade ja tuttavate hulgas tähendas sama kaasaga veedetud veerandsajand juba omaette rekordit.
Niisiis olid õhtu ja maja tema päralt. Veel kolm päeva, enne kui ta läheb tagasi Brüsselisse. Kolm päeva, mille jooksul ta tõesti peaks korraldama pooleliolevad asjad. Pikaajaliste korraldustega oli see häda, et kui nad viimaks ootamatu lahenduse leidsid, polnud keegi valmis järgmist sammu astuma. Ta oli vapustatud, peaaegu haavunud sellest, kuivõrd keeruliseks see oli osutunud. Olla võimetu südamevalu välja näitama või jagama – ka see oli raske, ning pärast nii paljusid aastaid oli see olnud väga kurb.
Südametunnistus tonksas jälle ebamugavalt ja osutas, et tema juhtumi puhul oli kahetsus kergendustundega lahjendatud. See, mis polnud mingiks probleemiks siis, kui ta oli noorem, oli muutunud vanemaks saades üsna herakleslikuks ponnistuseks. Mitte selle seksiga seotud külg, ütles ta endale tõtakalt. Ei, vaid kavaldamine. Loo sündmustikuga mängimine, püüdes mitte vääratada. Üks asi, mida ta iialgi teha ei tahtnud, ütles ta endale nagu kõik isekad mehed, oli Carlale haiget teha. Ta oli alati lõputult vaeva näinud, et mitte oma naisele haiget teha.
Kõlbeliselt üsna puhta tundega läks Andrew kööki ja lülitas sisse elektrilise veekannu, tömbiks tehtud mõtted üksteise järel läbi pea käimas nagu neoonkirjas sõnumid teatud tüüpi kuulutustahvlitel. Keeda tass teed, vaata natuke telekat, heida ajalehele pilk peale, mine magama. Maga külaliste toas ja jäta vaene vana Carla tema hädas üksi. Häbi.
Kui veekann omaette sahises, läks Andrew akna alla ja silmitses pinevalt tagaaeda. Naljakas oli selle maja juures see, et siin oli – traditsiooni kohaselt – kummitus, aga mitte tubane kummitus. Õuekummitus. Ta ei olnud seda kunagi näinud.
Koristaja, proua Flack, võiks muidugi jutustada nii kümmekond lugu inimestest, kes on kummitust näinud. Ta ise oli näinud tol korral, kui tuli appi ohjama külalisi teenindavaid palgatud toitlustajaid. Proua Flack töötas tavaliselt ainult hommikuti kuni varase pärastlõunani. Kuid ta oli köögi suhtes tugeva omanikuinstinktiga ning talle meeldis olla käepärast, et valvata toitlustajate järele, kuulutades ise süngelt ja ülekohtuselt, et seda „juhuks kui nad midagi ära lõhuvad või kui neile hakkavad lusikad meeldima. Võõraid ei või ju iial teada.” Tol õhtul praetaldrikutelt kaabitud jääke välja viskama minnes oli ta tundnud tihenevas hämaruses prügikasti juures seistes külma tuuletõmbust oma kaelal.
„Oleksin võinud vanduda, härra P, et keegi seisis mu selja taga, päris tõesti kohe. Pöörasin ringi ja olin täiesti valmis seal kedagi nägema. Ja kas teate mis? Absoluutselt mitte kui midagi. Aga õhus oli säärane kõikehaarav kurbus. Ma tõesti ei oska seda seletada.”
Andrew oskas küll. Proua Flack oli veini proovinud. Nad olid tol õhtul terve hulga pudeleid tühjendanud ja proua Flack ei saanud kõiges ka toitlustajaid süüdistada.
Andrew oli oma umbusku vist välja näidanud, sest proua Flack oli pahaseks saanud ja talle teatavaks teinud, et „paljud teisedki on näinud seda vaest tüdrukut.” Vaene tüdruk oli puritaanlikus kleidis neitsi, kaja maja tormilisest ajaloost. Tänapäeva Bamfordis – niipalju kui Andrew hinnata oskas – nappis puritaane. Polnud siis ka mingi ime, et vaim rahutult ringi uitas.
Ta kõhistas naerda ja pöördus tagasi teekeetmise juurde. Ta asetas teetassi kandikule ja, tundes end einekarpi ründava koolipoisina, lisas lõigu puuviljakooki. Ta asutas end elutuppa minema.
Samal hetkel koputas keegi tagauksele.
Andrew pani üllatunult kandiku käest. Kes pagan see veel oli? Vahest ei olnudki seal kedagi, võib-olla oli miski vastu ust kopsanud, oks näiteks. Aeg oli hiline, kedagi polnud oodata ja külalised tulid nagunii eesukse taha.
Uuesti kõlas koputus, nüüd tungivamalt. Seal oli keegi. Ta oletas, et majaesine oli valgustamata ning keegi oli tulnud maja taha, näinud köögis valgust ja üritas nüüd siin tähelepanu köita.
Talle ei meeldinud mõte sellest, et keegi hiilib pimedas krundil ringi. Tuleb meeles pidada, et ta magama minnes valvesüsteemi sisse lülitaks. Ta läks tagasi akna juurde ja vaatas välja, kuid ei näinud, kes oli ukse juures. Väljas rippus aia kohal otsekui hallikas tekk, kuid päris kindlasti ei olnud veel pime. Lõppude lõpuks ei olnudki liiga hilja külalise jaoks.
Ta hüüdis: „Üks hetk!” ja läks ust avama. Külm tuulepuhang hoovas sisse. Hetke vältel ei suutnud ta silmad elektrivalguse kaotusega kohaneda. Siis võttis poolvalguses kuju üks liikuv, lähenev kogu. Seal seisis sale naisekuju, juukseliaanid õhuvoolus liigahtamas.
Esialgu kahmas ebausk ta oma halvavasse haardesse, siis ahmis Andrew õhku: „Mida kuradit sina veel tahad?”
Alani maja oli täiesti pime, kui Meredith kohale jõudis, ja midagi enamat polnud ta lootnudki. Ta avas oma võtmega ukse ja astus postihunnikule. Ta roobitses saadetised kokku ja korjas üles ning läks kitsast esikut pidi kööki. Lävel süütas ta valguse ja ägas.
Oli ilmne, et täna hommikul polnud Alani koristajatädi siin käinud. Kõrbenud röstsai lebas seal, kuhu see oli jäetud – valamu kõrval nõudekuivatusalusel. Eri kuju ja karva kruusides oli kuivanud tee- või kohvisagu. Prügiämber oli nii täis, et ajas juba peaaegu üle ääre. The Garden’i, Kuningliku Aiandusseltsi ajakirja viimane number lebas lahtiselt laual, ümber laiali puistatud leivapuru.
„Ma ei salli,” ütles Meredith valjusti, asetades Alani posti ajakirja kõrvale, „teise inimese majapidamistööde tegemist.”
Ta polnud enesegi kodustest toimetustest eriti vaimustunud. Aga kui ta on endale tassi teed keetnud, võib seista ees pikk ootamine. Ei või iial teada, kui kaua läheb aega, enne kui Alan koju jõuab. Mõni uus juhtum võis teda kinni pidada. See oli sedasorti asi, mida ikka ette tuli, ning mis pani teda üha uuesti politseitööd kiruma.
Kui aus olla, siis oli ta enesegi karjääris varemalt ootamatuid plaanimuutusi ette tulnud. Ta riputas õlakoti toolileenile, lülitas sisse elektrilise veekannu ja asus koristustöid tegema.
Ta oli just maja joonde saanud ja jõi teed, kui kuulis võtme keeramist lukuaugus ning jalgade trampimist esikus. Alan, heledad juuksed tavatult sassis ja kitsas