pillutab ja sihvakatel käppadel ringi tiirutab, just nagu asutaks nüüdsama mõne seikluse kallale.
„Hea ajastus!” teatas Meredith lähemale tulles ja käsi mehe kaela ümber põimides.
Alani ilme oli rahulolev, kuid ka natuke üllatunud, sest Meredith polnud loomu poolest väliselt kirglik.
„Vabandust…” hingeldas ta Meredithi rutakalt suudeldes. „Ma üritasin varakult tulema saada. Aga ma jõudsin vaevalt pärast sinu kõnet toru hargile panna, kui hakkas juhtuma, üks asi teise järel–”
„Ära selle pärast muretse.” Meredith tundis südametunnistust valusalt torkavat. „See on nagunii varastatud aeg. Ma poleks pidanud enne ära sõitma kui homme keskpäeval. Ma ju rääkisin sulle, et nihverdasin varem tulema. Kuidas sul see nädal on läinud?”
„Üksluiselt. Kuidas koolitus oli?”
Meredith mõtles küsimuse üle tõsiselt järele. „Üsna samasugune, nagu sellised ettevõtmised tavaliselt ikka on. Üldiselt tubli rühm inimesi, kuid enamik neist võtab seda kui tööst vaba nädalat, millele on mõni tüütu kohustus juurde lisatud.”
„Eks sa võta siis samasugune hoiak.” Alan läks veiniriiuli juurde.
„Mul kaasnes selleks valmistumisega suur hulk tööd…” Nähes, et Alan oli veini juba välja valinud ja küsival ilmel pudelit hoides tema poole pöördunud, jättis Meredith ülejäänud lause sinnapaika. Keda see lõppude lõpuks ikka huvitab? Tema oli oma osa teinud.
„Heakene küll. Jah, see vein, minugipärast.” Meredith sirutas käed pea kohale ja lõdvestas end nagu kass. „Nädalavahetus algab nüüd! Kojusõit oli igatahes rahulik. Tulin ühe jutiga, ei mingeid peatusi ega midagi. Homme pärastlõunal, kui tuleks võidelda reedeõhtuse liiklusega, oleks asi hullem. See, et peaaegu kõik täna õhtul koolituselt lahkusid, andis ka mulle vabanduse.”
„Tead mis,” ütles Alan korgitseriga maadeldes. „Anna mulle kakskümmend minutit duši all käimiseks ja riiete vahetamiseks ja me läheme uude Kreeka restorani. Räägitakse, et see on väga hea.”
„See kõlab küll kenasti. Aega on, ära kiirusta. On ju nädalavahetus! Ainult et – sa lähed vist homme tööle?”
Alan krimpsutas nägu. „Arvatavasti. Aga võib-olla saan ma lõunaajal ära tulla. Annan endast parima. Mõtleme midagi erilist välja, midagi teistsugust. Lõhume rutiini.”
Meredith judises. Rutiin – see’p see kardetud sõna oligi. Elu hakkas muutuma ettearvatavaks. Ta oli seda põrgut kolmkümmend kuus aastat edukalt vältinud ja nüüd hiilis järeleandmatult ligi väljavaade korrapäraseks eluviisiks, kuhu ei mahu enam mingeid üllatusi. Roll, mida ta oli mõne viimase päeva jooksul mänginud, oli seda tunnet veelgi tugevdanud.
Valjult ütles ta – rohkem küll enese rahustamiseks kui info jagamise mõttes: „Rikkusin täna reeglit. Võtsin hääletaja peale.”
Ehtpolitseilik kulmukortsutus. „Väga rumal.”
„See oli tüdruk.”
„Vägivald ei pea tingimata meessoost tulenema. Tänapäeval on tüdrukud juba hullemad kui poisid,” teavitas Alan teda mornilt.
„Too tüdruk oli küll väga hea keelekasutusega ja veetlev – ta oli teel Tudor Lodge’i.”
See köitis Alani tähelepanu. Ta pani avatud veinipudeli valamata käest. „Ja ta hääletas? Oli ehk noore Luke’i üliõpilasest sõber.”
„Ma küsisin seda, aga ta ütles, et ei ole. See üllatas mind. Ta võis muidugi ka valetada.” Meredithile torkas pähe, et viimane ütlus oli võib-olla liiast, ning ta ruttas seda õigustama. „Ta paistis kõhklevat, enne kui ei ütles. Pealegi oli ta üsna kummaline noor naine, kuigi rabavalt hea välimusega ja hunnitute juustega. Väga enesekindel samuti, isegi pisut tohe.” Ta manas selle võib-olla vanamoodsalt kõlava sõna pärast näole vabandava grimassi, kuid see tundus olevat tabav. „Ta käitus nii noore inimese kohta väga suursuguselt!” selgitas ta ja lisas mõtlikult: „Ilmselt tuli ta veoauto pealt.” Meredith tõstis käe, et lükata hajameelse liigutusega kõrvale salguke tumepruune lühikeseks lõigatud juukseid.
„Mis veoauto?” Alani tähelepanu oli kõrvale juhitud, kuid siis meenus talle vein. Ta valas kummalegi klaasikese.
„Tänan, terviseks!” Meredith tõstis klaasi ja rüüpas väikese lonksu. „Imehea. Noh, teeristis oli veoauto ja ma arvan – lihtsalt järeldan –, et ta pidi selle pealt maha tulema. Ta kõndis mööda teed, väike seljakott ühes, aga ei hääletanud. Ma mõtlesin, et hakkab juba natuke pimedaks minema, ja see oli üksildane paik. Ma otsustasin head samariitlast mängida.” Ta vaikis hetkeks. „Ma ei usu, et ta on seal varem käinud. Tahaksin teada, kas nad ootasid teda. Mulle jäi küll selline mulje, et ei oodanud. Võin sulle tõesti öelda, et kogu see lugu muutis mu väga murelikuks.”
Alan ühmatas. „Kas Andrew on sel nädalal kodus?”
„Vist küll. Nägin eelmisel nädalal Carlat. Ta just ootaski tol õhtul Andrew’d. Ta ei tea peaaegu kunagi, millal mees välja ilmub. Nad hoiavad teda kõvasti rakkes. Carla oli päris pahane, et Andrew’l polnud sel aastal aega Luke’i ragbimängu vaatama minna. Carla käis küll Cambridge’is paari mängu vaatamas, aga ma arvan, et poiss oleks eelistanud seal isa näha. Muidugi tegi see ka Andrew’le tuska. Arvatavasti on nad sedasorti asjadega harjunud. Andrew on töötanud aastaid Brüsselis või Strasbourg’is või kus iganes EL on ennast sisse seadnud. Kindlasti on see nende pereelu segamini paisanud.”
„Tore oleks Andrew’ga pisut juttu puhuda,” mõtiskles Alan. „Ma pole selle mehega tegelikult juba jumal teab mis ajast rääkinud ega aasta otsa teda isegi mitte näinud, mis on häbiväärne, arvestades sellega, kui lähestikku me elame.”
„Olime mõlemad uusaastal nende juurde lõunale kutsutud,” tuletas Meredith talle meelde. „Kuid sina pidid tolle võltsimisloo pärast punuma pistma ja ütlesid ära.”
„Ajame selle asja joonde. Uuri Carla käest järele, millal Andrew järgmine kord koju tuleb, ja me kõik läheme kuhugi välja ning teeme ühe uhke söömaaja. Möödunud aegu meenutades.”
Meredith väänutas nägu. „Vanad koolilood? Sa käisid temaga ühel ajal koolis, eks ole?”
„Ta oli aasta võrra minust ees. Minu ajal ei vennastunud lõpuklassi õpilased noorematega, nii et ta polnud mingi semu. Mäletan teda paksu jõnglasena, nina suurema osa päevast raamatus kinni, keskealine juba enne õiget aega. Neljateist ja neljakümne aasta piiril – tead ju küll sellist tüüpi. Sihib ülikooli poole, kool aga hõõrub tõenäolise stipendiumivõitja pärast rahulolevalt käsi. Võis kindel olla, et ta kannab ühegi vääratuseta vurinal ladinakeelse söögipalve ette. Sportlikus mõttes aga täiesti kasutu.” Ta kibrutas kulmu. „Ei tea, kes see salapärane tüdruk küll oli. Nad ootasid teda kohe päris kindlasti.”
„Olen üsna kindel, et ei oodanud. Temas oli midagi…” Meredith pidas sobivaimat sõna otsides pausi. „Midagi varjatut. Ma ei pea silmas, just nagu oleks ta nägu varjates ligi hiilinud. Ma ju rääkisin sulle, ta oli üsna enesekindel, kui üldse mingit omadust välja tuua. Mul tekkis sellega seoses lihtsalt kummaline tunne. Loodetavasti tegin ma ikka õigesti, kui ta sinna viisin?” Tema hääletoon hakkas murelikuks muutuma.
Alan tõttas teda rahustama. „Kui ta oli teel Penhallow’de juurde, oleks ta jõudnud sinna varem või hiljem, olgu siis sinu abiga või mitte!”
Meredithi pilk langes avatud The Garden’i numbrile. Seal oli pilt traditsioonilisest maamaja ümbritsevast aiast – vormide ja värvide korratu lopsakus. Ta puudutas pilti sõrmega. „Kas sa teadsid,” küsis ta, „et Penhallow’del on aias kummitus?”
„Ikka parem kui paar õngeritvadega päkapikku.”
„Ausalt. See pole minu väljamõeldis. See on olnud seal 1640ndate Inglise kodusõjast saadik. Ma ütlen „see”, aga peaksin ütlema „tema”. See on, ta on noor naine.”
„Ja Carla