Kui keegi oleks noormehele nimelt siis, kui ta oli kõige enam õhinast tulvil, teinud ettepaneku, et tema, Ronald Earle, võiks uue maailmakorra esimesena sisse pühitseda nimelt sellega, et esimesena jagab laiali oma varanduse, oleks tema teooriate mõttetus Ronaldile pärale jõudnud. Liikumine heas seltskonnas, teravmeelsete meeste ja kaunite naiste seas – nii uskus lord Earle – sunnib poja ajapikku meelt muutma. Ta ei vaielnud pojaga, teades, et igasugune vastuhakk ainult suurendab tolle ägedust. See oli lordile suur pettumus, kuid ta kandis seda mehiselt ega jätnud lootust.
Aga üks uus mure koitis lord Earle’ile, palju tõsisem kui ta poja utoopilised unelmad; kõigist lordi muredest rõhus see teda kõige rängemini. Ronald armus, ning tahtis naiseks võtta lihtsa külailuduse, majahoidja tütre.
Earlescourt oli üks ilusa ja rahuliku Inglismaa kaunimaid paiku. Ta seisis keset maa haljast sügavat südant, lustlike viljakate keskmaa krahvkondade alal.
Häärberit ümbritses avar park, kus hirved lonkisid majesteetlikult laiade puuvõrade all. Orus leidus orukesi ja künkakesi, mis võluvad kõiki kunstnikke; seal lookles lai oja, peaaegu nii lai ja sügav, et seda võinuks jõeks hüüda.
Earlescourt oli kuulus oma puude poolest, üks võimas vana seeder seisis keset parki, haab väristas külmakartlikult oma lehti, kaunis jalakas, kuninglik tamm, kõrge õitsev sarapuu – kõik need olid perfektselt pügatud.
Kunstkäsitöö oli teinud palju, loodus veelgi enam, et Earle’ide kodu kaunistada. Hurmavad aiad olid kujundatud võrreldamatu meisterlikkusega; lai sügav järv peitus pooleldi selle kohale kummardunud pajuokste ja ta rahulisel pinnal lebavate lumivalgete vesirooside alla.
Härrastemaja ise oli maaliline hall vana ehitis, müürid luuderohuga kaetud, nurgelised tornid moodsad; sügavad kitsad ja kõrged aknad, väärikad vanad ruumid, mis andsid märku iidsest suguvõsast, aga ka rõõmsad uued korterid, kus leidus moodsaid mugavusi.
Üks Earlescourti häärberi suurimaid uhkusi oli avar terrass, mis ümbritses kogu hoonet; sellelt avanev vaade oli puhas vaikne rõõm. Järv säras eemal puude vilus; viirpuuheki aroom täitis õhku, purskkaevud vulisesid päikesesäras lõbusalt, lilled õitsesid soojas suveilus.
Lord Earle armastas oma ilusat kodu; ta ei säästnud remontide ja uuenduste arvelt ning viimaks ülistati Earlescourti kui eeskujulikult peetud mõisa.
Kuid üht teisendust oma majapidamises kahetses ta surmatunnini. Pargi lääneserva laskis ta ehitada uue aiamaja ning paigutas sinna Stephen Thorne’i koos abikaasaga, aimamata, et see ettevõtmine oli esimene lüli pikas ahelas ning fataalset tragöödiat asuti sepistama.
Ronald oli siis üheksateistkümneaastane olnud ning lord Earle arvas, et nüüd, pärast kooli, võiks ta paariks-kolmeks aastaks reisile minna. Isa ei saanud teda saata, kuid lootis, et poja järele passimine pole vajalik, et tema poiss on küllalt tark ja mehine, et elus üksinda esimesi samme astuda. Kolledžis oli ta kõrgeimat kiitust pälvinud; suuri tegusid ennustati Ronald Earle’ile. Need oleksid võinud täituda, kui poleks olnud õnnetut vahejuhtumit, mis tumestas Earlescourti pilvitu taeva häbi ja murega.
Lord ja leedi Earle olid läinud külla ühele vanale sõbrale, Sir Hugh Charterisele Greenoke’is. Arvates, et Ronald ei jõua koju tagasi enne juuni kolmandat nädalat, võtsid nad vastu Sir Hugh’ kutse ning lubasid juuni kaks esimest nädalat tema juures veeta. Kuid Ronaldi plaanid olid muutunud; tema külaskäik ei osutunud kuigi meeldivaks ning ta naases Earlescourti kaks päeva pärast lordi ja leedi lahkumist. Isa kirjutas talle otsekohe, veendes poega tulema nende juurde Greenoke’i. Ronald keeldus, vastates, et viimaste kuude raskete õpingute järel vajab ta pikka rahulikku puhkust.
Teades, et poja heaks tehakse kõik, mis vaja, ei mõelnud lord Earle enam sellele loole. Kuid pikki aastaid hiljem kahetses ta kibedalt, et ei olnud käskinud pojal kindlasti Greenoke’i tulla. Nii siis juhtus, et Ronald Earle, kelle kooliaeg oli läbi ja kelle tulevik laius ta ees nagu ere häirimatu unenägu, jäi kaheks nädalaks üksi Earlescourti.
Esimene päev oli väga meeldiv. Ronald läks hobuseid üle vaatama, kontrollis koerteaedikuid, rõõmustas jahiülema südant vahvate ja teravmeelsete jahijuttudega, sõudis järvel, mängis üksi piljardit, õhtustas suures salongis üksi, luges kolm peatükki raamatust “John Stuart Mill ja liberalism”, luges neli peatükki ühest rabavast moeromaanist ning vajus unne, rahul päeva ja iseendaga, ehkki veidi muretsedes, mida järgmisel päeval ette võtta.
Oli imeline juunipäev; naeratav taevas ei näidanud ühtki pilveriba, päike kiirgas rõõmsalt, loodus näis nii haarav ja hullutav, et oli võimatu tuppa jääda. Aias tundus kogu õhk linnulaulust värelevat. Liblikad sirutasid tiibu ja koketeerisid aromaatsete õitega; töökad sumisevad mesilased mattusid piibelehtede valgetesse õiekellukatesse ning rooside veripunastesse südametesse.
Ronald eksles aedades; peenejoonelised koldsed kuldvihma õiekobarad kaardusid ta jalge ees ning noormees istus vägeva akaatsia alla. Päike oli kuum ja Ronald arvas, et kausike maasikaid oleks kena. Mõnda aega pidas ta endaga aru, kas tasuks tagasi majja neid tooma minna või jalutada viljaaeda ja ise noppida.
Mis küll saatis ta tol sulnil juunihommikul, kui kogu loodus laulis õnnest ja armastusest, nimelt sellesse paika, kus ta pidi kohtama oma saatust?
III peatükk
Earlescourti maasikapeenarde read olid väga pikad. Kaugel all roheliste puhmaste keskel nägi Ronald Earle üht noort neidu põlvitamas ning noppimas küpseid marju, mida ta pani laia lehtedega vooderdatud korvi; noormees astus neiu poole.
“Ehk saaksin minagi mõne maasika,” ütles ta vaikselt ning neiu vaatas talle alt üles otsa. Seda nägu ei unustanud Ronald enam iialgi. Tahtmatult haaras ta kübara peast, avaldades austust noorele ujedale kaunitarile. “Kellele sa neid korjad?” küsis ta, murdes pead, kes on see neiu ja kust ta pärineb.
Hetkega oli tüdruk jalul ja tegi veetleva reveransi.
“Need on majahoidjale, mister,” vastas ta. Neiu hääl oli meloodiline ja kõlav nagu hõbekelluke.
“Tohin ma küsida, kes sa oled?” jätkas Ronald.
“Olen Dora Thorne,” vastas neiu, “majahoidja tütar.”
“Miks ma sind varem näinud ei ole?” küsis mees.
“Sest ma olen alati koos tädiga Dale’is elanud,” vastas ta. “Tulin siia alles aasta tagasi.”
“Selge,” sõnas Ronald. “Anna mulle palun mõned maasikad. Need on üsna küpsed ja ilusad.”
Noormees istus aiatoolile ja vaatas neiut. Kaunid valged sõrmed olid veripunaste marjade ja roheliste lehtede taustal selgejoonelised ja haprad. Osavalt ja kärmelt toppis ta korvikesse lehti aluseks, ning ladus marjad nende peale. Ta tõi korvikese mehele ja Ronald nägi teda esimest korda selgelt ning see ainus pilk sai talle saatuslikuks.
See neiu ei olnud uhke suurilmlik iludus. Tagasihoidlik, leebe, punastav pale, mis meenutas roosinuppu, värsked täidlased huuled; kaunid valged hambad, mis särasid nagu kalliskivid, suured tumedad silmad eredad nagu tähed, mida varjasid pikad ripsmed; tumedad juuksed, pehmed ja läikivad. Majapidaja tütar oli tõesti nii veetlev ja kaunis, et Ronald Earle oli lummatud.
“Need on nii ilusad ilmselt seetõttu, et nimelt sina need korjasid,” ütles Ronald, võttes korvikese. “Puhka pisut, Dora, küllap oled tüdinud kuumast päikesest, mis otse lagipähe paistab. Istu siia õunapuu varju.”
Ta vaatas veripunast roosatavat hõõgust, mis tekkis neiu noorele värskele näole. Dora ei tõstnud oma tumedate silmade pilku noormehele otsa vaatama. Too oli näinud küllaga kauneid ja väärikaid daame, kuid ei kedagi nii nõiduslikku nagu see näitsik. Mida enam ta neiut vaatas, seda enam ta imeks pani. Temas polnud peenekombelist aristokraatlikku võlu ega rafineeritud graatsiat, vaid hõõguv, uje, värske, võrreldamatu ilu.
Niisiis istus noor Earlescourti pärija, teeskles, et naudib maasikaid, tegelikult aga oli haaratud võluvast kujust enda ees. Neiu ei liigutanud, ei lausunud sõnagi. Õunapuuokste all, millest päikesekiired läbi tungisid, oli ta nagu müstiliselt maalilt välja astunud; mehe pilk oli temas