rääkis Ronald neile kogu loo. Hoolimata vanemate pahameelest, pidid mõlemad naeratama, sest lugu oli sedavõrd ilus – armumine, päikesesära, naeratused, pisarad ja lilled. Lord Earle’i sünge nägu mahenes seda kuulates ja ta pani käe poja õlale.
“Ronald,” ütles ta, “me ei saa sinu armastusega päri olla. Aga pea meeles, et tõde oskame me tunnustada. Lõppude lõpuks oli see ju minu viga. Oleksin pidanud teadma, et kui üks sinuvanune noormees omapäi jääb, hakkab ta kindlasti tempe tegema. Sina tegid oma tembu ära. Palun, ei ühtki sõna enam. Keeldun kindlalt ja selgelt oma nõusolekut andmast. Sinu au kohustab sind selle tüdrukuga kohtumised lõpetama. Me räägime sellest mõni teine kord.”
Kui uks noormehe järel sulgus, vaatasid lord ja leedi Earle üksteisele otsa. Leedi nägu oli kahvatu ja ärevil.
“Oh, Rupert,” ohkas ta, “kui vahva ja noobel ta on! Vaene rumal poisike! Kui uhke ta välja nägi, ise säärase tobedusega hakkama saanud. Ma näen ette, et meil saab temaga veel muret olema!”
“Mina seda ei arva,” vastas mees. “Valentine Charteris on peagi siin ja kui Ronald teda näeb, unustab ta oma maavillase kaunitari.”
“Parem talle praegu mitte väga peale käia,” katkestas leedi Earle. “Las ma korraldan selle asja, Rupert. Ma lähen homme aiamajja ja veenan neid tüdrukut minema saatma. Siis võtame Ronaldi endaga välismaale kaasa ja mõne kuuga unustab ta kogu loo.”
Kogu öö painasid õrna Earlescourti emandat kummalised unenäod – segased tumedad hirmud, mis teda kummitasid ega lasknud puhata.
“Palju kurja sünnib sellest,” ütles ta endamisi, “kurja ja muret. Selle kauge vari teeb mu praegugi kurvaks.”
Järgmisel päeval läks leedi aiamajja ja küsis Dora järele. Ta oleks pojale ta süüteo peaaegu andestanud, kui nägi enda ees ilusat naerulohukestega nägu, tumedate juuste vahtu valgel kaelal. See tüdruk oli tõesti võluv ja armas, aga sobimatu – oh kui sobimatu! – leedi Earle’i taolise daami jaoks. See neiu oli veetlev, nagu on veetlev metsikult kasvanud õis. Kuid ei mingeid kombeid, auväärsust, haridust. Ta seisis, punastas, kõnevõimetu “suure emanda” ees.
“Te teate, miks ma teid näha tahan, Dora,” ütles leedi Earle viisakalt. “Minu poeg rääkis meile teie suhetest. Ma tulin teile teatama, et olgu sellel lõpp. Ma ei taha teie tundeid haavata ega teid solvata. Teie enese terve mõistus peab käsu andma, et lord Earle ei saa teid enam kunagi vastu võtta, samuti ei saa mina teid oma tütreks võtta. Me ei räägi teie madalamast sünnipärast ja seisusest. Te ei ole minu pojaga võrdne kasvatuse ja hariduse poolest. Varsti saab ta ka ise sellest aru ja tüdineb teist.”
Dora ei vastanud sõnagi, pisarad voolasid ta säravatest silmadest ning seekord ei pühkinud neid oma suudlustega ära ükski armastaja. Ta ei vastanud ning kui leedi Earle avaldas soovi ta isa näha, jooksis tüdruk minema. Ta ei suutnud rohkem seda juttu kuulata.
“Ma ei teadnud sellest midagi, proua,” ütles tubli majahoidja, kes oli isegi rohkem jahmunud, kui ta isand oli olnud. “Noor Ralph Holt tahab mu tütrega abielluda ja ma lubasin tal tema naiseks saada. Mul polnud ähmast aimugi, et ta üldse tunneb noorhärrat. Dora pole ta nimegi maininud.”
Leedi Earle’i sõjakavalus õnnestus üle kõige julgemate ootuste. Stephen Thorne ja ta abikaasa, ehkki üsna üllatunud, et nende tütrel õnnestus tulevane lord Earlescourt kinni püüda, lubasid tervel mõistusel siiski peale jääda ning taipasid hästi positsioonide ebavõrdsust ja õnnetust, mida niisugune abielu kaasa tooks. Nad lubasid, et on Doraga viisakad ja kenad, ei süüdista ega alanda teda ning lubavad mõnda aega mööda minna, kuniks Ralph Holti kosjad vastu võtavad.
Kui leedi Earle tõusis, pistis ta kahekümnenaelase pangatähe Stephen Thorne’ile pihku ja lausus:
“Te saadate Dora Easthami. See on reisikulude katteks.”
“Ma ei saa seda teha, armuline proua,” ütles Stephen tõrkudes. “Ma ei saa ju Dora armastust müüa.”
Kuid leedi Earle sirutas valge kaunikujulise käe ning mees kummardus seda suudlema. Enne kui päike tol õhtul looja läks, oli Stephen Thorne viinud Dora Easthami, kuhu ta pidi jääma, kuniks Ronald on välismaale läinud.
Mõne päeva pärast paistis, nagu oleks torm vaibunud. Isa ja poja vahel oli toimunud tuline sõnavahetus, kus Ronald kuulutas, et Dora ärasaatmine on usalduse kuritarvitamine ning et tema läheb ja otsib neiu üles ja naitub temaga ikkagi. Lord Earle pidas tema juttu poisikese mässuks, kellele on keelatud ammuigatsetud mänguasja. Lord ei võtnud poega tõsiselt.
Kogu lugu Earlescourtis oleks võinud minna teist rada, kui Ronald, ikka veel jahmunud ja ärritatud isa ükskõiksest põlgusest, poleks kohanud Ralph Holti. Need kaks kohtusid põldudelt suurele teele viiva värava juures. See oli nende vahel kinni ning kumbki ei kavatsenud teisele teed anda.
“Mul oleks teiega väike arve klaarida, noorsand,” teatas Ralph vihaselt. “Tuvid ei heida kotkastega paari. Kui tahate naist võtta, valige mõni omast klassist ja jätke Dora Thorne mulle.”
“Dora Thorne on minu,” käratas Ronald äkilises vihahoos.
“Mitte kunagi ei saa ta teie omaks,” kõlas kiire vastus. “Saate aru, noorhärra, mina olen armastanud Dorat sest ajast saadik, kui ta oli üks… üks ilus väike särasilmne lapsuke. Tema isa elas siis minu isatalu lähedal. Olen tema eest hoolitsenud kogu elu – ma ei tea kordagi, kui oleksin mõnele teisele naisele kaks korda otsa vaadanud. Ärge astuge minu ja mu armastatu vahele. Maailm on lai ja teie võite valida, kust tahate – ärge röövige minult Dora Thorne’i.”
Mehe näol oli leinaline uhkus, mis puudutas Ronaldi südant.
“Mul on teist kahju,” ütles ta, “kui Dorat armastate, sest temast saab minu naine.”
“Ei iialgi!” karjus Ralph. “Kui te minu ausat sõna ei kuula, hakkan teile avalikult vastu. Lähen otseteed Easthami ega lase Dorat hetkekski silmist, kuni ta minu naiseks saab.”
Ülevaid, kirglikke ja raevukaid sõnu vahetati veel kaua, kuid Ralph oli ettevaatamatus vihahoos andnud Ronaldile teada, mida too teada tahtis – Dora oli Easthamis.
See oli kurb lugu, ehkki mitte haruldane. Armastus ja armukadedus oli poisilt ta parema äratundmise röövinud. Au- ja kohusetunne ununes. Ettekäändel, et läheb üht oma koolivenda külastama, sõitis Ronald Easthami. Lord ja leedi Earle vaatasid rahumeeli tema lahkumist pealt. Nad ei osanud kahtlustadagi, et noormees teab, kus Dora on.
See oli kurb lugu ja veel kurvemaks läks. Sõna-sõnalt ei saa seda kirja panna, ent kui Earlescourti pärija nägi taas Dorat, tema võltsimata võlu, tema kaunist rõõmu kallima nägemisest, olgugi kurbusega segatud, nägi tema hirmu ja heitumust Ralph Holti ees, armastust tema, Ronaldi vastu, kadus igasugune mõte kohustustest ja aumõistest mehe peast. Ta nõudis tungivalt, et neiu abielluks temaga salaja. Ta seletas, et kui nad juba on abielus, annab isa neile andeks ja kõik lõpeb hästi. Ta uskus ise tõsimeeli, mida rääkis. Ja Dora nõustus kõigega. Nende tahe oli üks. Neiu unustas kõik leedi Earle’i hoiatused. Tal oli meeles vaid Ronald ja tema armastus. Nii nad siis abiellusidki salaja ühes vaikses külakirikus Helsmeeris, kakskümmend miili Easthamist eemal ning ükski inimolend ei teadnud ega aimanud nende saladust.
Mingit vabandust, mingeid kergendavaid asjaolusid ei leidunud teole, mis oli häbitundetu, autu, petturlik – mitte miski ei kõnelnud noormehe kasuks peale selle, et ta oli noor ega teadnud ühtki oma soovi, mis oleks jäänud täitmata.
Nad abiellusid. Dora Thorne’ist sai Dora Earle. Ronald lahkus otsekohe oma kaunist naisest. Ta korraldas palavikuliselt tegevusplaani, mida ta ise pidas ülimalt targaks ja ettenägelikuks. Ta pöördub kohe koju, püüab iga vahendiga, mis ta käsutuses on, isa südant pehmeks teha ning võita ta nõusolekut. Kui isa ikkagi keeldub, siis näitab aeg talle, kuidas asjad paremini sujuvad. Tulgu, mis tuleb, Dora oli nüüd tema oma; mitte miski siin ilmas ei saa neid lahutada. Ronald ei hoolinud kuigivõrd millestki muust. Kui tuleb ka kõige halvem ja isa ajab ta kodunt minema, siis on see vaid ajutine ning pealegi lohutab teda Dora.
Ronald läkski Earlescourti