õpetatud lobast, ent sügaval südames peitus kirglik armastus looduse palge vastu.
See oli Ronaldile midagi üsna uut, aga mitte ka senikuulmatut. Mees oli kuulnud moedaamide jutte kõigest, millest nood vaimustunud olid. “Muusika vihmapiiskades” või “lillede karakteristika” oli vahel kõne alla tulnud.
Kord unustas Dora oma tagasihoidlikkuse ühe Ronaldi ütluse peale ning puhkes naerma. Kui mõnus ja puhas oli ta naer – nagu hõbekellukeste mahe helin! Kui Ronald Earle sel ööl magama heitis, kummitas neiu naer teda unedes.
IV peatükk
Iga hommik tõi noore Earelscourti pärija kaunitesse päikeselistesse aedadesse, kus Dora maasikaid noppis. Päevade kuludes hakkas Dora kaotama oma kartlikku, ehmunud hoiakut ning naeris ja lobises mehega, nagu oleks see ta oma vend. Ja mehe edevus sai tasutud kõige sulnima kingitusega, noore neiu ebateadliku, sõnastamata imetluse ja armastusega. Mehele meeldis vaadata selle näokese õhetust, tema huulte värinat, kui neiu tema lähenevaid samme kuulis. Talle meeldis näha neiu tumedate silmade poolsuletud lauge, siis aga äkilist kohkunud pilku, mis oli otse temale suunatud.
Enese teadmata hakkas ka mehe süda muutuma. Esmalt oli ta pelgalt mõelnud ühe meeldiva tunnikese veetmisele. Siis aga imetles ta Dorat ja püüdis end uskuma panna, et talle ette lugemine oli vaid üks heategu paljude seas. Ent kui päevad möödusid, tõmbas teda miski tugevam ja palju armsam. Mees oli armunud – ja see neiu oli ta esimene armastus.
Kummaline küll, aga need pikad kahekesi veedetud hetked jäid mõisas märkamatuks. Ükski kuulujutt ei pääsenud liikvele, nii et ühtki okast ei paistnud olevat sellel rooside rajal, mis viis otseteed kuristiku veerele.
Jäi veel kolm päeva lord ja leedi Earle’i tagasitulekuni. Sir Harry Laurence Holtham Hallist palus Ronaldi üheks päevaks endale külla. Kuna noormees ühtki sobivat ettekäänet ei leidnud, pidi ta nõustuma.
“Homme me ei kohtu, Dora,” ütles ta. “Ma lähen üheks päevaks ära.”
Neiu vaatas teda kohkunult. Üks terve päev ilma temata! Ja siis, äkilises surmlikus valus tuli talle mõte, et need kuldsed päevad peavad ju lõppema – tuleb aeg, kus ta meest enam ei näe. Ilus naerulohukestega nägu muutus kahvatuks ja tume vari kattis selged silmad.
“Dora,” hüüdis Ronald, “miks sa nii kohkunud oled? Mis on?”
Tüdruk ei vastanud ja pöördus kõrvale. Mees haaras ta käe.
“Kas kurvastad, et lähen? Ainult üheks päevaks?” küsis ta. Kuid neiu oli nii õnnetu ja kohkunud, et Ronald ei oodanudki vastust. “Ma näen sind ju veel,” ütles ta viimaks. “Ma ei saanud ühelgi päeval jääda tulemata.”
“Ja edasi?” ütles neiu lihtsalt, pöörates pisaratest tulvil pilgu mehele otsa vaatama.
Ronald vaikis äkilises segaduses – ta polnud kordagi veel mõelnud, mis peaks edasi saama. Nojah, maasikad ei kasva igavesest ajast igavesti – suvi ei kesta igavesest ajast igavesti. Lord Earle tuleb varsti koju tagasi, tema ise aga peab välismaale minema. Kuhu jääb siis Dora? Ronaldile ei meeldinud see mõte – see ajas teda kimbatusse. Nii lühikest aega, kui ta neiuga tuttav oligi, oli Dora mingil müstilisel kombel muutunud osaks temast. Noormees ei suutnud mõeldagi päevast, mil ta ei näe seda õhetavat kaunist nägu, ega kuule selle hääle helinat. Mees oli sellest kohkunud ning pigistas neiu sõrmi tugevamini.
“Kas sa ei taha, et ma ära lähen, Dora?” ütles ta vaikselt.
“Ei taha,” kõlas neiu napp vastus ning pisarad voolasid tumedatest silmadest.
Vaene Ronald! Oleks ta olnud tark, oleks ta kohe plehku pannud. Kuid ta kummardus neiu kohale ja suudeldes pühkis ta pisarad põskedelt. Ta suudles uuesti ümarat pehmet lapselikku põske, siis aga haaras neiu oma embusse.
“Ei ühtki pisarat enam, Dora,” sosistas ta. “Me ei kaota teineteist. Ma armastan sind ja sinust saab minu naine.”
Hetk enne selle mõtte sõnadesse panemist, polnud see mõte talle kordagi pähe turgatanud. Hiljem tundus Ronaldile, et kellegi teise hääl oli tema suu läbi kõnelnud.
“Teie naine!” karjatas neiu talle äkilises hirmus otsa vahtides. “Oh ei! Te olete väga lahke ja hea, aga see pole võimalik.”
“Aga miks küll?”
“Sest te olete minust nii palju kõrgemal,” vastas tüdruk. “Mina ja minu pere – me oleme teenrid ja sõltume teie perest. Me pole võrdsed. Ma pean õppima teid unustama,” nuuksus Dora, “ja murdma oma südame!”
Ta ei oleks saanud Ronaldit sügavamalt puudutada; hetkega oli noormees ta üle valanud sõnadevooluga, mis neiut hämmastas. Vendlus ja võrdsus, seisused ja totrad eelarvamused, tema missioon ja usk, tema armastus ja pühendumus – kõik voolas ainsa vägeva ilukõnelise joana, mis neiut täielikku segadusse ajas.
“Ära ütle seda enam iialgi, Dora,” jätkas Ronald, nägu poisikeselikus õhinas säramas. “Sa oled võrdne kuningannadega nende troonidel. Sa oled aus ja tõemeelne, ilus ja hea. Mida enamat saab üks kuninganna olla?”
“Kuninganna on targem,” ohkas Dora. “Mina ei tea midagi suurest laiast maailmast.”
“Siis ma õpetan sind,” teatas mees. “Ah, Dora, sa tead piisavalt palju! Sul on ilusad mõtted ja sa rüütad nad ilusatesse sõnadesse. Ära pöördu minust ära. Ütle, et armastad mind ja saad minu naiseks. Mina armastan sind, Dora – ära tee mind õnnetuks.”
“Ma ei teeks teid õnnetuks,” ütles neiu, “mitte ilmaski. Kui soovite, et teid armastaksin – oh, te teate, et armastan –, kui soovite, et ma ära lähen ja teid unustan, annan endast parima.”
Kuid paljas mõte sellest pani jälle pisarad voolama. Neiu tundus nii ilus, nii segaduses kurbusest ja rõõmust, õnnest nii haaratud, ent siiski nii liigutavalt otsustusvõimetu, et Ronald oli hurmatum kui eales varem.“MuarmasDora,”ütlesta,“saarmastadmind.Susilmadkõnelevad, kuigi su huuled seda ei ütle. Kas tahad saada mu naiseks? Ma ei suuda ilma sinuta elada.”
Oli maailma kauneim vaade näha värvi naasmas sellesse surmkahvatusse näkku. Ronald kummardus ja kuulis tasast sosinat.
“Sa ei kahetse, et mind usaldasid, Dora,” ütles ta uhkelt, kuid neiu katkestas teda järsku.
“Mida ütleb lord Earle?” küsis ta. Jällegi oli Ronald sellest küsimusest rabatud.
“Minu isa ei saa midagi öelda,” teatas ta. “Ma olen küllalt vana, et teha, mis mulle meeldib, ja me elame vabal maal. Ma tutvustan sind talle, Dora, ja ütlen talle, et lubasid mu naiseks saada. Ei mingeid pisaraid enam, armsaim. Meid ei oota miski muu kui õnn.”
Ja seda ta uskus. Noor Earle ei suutnud mõelda millelegi muule kui Dorale – tema armas nägu, siiras ja lihtne olek ning varjamatu armastus. Jäi vaid üksainus aga. Ta oli noor ja see oli ta esimene armastus. Oma õnne, uhkuse ja sõltumatuse uimas murdis ta ikkagi pead, milliste sõnadega peaks ta rääkima isale, et on lubanud majahoidja tütrega abielluda. Mõnel korral noormees võpatas nagu äkilises külmatundes selle mõtte juures.
Need neli päeva läksid nagu kestvas veenvas unenäos. See oli kaunis armulugu, ehkki kurvalt kohatu – üks suvine idüll. Nad olid ju vaid poiss ja tüdruk. Dora kohtas Ronaldit pargis ojakese ääres ning haljatel aasadel, kus kasvas valge viirpuu. Nad kõnelesid vaid ühest – oma armastusest. Ronald ei väsinud vaatamast Dora sulnist nägu ja kenasid kombeid. Tüdruk ei väsinud talle sajas erinevas sõnastuses aina rääkimast, kui väärikas ja lahke on Ronald ja kui väga ta teda ikka armastab.
Lord Earle kirjutas, et tuleb koju neljapäeva õhtul ja toob terve seltskonna neile külla.
“Praegu ei ole aeg sellest isale rääkida,” ütles Ronald. “Järelikult peame, Dora, oma saladust hoidma. Ei sobi, et sinu isa kuuleks sellest enne, kui olen rääkinud oma isaga.”
Nad leppisid kokku, et hoiavad saladust, kuni lord Earle on jälle üksi. Nad pidid kohtuma kaks korda päevas – varahommikul, kui kaste on veel maas, ning õhtul, kui härrastemajas