ta oli tõotanud ning uskus, et peagi viib ta neiu kõigi auavalduste saatel Earlescourti.
VI peatükk
Oli kaunis hommik augusti lõpus. Kevade kosutav hõngus oli andnud teed suvisele hiilgusele. Kuldne vili lainetas põldudel, hekkide read olid üle külvatud metsikute õitega, viljaaedades rippusid küpsed puuviljad. Loodus naeratas kõigele. Earlescourti söögisaal oli kaunis ruum, mis avanes lilleaeda ning kõrgete ruloode vahelt levis tuppa roosiõite hõng.
See oli kaunis vaatepilt – päikesekiired veiklesid hõbenõudel, peenel hiina portselanil, lillevaasidel. Lord Earle istus laua otsas ning luges süvenenult saabunud kirju. Leedi Earle, toredaimas hommikutualetis muigas omaette, lugedes moekat keelepeksu lõhnastatud roosadelt sedelitelt. Tema aristokraatlik nägu oli hommikuvalges selge ja puhas. Kuid Ronald oli sünge. Ta murdis pead, juba sajandat korda endalt küsides, kuidas peaks ta isale serveerima kõike, mida oli teinud. Ta igatses oma kauni Dora järele. Hirmus torm aga tuli üle elada, enne kui ta saab neiu oma koju tuua.
“Ah!” hüüatas leedi Earle äkitselt. “Siin on üks hea uudis – leedi Charteris tuleb kindlasti meile, Rupert. Ja Sir Hugh järgneb talle mõne päeva pärast. Leedi Charteris tuleb homme koos Valentine’iga.”
“Rõõm kuulda,” ütles lord Earle rõõmsa üllatusega, pilku kirjadelt tõstes. “Peame paluma leedi Laurence’il ta vastu võtta.”
Ronald ohkas. Vanemad arutasid, millist külalislahkust ja meelelahutusi nad võiksid külalistele pakkuda. Kavandati vägevat dineed ja balli, kuhu oli kutsutud umbes pool krahvkonda.
“Pean selle kõik läbi tegema,” ohkas Ronald endamisi, “üüratud peod, dineed, ballid, mu süda aga igatseb kallima järele. Ja keset seda kõike – kuidas suudan leida sobivat hetke, et isaga rääkida? Parem juba täna katset teha.”
Kui eine oli läbi, tegi Ronald lord Earle’ile ettepaneku minna välja terrassile ja tõmmata seal üks sigar. Siis toimuski vestlus, millega meie lugu algas ning kus Earlescourti isand andis teada oma lõpliku otsuse.
Ronald oli rohkem häiritud ja hirmul, kui ise omaks võtta julges. Kord juba oli ta valmis pahvatama, et on Doraga abielus. Kui lord Earle oleks raevutsenud või teda põlastanud ja pilganud, oleks Ronald seda öelnud, kuid isa rahuliku ja väärika elutarkuse vastas seistes oli noormees heidutatud ja ebakindel. Esimest korda hakkas talle koitma tõde kõiges, mida isa oli talle öelnud. Mitte et ta Dorat nüüd vähem oleks armastanud või kahetsenud rutakat salajast abielu, kuid lord Earle’i rõhutatud seisukoht, et Ronald teab, mis on “kord ja kohus”, puudutas teda sügavalt.
Vähe jäi aega selle kõige üle mõtiskleda. Leedi Charteris tuleb koos tütrega juba homme. Jällegi sekkus leedi Earle diplomaatiliselt ning taas kord lahendas ta olukorra võidukalt.
“Ronald,” ütles ema, kui nad tol õhtul teineteisest lahkusid, “ma tean, et reeglina ei hooli sinuvanused noored mehed vanemate daamide seltskonnast. Pean sult paluma, et teeksid seekord leedi Charterise heaks erandi. Nad olid minu vastu Greenoke’is väga lahked ja tahaksin samaga vastata. Ma arvestan kogu sinu tähelepanuga leedi ja tema tütre vastu, nagu oleks seda mulle osutatud.”
Ronald muigas ema jutu peale ja kinnitas, et on kõigiti nende teenistuses.
“Kui ta Valentine’iga peab suhtlema,” mõtles ema, “ei saa teisiti minnagi, kui et ta armub. Ja siis on kõik hästi.”
Ronaldit ei olnud majas, kui külalised saabusid. Nad tulid tublisti enne kokkulepitud aega. Tema ema ja leedi Charteris olid kahekesi raamatukokku siirdunud ning jätnud Valentine’i üksi salongi. Ukse pooleldi lahti lükanud, nägi Ronald valge kleidi laia varrukat. Arvates, et see on ema, leedi Earle, astus ta lahedalt sisse, kuid võpatas enda ees uut ilmutist nähes. Kord sajandis, usutavasti, satub silma alla niisugune naine nagu Valentine Charteris. Kõige puhtam ja selgepiirilisem kreekaliku iluideaali koopia, malbe, suursugune, siidiselt särav blondiin peenelt maalitud kulmude ja huulejoonega kuningannalikul näol – pikk ja aristokraatlik soliidselt lohakate ja peente maneeridega, mida võib omandada alles kauase hoolika harjutamise tulemusena. Ronaldi sisenedes neiu tõusis ning ta tähelepanelik pilk uuris noormeest. Äkitselt aga lendas kerge vari üle marmorsileda lauba: Valentine’ile meenus, mida leedi Earle oli oma poja kohta öelnud. Ta teadis, et nii noormehe kui tema enda ema soovisid nende abielu.
“Palun üliväga vabandust,” köhatas noormees, “arvasin, et siin on leedi Earle.”
“Ta on raamatukogus,” sõnas Valentine naeratusega, mis pani noormehe kohmetuma.
Ta kummardas ja tõmbus eemale. See siis oligi seesamune Valentine Charteris, peen leedi, kelle tulekut ta pelgas. Jah, see daam oli kaunis – niisugust nägu polnud Ronald veel kunagi näinud.
Ei ühtki mõtet armastusest ega isegi seost selle suursuguse naise ning lihtsa ja ilusa Dora vahel ei tulnud talle pähegi, veel vähem oleks ta osanud neid võrrelda. Kuid Ronald oli tõeline kunstiinimene ja mitte väheste võimetega. Ta pidas seda ehtsat kreekalikku profiili ülimalt heaks teoseks, skulptuuriliseks meistritööks. Tal ei tekkinud mõtet, et selle taga võib peituda armastust ihkav, tundeline naisehing.
Kui dinee oli möödas, polnud raske Valentine’i suure kontsertklaveri manu meelitada, et ta mängiks ja räägiks ooperitest, mida Ronald kuulnud ei olnud. Neiut oli õhtukumas tore vaadata, tema klassikalist ilu, mida rõhutas peen valgete pitsidega õhtukleit. Vormikad õlad olid nagu hoolikalt lihvitud valge marmor, hoolitsetud käsivart ehtis pärlitest võru. Kleidi taljel kandis ta roosiõit ning kui Ronald noodiraamatu kohale kummardus, tundis ta selle aroomi, mis oli kui salasõnum Doralt.
Sest vaene Ronald seisis daami klaveritooli kõrval, vaatas ta näoilmete muutumisi, mis näisid vahelduvat iga lausega. Ta kuulas lihvitud, valitud sõnu, häält, mis kütkestas. Kaks ema vaatasid neid ning lord Earle tundis, nagu oleks raske koorem ta südamelt pudenenud. Siis palus leedi Earle, et Valentine neile midagi laulaks. Noor daam oli rõõmuga nõus.
“Milline muusika teile meeldib?” küsis ta äkki Ronaldile otsa vaadates.
“Lihtsad vanad ballaadid,” vastas Ronald, kelle mõtted endiselt Dora ümber keerlesid, kui ta kujutles maatüdrukut neid esitamas.
Ta võpatas, kui Valentine’i lauluhääle esimene noot helises kõlavalt ja selgelt vaikses õhtuses õhus. Tema lugu oli mingi veidravõitu vana lugulaul rüütlist, kes neidu armastas – armastas ja sõtta ratsutas, tuli pika-pika aja järel tagasi ja leidis haljendava hauakünka. Ronald istus ja ta mõtted rändasid jälle Dora manu. Ah, mis siis, kui neiu on ta unustanud, tema kaunis naerulohukestega nägu on haihtunud! Siis aga tundis Ronald heameelt, et see ei saa tõsi olla. Korraga vaikis muusika.
“Kas see meeldis teile?” küsis Valentine Charteris. “Selline ennemuistne sentimentaalne pärimus.”
Tõemeelne Ronald mõtles, kas sentiment on patt kõrgema maitse vastu. Miks muidu peavad peenemad daamid õigeks sellest üleolevalt rääkida?
“Kas naerate sentimendi üle?” küsiski ta ning Valentine kergitas peeneid kulme küsimuse üle üllatudes. Leedi Earle kuulas neid pealt ning naeratas omaette suure rahuldustundega. Asjad sujuvad kenasti, mõtles ta, kui Ronald sellistel teemadel rääkima hakkab. Leedile ei tulnud pähegi, et noormehe süda ja mõtted olid kõneldes Doraga – kauni Doraga, kes nuttis, kui kallim luulet luges, ning kes uskus siiralt lillede kõnet.
Õhtu möödus kiirelt ning Ronald tundis midagi kahetsusetaolist, kui see lõppes. Leedi Earle oli piisavalt tark, et mitte midagi lähemalt uurida. Ta ei hakanud pojalt küsima, kas Valentine talle meeldis või mida poeg temast arvab.
“Küllap sa oled väsinud,” ütles ta selle asemel pojale ning naeratas armastusväärselt. “Tänan, et aitasid mul mu sõpru lõbustada.”
Ronald mõtles möödunud õhtule ja leidis, et tema panus sellesse oli üsnagi väike. Aga ema oli rahul ning ta heitis puhkama, otsustanud, et homme on poeg miss Charterise suhtes kahekordselt tähelepanelik.
Kolm päeva läks mööda ning Ronald ja Valentine said üsna lähedasteks. Nad lugesid ja arutasid omavahel samade teoste üle. Ronald