mõeldes ise lootusele, mis oli teda vallanud veel mõni tund tagasi.
“Ja teie lähete kohe ja räägite isaga, eks ole?” ütles ta Ronaldile, kui nad teineteisest lahkusid.
“Ma lähen otsekohe,” kinnitas Ronald, kuid samal hetkel lähenes neile leedi Earle.
“Ronald,” ütles ta, “tule kohe minu buduaari. Su isa on seal ja tahab sinuga enne Holthami minekut hüvasti jätta.”
Valentine läks otseteed ema juurde. Leedi Charteris istus teda oodates ning igavles, juturaamat käes. Tütre sisenedes ta naeratas.
“Loodan, et sul oli meeldiv jalutuskäik,” pakkus ema, ent nii naeratus kui ka sõnad haihtusid, kui ta märkas tütre näoilmet, kui too ema poole kummardus.
“Mamma,” ütles Valentine rahulikult, “kõik, mis ma sulle eile õhtul Earlescourti kohta ütlesin, oli suur eksitus – sellest majast ei saa iialgi minu kodu. Minu edevus vedas mind alt.”
“Kas läksid Ronaldiga tülli?” küsis leedi Charteris.
“Ei,” kõlas lühike karm vastus. “Me oleme parimad sõbrad, mamma, mina eksisin. Ta tõesti tahtis mulle midagi rääkida. Armastustest rääkida, aga see polnud armastus minu, vaid kellegi teise vastu.”
“Ta on sinuga häbitult käitunud!” karjatas leedi Charteris.
“Kuss, mamma!” vaigistas Valentine ema. “Sa unustad, kuidas sellised sõnad mind alandavad. Ma olen ära öelnud meestele, kel on palju parem positsioon kui Ronald Earle’il. Ärgu keegi hakaku ette kujutama, et olen tema kavatsustes eksinud.”
“Seda muidugi mitte,” ütles ema. “Ma mõtlesin sind, Valentine. Paistis, et ta ei suuda sind kordagi silmist lasta – hommikul, lõunal, õhtul – alati oli ta sinu kõrval.”
“Ta tahtis, et oleksime sõbrad,” sõnas Valentine.
“Ah, ta on ennast täis nagu kõik mehed!” lausus leedi Charteris. “Kellesse ta siis armunud on, kullake?”
“Ära minult küsi,” vastas Valentine. “Tal on raske probleem. Ära minuga sellest räägi, mamma. Ma tegin rumala vea ja ma ei taha, et seda mulle meelde tuletataks.”
Leedi Charteris märkas allasurutud piina oma lapse hääles ning otsekohe valmis tal tegevusplaan.
“Minu meelest võiksime homme ära sõita,” ütles ta. “Sinu isa muutub närviliseks, kui liiga kauaks ära jääme. Ise ei saa ta Earlescourti tulla. Ütled, et mister Earle’il on suur probleem, Valentine. Mina loodan, et sellest ei tule skandaali, kuni meie siin oleme. Ma vihkan stseene.”
“Lord Earle on selleks liiga suur džentelmen, et endale midagi sellist lubada,” ütles Valentine. “Kui midagi ebameeldivat ongi, siis välja paista seda ei lasta. Mamma, ära nimeta mulle seda asjalugu enam.”
Valentine heitis ült pitsilise salli ja peast kauni kübara. Siis võttis ta raamatu, mille ema oli kõrvale pannud.
“Jalutuskäik kurnas mind,” ütles ta, “päike on väga palav.”
Ta viskus sohvale ja keeras näo akna poole, mille taga roosid päid noogutasid.
“Jää siia ja loe,” teatas leedi Charteris delikaatse taktitundega. “Mina lähen ja kirjutan mõned kirjad.”
Valentine lebas liikumatult ja vaatas suvist ilu väljas. Keegi ei näinud pisaraid, mis tasahilju tekkisid uhketesse silmadesse. Keegi ei kuulnud õnnetut nuuksumist, mida vaigistada ei suudetud.
Kui leedi Charteris kahe tunni pärast tagasi jõudis, oli Valentine endine väärikas kaunitar ning enam polnud jälgegi pisaratest, kui ta ema särava naeratusega tervitas. Uhkelt ja väärikalt kandis ta oma elu suurt pettumust. Valentine ei olnud mingi tragöödia-kuninganna; ta ei öelnud endale, et elu on rikutud või kasutu või ränk. Kuid kinnitas endale, et ei abiellu enne, kui on leidnud kellegi, keda võiks võrrelda Ronaldi lihtsa rüütellikkuse, tema lojaalsuse, võltsimatu loomuga ning ilma nõrkusteta, mis olid põhjustanud ja põhjustavad nii palju kannatusi.
VIII peatükk
Leedi Earle’i buduaari oli alati peetud üheks kaunimaks toaks kogu Earlescourtis. Vähesed, kuid haruldased pildid kaunistasid selle seinu. Kõrged maast laeni klaasuksed avanesid aia kõige kaunimasse ossa, kus suur purskkaev päikesekiirtes rõõmsalt vulises. Lilleseaded peentes haruldastes vaasides ehtisid ruumi.
Lord Earle oli tõmmanud tugitooli akna juurde ja istus seal õnnelikuma näoga, kui tal juba mitu kuud oli olnud. Leedi Earle korrastas lilli.“Ronald,” ütles isa, “olen siin juba mõnda aega oodanud. Olid sa väljas?”
“Olin pargis koos miss Charterisega,” kostis noormees.
Lord Earle naeratas jälle, olles seda vastust kuuldes ilmselgelt rahul.
“Väga meelepärane ja tundeline viis oma aega tarvitada,” kommenteeris lord. “Kummaline küll, aga just sel teemal tahtsin sinuga rääkida. Sinu tähelepanuavaldused miss Charterisele…”
“Minu tähelepanuavaldused!” hüüatas Ronald. “Sa eksid. Ma pole kunagi…”
“Seekord pole sul vaja midagi häbeneda,” katkestas lord Earle. “Sinu ema rääkis mulle, kuidas möödunud õhtul märgati teie pikka omavahel olemist talveaias. Mulle on teada mõned su saladused. Ei saa olla kahtlust, et miss Charteris on sinust väga heal arvamisel. Kutsusin su siia seepärast, et sulle teada anda: kaugel sellest, et oleksin jällegi sinu abieluplaanide vastu – minu suurim südamesoov oleks täidetud, kui saaksin Valentine Charterist oma tütreks hüüda.”
Lord peatus ja ootas vastust, seda aga ei tulnud. Ronaldi nägu oli kummaliselt kahvatunud.
“Me ei ole seda soovi sulle avaldanud,” jätkas lord Earle, “aga juba aastaid tagasi lootsime meie, sinu ema ja mina, et ühel päeval hakkad sa miss Charterist armastama. Ta on väga kaunis, ta on kõige uhkem ja auväärsem naine, keda ma tean. Ma olen sinu valiku üle uhke, Ronald – uhkem kui sõnad väljendada oskaksid.”
Kui Ronald ikka veel ei vastanud, vaatas leedi Earle talle teravalt otsa.“Sa ei pea Valentine’i pärast kartma,” ütles ta. “Ma ei reeda ühtki su saladust. Sa meeldid talle, Ronald, rohkem ma ei ütle. Kui palud tal enda naiseks saada, siis vaevalt palud asjata.”
“Siin peab olema suur eksitus,” ütles Ronald, kahvatud huuled värisemas. “Miss Charteris ei mõtlegi minu peale.”
“Ta ei mõtle kellegi muu kui ainult sinu peale,” kostis leedi Earle kärmelt vastu.
“Ja mina,” jätkas Ronald, “pole kunagi kavatsenud temast oma naist teha. Ma ei armasta teda. Ma ei saa eales abielluda Valentine Charterisega.”
Naeratus lord Earle’i näol kustus ning ta abikaasa pillas käest kaunid lilled, mida oli vaasi panema hakanud.
“Miks sa siis sellele tüdrukule nii palju tähelepanu pöörasid?” küsis isa süngelt. “Kõik ju märkasid sinu hoiakut. Sa olid alati nii õnnetu näoga, kui ta eemal viibis.”
“Ma tahtsin, et ta oleks mu sõber,” vastas Ronald. “Ma ei mõelnud midagi enamat.”
Ta tajus äkilist lämbumistunnet, kui talle meenus, miks ta oli nii visalt püüdnud neiu sõprust võita. Mis siis kui Valentine oli teda valesti mõistnud?
“Teised arvasid teisiti,” ütles lord Earle tõsiselt. “Muidugi, kui ma eksin, siis pole midagi rohkemat vaja öelda. Ma vaid arvasin, kui õnnelik selline abielu võiks olla. Kui sa seda noort daami ei armasta, siis on lool lõpp, ma oletan.”
“Saad sa teda mitte armastada?” küsis ema leebelt. “Ta on nii kaunis ja hea, nii sobilik Earlescourti tulevaseks emandaks. Kas saad teda mitte armastada?”
“Miski pole mu mõtetest kaugemal,” vastas noormees.
“Aga muidugi,” katkestas leedi Earle, “oled sa unustanud selle poisikeseliku rumaluse, mis su isa nii väga vihastas – see ei saa ju olla sinu põhjuseks?”
“Oota,