juudi juurde minna?” küsisid moega kaasas käivad aadlinoorukid. “Earlescourt on ühel ilusal päeval nagunii sinu oma. Sa saad ju selle tagatisel laenu võtta.”
Ronald ei tahtnud sellest kuuldagi. Ta pani imeks moodsaid arusaamu aumõistest – et neil inimestel polnud mingit häbi teha laenu kõige selle tagatisel, mis nende elus kõige tähtsam ja kallim oli, samas aga maailma ühe võimsama kunsti jälgedes käimine oli nende jaoks põlastusväärne. Ühe kompromissi noormees siiski tegi – isa pärast. Kunstnikuna esines ta Dora nime all. Ning ei läinudki kaua aega, kui kunstnik Ronald Thorne’i piltide järele tekkis suur nõudmine. Ei mingit geeniuseks ülistamise kära, kuid huvi oli olemas. Mõned müüdi ning saadud tasu oli neile teretulnud sissetulek.
Ronald sai Firenzes tuntuks. Inimesed, kes polnud mister Earle’ist eriti midagi arvanud, tahtsid tundma õppida teda ja ta ilusat noort naisukest. Siis algasidki Ronald Earle’i proovile paneku ajad. Oleks ta jäänudki maailmast eemale, seltskonnast kaugele, siis tõenäoliselt oleksid asjalood teisiti kulgenud. Kuid kutseid hakkas tulema nii talle kui ka Dorale ning Ronald, kes oli pooleldi tüdinud oma üksildusest, ehkki ta seda endale tunnistada ei tahtnud, võttis neid meelsasti vastu.
Dorale ei meeldinud see elumuutus. Ta tundis end üksi ja mahajäetuna, kui Ronald muutus aina populaarsemaks ja oli tihti kodunt ära.
Kõigi nende seas, kes Ronaldi seltsi ihkasid, oli üks kena väike kokett, krahvinna Rosali, päritolult inglanna, kes oli abielus krahv Rosaliga, ühe rikka Firenze aadlikuga.
Keegi teine polnud Firenzes nii populaarne kui see ilus krahvinna. Itaalia tumedat verd iluduste hulgas paistis ta silma nagu särav päikesekiir. Tema hele naljaihkav nägu oli võluv, naerupahvakud selged ja kõlavad, juuksed, mida vanad meistrid nii sageli olid armastanud kujutada, mida aga päris elus nii harva kohtab, olid kuldsed, justkui ei lahkuks päikesesära neist iialgi.
See krahvinna Rosali – polnud mingit kahtlust – nautis kõigiti väikest flirti. Tema sünge ja tõsine abikaasa oli sellest teadlik, kuid vaatas kõike rahumeeli pealt. Tema sügavamõttelise meele jaoks oli krahvinna pigem mõni ilus liblikas kui mõistusega olend. Ta teadis ka, et kuigi krahvinna võib naerda ja lobiseda teistega, kuigi ta võib otsida imetlust ja nautida peent edvistamist, oli too oma südames truu nagu teras. Noor daam armastas eredaid värve ning kõike muud, mis säras ja lõhnas. Tema oli noppinud rooside õienupud; nende okkad jäeti vist kellegi teise tarvis.
See kaunis peen daam tahtis väga mister Thorne’iga kohtuda. Ta oli näinud üht tema maali peresõbra kodus, üsna lihtsat vaikelu, kuid see oli naist hurmanud. See oli pelgalt üks kimp Inglismaa metsalilli, mis olid hästi kujutatud! Kellukad paistsid nagu äsja korjatud, kibuvitste lehtedel särasid kastetilgad, karikakrad ja tulikad, roosad ja kuldkollased, kuslapuu ja angervaksa tumedal taustal meenutasid Inglismaa aasasid.
“Kes iganes selle maalis,” ütles kaunis krahvinna, “peab lilli armastama ja teadma, mida tähendab üks Inglismaa lill.”
Krahvinna ei leidnud enne rahu, kui Ronaldit talle tutvustati, samuti tema naist. Tõsine ja vaikiv krahv muigas, nähes noore kena inglase ilmset huvi ja imetlust. Krahvinnale meeldis noormehe selgejooneline anglosaksi nägu ja heledad juuksed; talle meeldis lihtne ja lahke käitumine, rüütellikkus ja tõemeelsus. Ka iludus Dora meeldis talle, ehkki mõnikord pidi noor suurilmlik krahvinna seda abielunaist imestusega vaatama, sest nagu ta ühel õhtul oma mehele ütles:
“Missis Thorne’is on midagi, mis mind segadusse ajab – ta ei kõnele alati nagu daam ega näe ka sedamoodi välja…”
Vaevu möödus mõni päev, kui Ronaldit ja Dorat villa Rosalisse poleks kutsutud. Ronaldile oleks parem olnud, kui ta iial poleks oma ilusast kodust Arno kaldal jalgagi välja tõstnud.
X peatükk
Seltskonda minek suurendas veelgi kulusid, mille Ronald ja ta naine leidsid juba niigi rängad olevat. Juhtus, et mehe maalide müügist saadud raha ei katnud maksmata arveid; siis ärritus Ronald ning Dora, teadmata mida paremat teha, nuttis ja süüdistas iseennast kõigis nende hädades. Kergendus oli lahkuda kodust, mille kohal tumedad pilved raskelt rippusid, ning otsida üles külalislahke villa, kus alati toimus midagi meeldivat ja naljakat.
Krahvinna kogus enda ümber Firenze seltskonna koorekihi, ta valis oma sõpru ja tuttavaid sama hoolikalt kui kleite, juveele ja lilli. Ta ei tahtnud tunda “mühakaid” ja “eikeegisid”. Tema daamidest sõbrannad pidid olema ilusad, teravmeelsed ja moekad. Iga vastuvõetav härrasmees tema võluvas ringis pidi olema vaimukas, tark või andekas, et teda üldse jutule võetaks. Kuigi tõsimeelsed matroonid raputasid päid ja tõmbusid süngeks, kui krahvinna Rosali jutuks tuli, oli kuulumine tema seltskondlikku ringi mõnesugune “tippmark”. Ükski päev villas ei möödunud ilma mingi lõbustuseta: mõni piknik, väljasõit, suaree, tants või – vastavalt kauni perenaise tujudele – eraviisilised teatrietendused ja seltskondlikud mängud.
“Aidake mind,” ütles krahvinna ühel hommikul Ronaldile ja Dorale, kes tulid villasse päeva veetma, et selgitada oma tungivat küllakutset. “Aidake mind. Ma tahan korraldada midagi, mis üllataks kõiki mu külalisi. Firenzesse tuleb hulk tähtsaid isikuid Inglismaalt – üks aadlisoost pärijanna, kes on pealegi väga ilus. Meil peab üks vägev seltskondlik üritus olema. Mida te soovitaksite? Mõelge välja midagi originaalset, mis Firenzet jahmataks.”
“Kui tahetakse originaalsust,” ütles Ronald krahvinna äkilise ja tormaka oleku peale naeratades, “siis kaovad kõik mõtted otsekohe peast. Ma pean aega võtma. Näib nagu oleksite ammendanud kõik mõeldavad teemad.”
“Ühel kunstnikul on ammendamatul hulgal ideid,” vastas daam. “Kui kõik inspiratsiooniallikad on ära kuivanud, siis pean tõesti ütlema, et uusi ideid ei ole. Teie kindlasti teate mõnda head seltskondlikku mängu, missis Thorne,” pöördus ta äkki Dora poole. “Inglismaal on need väga populaarsed. Rääkige mulle mõnest.”
Dora punastas. Ta mõtles aiamajakesele ja selle väikesele elutoale ning tundis end täiesti õnnetu ja kohatuna, mõttetu ja tarbetuna.
“Ma pole just paljusid mänge näinud,” ütles ta vaevaliselt, näost tulipunane.
Krahvinna tegi üllatusest suured silmad ning Ronald vahtis närviliselt neid mõlemaid.
“Minu naine oli liiga noor, kui abiellusime, ega ole just palju maailma näinud,” ruttas ta selgitama, ise salajas lootes, et pisarad, mida ta Dora silmanurkadesse kogunemas nägi, ei hakka voolama.
“Selge, siis ei ole temast meie nõupidamisel abi,” vastas krahvinna kähku. “Lähme välja terrassile. Itaalia taevas annab alati inspiratsiooni.”Ta juhtis külalised ilusale verandale ning nad istusid laia viinapuu varju.
“Nüüd saame oma probleeme rahulikult arutada,” ütles daam tavalisel uhkel ja käskival toonil. “Teie loaga räägin teile ära mõned oma mõtted.”
Krahvinna ei olnud just eriliselt andekas, kuid Ronaldile meeldisid lood, mida naine tema ette asetas, kõik hoolega valitud, võluvad maastikuvaated, mõnede auväärsete poeemide illustratsioonid, pildid vanade tragöödiate etendustest. Naise lakkamatu väsimatu jutuvool nende saateks. Dora aga istus, nägu endist viisi tuim ja osavõtmatu, palju kohmakama ja haiglasema välimusega kui Ronald teda oli harjunud nägema. Esimest korda, selle halja viinapuu all istudes tajus Ronald vastuolu oma abikaasa ja nende väärika jutuhimulise võõrustajanna vahel ning taipas siis, et Dora jääb selles võrdluses kaotajaks pooleks – “kohmakas ja haiglane” –, enesekindlus allpool igasugust arvestust. Esimest korda tundis Ronald kerget piinlikkust oma naise pärast. Ta soovis, et naine oleks haritum, oleks võrdväärne osaline nende keskustelus. Need naerulohukesed, juuksekiharad valgel kaelal, ilusad roosinupuhuuled olid, nagu ta arvas, kõik väga tore, aga mees harjub neid nägema ajapikku, kui ei leidu enam midagi, mida nende võluvuste taga avastada saaks. Kuid vaesel väikesel Doral polnud muud varuks kui omaenda naeratused ja pisarad. Ta istus küürakil ja end varju hoides, pooleldi hirmul daami ees, kes nii palju teadis ja nii hästi sellest kõigest rääkida oskas. Tajudes esimest korda isegi sisemist külmatunnet, kartuses, et Ronald ei ole temaga rahul. Neiu pilk eksles sinna-tänna, kaugetele mägedele. Ah! Kas on võimalik,