nende vahel. Mõne minuti asemel tundus mööduvat mitu tundi.
“Sa abiellusid temaga?” kähistas lord Earle viimaks. “Teades ometi, mida ma sulle ütlesin?”
“Ma abiellusin temaga,” vastas Ronald, “lootes, et võtad tagasi oma julmad sõnad, mida sa tõsiselt ei mõelnud. Ma ei saanud teisiti, isa. Tal ei ole kedagi peale minu. Teda oleks sunnitud abielluma teisega, keda ta ei taha.”
“Oota nüüd,” katkestas teda lord Earle. “Räägi kõik otsast lõpuni ära. Ma pean mõistma, kas seda tegu on võimalik olematuks teha või mitte.”
Rahulikult, kuid huulte värinal andis Ronald talle kõigest toimunust üksikasjaliku ülevaate.
“Jah, abielu on seaduslik,” ütles seepeale Earlescourti isand. “Sa pidid valima kohustuse, au, kodu ja positsiooni – ning Dora Thorne’i vahel. Sa eelistasid Dorat – nüüd pead jätma kõik muu.”
“Isa, sa pead mulle andestama,” hüüdis Ronald. “Ma olen su ainus poeg.”
“Jah,” ütles lord Earle õõnsa häälega, “sa oled mu ainus poeg. Tänu taevale, et ükski teine laps pole oma isa südant niiviisi haavanud, nagu sina seda tegid! Aastaid tagasi, Ronald, hävis mu elu – minu lootused, soovid, igatsused, plaanid – kõik kadus. Need elasid edasi jällegi ainult sinus. Ma ootasin nurjatu kannatamatusega, millal sa viid ellu mu unistused ja lisad au ühele väärikale vanale nimele. Olen elanud sinu elus. Aga nüüd, lihtsalt ühe kenakese maaplika pärast jätad mind maha – oled tahtlikult tallanud igal lootusel, mis mul oli.”
“Luba mul see heaks teha,” hüüdis Ronald. “Ma ei mõelnud sellele siis.”“Sa ei saa midagi heaks teha,” vastas lord Earle süngelt. “Ma ei saa sind enam usaldada. Nüüdsest peale pole mul enam poega. Minu pärijaks saad siis, kui on lõppenud elu, mida oled tumestanud. Mu poeg on minu jaoks surnud.”
Kuid viha ei paistnud nendest karmilt tõsistest silmadest, mis õnnetut noormeest vaatasid.
“Ma pole iialgi oma sõna murdnud,” jätkas lord, “ega kavatse seda ka edaspidi teha. Oled valinud oma tee – käi siis seda mööda. Sa eelistasid Dorat minule, mine tema juurde. Ma ütlesin, et kui jääd oma rumaluse juurde, ei taha ma sinu nägu enam näha. Ega tahagi.”
“Oh, Rupert!” karjatas leedi Earle. “Ole armuline. Ta on mu ainus laps. Ma suren, kui sa ta minu juurest ära saadad.”
“Ta pidas Dorat paremaks kui sind või mind,” ütles lord Earle. “Mul on sinu pärast väga kahju, Helena – taevas teab, et see murrab mu südame –, aga ma ei saa oma sõna murda! Ma ei mõista sinu teguviisi hukka,” jätkas ta poja poole pöördudes, “see oleks asjatu aja- ja sõnade raiskamine. Sa teadsid teist võimalust ja kahtlemata oled selleks valmis.”
“Mul tuleb seda kanda, isa. Vastutan ise oma tegude eest,” teatas Ronald.
“Nüüd lõpetame selle stseeni,” ütles lord Earle oma õnnetu naise poole pöördudes, kes nuuksus südantlõhestavalt. “Vaata oma ema, Ronald. Suudle teda viimast korda ja lahku siis. Kanna endaga kaasas mälestust tema armastusest ja heldusest, nagu ka seda, kuidas sa selle eest tasusid. Vaata mindki viimast korda. Olen sind armastanud – olen sinu üle uhke olnud, sinusse uskunud. Nüüd aga ei taha ma sind enam näha, sa uhke sugupuu vääritu võrse. Sama katus ei kata meid enam. Tee ettevalmistused, nagu soovid. Sul on teatav sissetulek – see hoiab sind vee peal. Mina ei anna ühtki penni oma majahoidja tütre peigmehele. Mine, kuhu soovid, tee, mida soovid. Oled valinud oma tee. Ühel päeval tuled Earlescourti selle maja isandana tagasi. Tänu taevale, et sel päeval minu kodu allakäik ja minu suguvõsa häbiplekk mind ennast enam ei puuduta. Mine nüüd. Ootan, et enne hommikut oled härrastemajast lahkunud.”
“Sa ei mõtle seda tõsiselt, isa,” hüüdis Ronald. “Karista mind, olen selle ära teeninud. Aga luba mul sind veel näha!”
“Mitte iialgi,” ütles lord Earle külma rahuga. “Kui mind surnuna näed, siis tuleta meelde, et surm ise on vähem karm kui see tund, mil sain teada, et mind petsid.”
“Ema,” hüüdis õnnetu nooruk, “kosta minu eest!”
“See on mõttetu,” kostis isa. “Oma otsuse oled teinud teiste surveta. Ma ei ole julm. Kui mulle kirjutad, jäävad su kirjad avamata. Ma ei taha sind näha ega sinust midagi kuulda. Samuti ei tohi sa Earlescourti lähedalegi tulla. Emale võid sa kirjutada, seda ei saa ma keelata. Ta võib sind näha ükskõik kus, aga mitte siin. Ja nüüd jumalaga! Minu elu päike, lootus ja õnn mingu koos sinuga. Jään oma otsusele kindlaks. Oma pärandi asjus mine minu advokaadi, mister Burtoni jutule – ta korraldab kõik minu nimel.”
“Isa,” hüüdis Ronald pisarsilmil, “ütle üks lahke sõna, puuduta veel kord mu kätt!”
“Ei,” vastas lord Earle väljasirutatud käest eemale tõmbudes. “See ei ole ausa mehe käsi, ma ei saa seda puutuda.”
Siis kummardus Ronald ema suudlema. Leedi nägu oli valge ja liikumatu, tema teadvusse ei jõudnud poisi pisarad ega anumine. Lord Earle pani abikaasale käe õlale. “Mine,” ütles isa vaoshoitud toonil, “ära lase emal sind siit veel eest leida, kui ta toibub.”
Lord ei unustanud neid kurbust täis silmi, vapra noore näo meeleheidet, kui Ronald talle selja pööras ning toast lahkus.
Kui leedi Earle oma õnnetuses teadvusele jõudis, oli ta poeg läinud. Keegi poleks lord Earle’i liiga karmiks ja julmaks meheks nimetanud, kui oleks näinud teda abikaasat kallistamas ja teda kõigi lahkete sõnadega lohutada püüdmas.
Lord Earle ei teadnud, et naise südames oli lootus, et ajapikku annab mehe uhkus järele. Raske oli pojast eemal olla aastaid või isegi kuid. Ent siis tuleb ta tagasi, isa andestab talle ning ema mured kestavad vaid mõne aja. Kuid lord Earle, paindumatu ja järeleandmatu, teadis, et ei näe elu lõpuni enam oma poega.
Keegi ei teadnud, kui väga lord Earle kannatas. Nagu Valentine Charteris oli öelnud, oli lord liiga suur härrasmees, et stseene korraldada. Lord einetas koos leedi Charterise ja ta tütrega, vabandas naise eemalviibimise pärast, poega ei nimetanud kordagi. Pärast lõunat sulgus lord oma ruumidesse ning talus seda surmlikku vaeva üksinda.
Earlescourt oli tulvil rutakat toimetamist. Noor pärija oli äkitselt lahkumas. Kohvrid ja kirstud tuli pakkida. Ta ei öelnud, kuhu läheb. Tema teelesaatjad ütlesid hiljem, et noormehe nägu oli olnud liikumatu ja kahvatu ning ta olla ringi käinud nagu unes.
Kõik seati valmis Ronaldi lahkumiseks õhtuse postitõllaga Greenfieldist, mis oli Earlescourtile lähim jaam. Noorhärra ei võtnud kaasa hobuseid ega teenreid. Isegi ta toapoiss Morton jäeti maha. Mileedi oli haige ega ilmunud kordagi oma toast välja.
Valentine Charteris istus üksi salongis, kui Ronald tuli temaga hüvasti jätma. Neiut hämmastas nende vestluse õnnetu lõpp. Ta tahtis otseteed lord Earle’i juurde minna, kuid Ronald seletas, et see on tarbetu – ükski palve ega palumised ei muuda isa meelt.
Kui Ronald seal seistes Valentine’i ilusasse näkku vaatas, meenus talle ema ütlus, et see neiu hoolib temast rohkem kui kellestki teisest. Kas on võimalik, et see suurejooneline noor daam võiks kogu oma kuningannaliku väärikusega olla temasse armunud? Paistis, et neiu tunneb Ronaldile kaasa. Kui Ronald oma emast rääkis ning neiu nägi ta huuli värisemas, mida varjata ei suudetud, tõusid talle pisarad silmi.
“Kuhu on teil minna?” küsis Valentine. “Mida te tegema hakkate?”
“Lähen otseteed oma naise juurde,” vastas noormees, “ja viin ta välismaale. Ärge olge minu pärast nii valuliku näoga, miss Charteris. Pean andma endast parima. Kui mu sissetulekust ei piisa, pean tööle hakkama. Paar kuud õpinguid ja olen küllalt tubli kunstnik. Ärge unustage mu ema, Valentine, ja soovige mulle head teed.”
Neiu süda igatses ta järele – nii noor, lihtsameelne ja vapper. Ta tahtis nii väga noormehele öelda, kui väga ta teda nüüd imetleb – kuidas teda aidata tahab ja temaga oma elupäevade lõpuni sõber olla. Kuid miss Charteris polnud harjunud emotsioonidele järele andma. Ta käsi