“See on minu kirjutuslaual. Vabandage mind hetkeks.”
Hetkega oli ta ka läinud ning Dora jäi abikaasaga omavahele.
“Taeva pärast, Dora,” kähvas mees, “katsu natuke rõõmsam nägu teha. Mida krahvinna sinust muidu arvab? Sa näed välja nagu ärahirmutatud kooliplika.”
See kõne oli kohatu. Kui Ronald oleks naist vaid korraks kallistanud, oleks päike taas pilve tagant välja tulnud. Nüüd aga tabasid neiut esimest korda mehe kannatamatud sõnad nagu pistoda ning pisarad hakkasid voolama.
“Palun ei… palun sind… ära tee nii,” oigas Ronald. “Meie üle hakkab naerma kogu Firenze. Korralikud inimesed ei näita oma tundeid sedaviisi.”
“Siin ongi see visand,” teatas krahvinna, hoides joonistust väljasirutatud käes. Ta kiire pilk tabas kohe Dora pisaramärja näo ning Ronaldi pahameele.
Suurilmliku taktitundega andis krahvinna Dorale aega, et see jõuaks end koguda. See aga oli viimane kord, kui ta noore kunstniku ja ta naise külla kutsus. Krahvinna Rosali kartis hirmsasti igasuguseid koduseid tülisid.
Ei Ronald ega Dora meenutanud seda väikest intsidenti sõnaga. Sel oli järelikult teine negatiivne mõju – noor uje abielunaine oli ära kohkunud ning kartis edaspidi seltskonda minna. Kui tulid kutsed auväärsetesse majadesse, ütles ta harilikult: “Mine üksi, Ronald. Kui mina kaasas olen, siis küsivad nad kindlasti minult paljude asjade kohta, millele ma vastata ei oska. Siis oled sa pahane ja minul on oma teadmatuse pärast häbi.”
“Aga miks siis mitte õppida?” küsis Ronald seepeale, kuna teda liigutas teise alandlikkus.
“Ma ei saa,” vastas Dora kaunist pead raputades. “Ainus õppetund, mille elus sain, oli hakata sind armastama.”
“See on sul küll hiilgavalt omandatud,” naeris Ronald. Siis suudles ta naise õnnetut näokest ning läks üksi välja.
Tasahaaval kujuneski seaduseks, et Dora jääb koju, kui Ronald välja läheb. Mehel polnud lahkudes süümepiinu – naine ei vaielnud kunagi vastu. Ta nägu naeratas alati rõõmsalt, kui mees läks ning sama rõõmus oli ta mehe tulles. Ronald ütles endale, et Dora on kodus õnnelikum kui kusagil mujal, peened daamid hirmutavad teda ja teevad ta õnnetuks.
Nende eluviis muutus aina eraldatumaks. Ronald käis aina sagedamini seltskonnas ning Dora kinnistus kodu kaitsvate seinte vahele.
Kuid seltskond oli kulukas kahes mõttes – mitte ainult vajalik soliidne riietus ja muu juurdekuuluv, vaid ka aeg, mida võeti töö arvelt. Tuli ette päevi, mil Ronald kordagi oma ateljeesse ei läinud, tuli koju väga hilja, et lahkuda juba varahommikul. Ta oli ju siiski inimolend, see noor kangelane, kes oli oma armastuse nimel nii palju ohverdanud ning sageli tuli ette – kui hiilgav pidu või suaree hakkas lõppema –, et kui meenus Dora, raske töö või kitsad olud, tajus Ronald seda kui rasket musta pilve enesele laskumas.
Mitte et ta oleks vähem armastanud – oo kaunis, sulnis Dora. Kuid nende vahel polnud ainsatki ühist muud tundmust või arusaama. Mõni teiselaadne mees oleks sellisest naisest juba ammu tüdinud. Kodustest asjadest ei rääkinud nad kuigivõrd, sest Dora oli märganud, kui kurvaks muutus Ronald alati pärast leedi Earle’i kirja lugemist. Tuli aeg, kui naine ei tahtnud eriti ka oma vanematest rääkida, kuna see meenutaks mehele palju sellist, millest naine ei tahtnud, et talle meenuks.
Kui tol ajal oleks sisse astunud mõni tõeline sõber ja neid hoiatanud, oleks Ronald Earle’i ja ta naisega võinud teisiti minna.
Ronaldi lugu sai Firenzes teatavaks. Et ta on jõuka Inglise aadliku poeg, kes oli solvanud oma isa “madala” abieluga, kuigi pärib millalgi isa tiitli. Ta lausa valati üle külalislahkusega, Firenze parimad majad olid talle avatud ning teda kutsuti sinna üliagaralt. Kui teda nähti aina ilma abikaasata tulevat, muiati tähendusrikkalt ning säravad silmad muutusid kaastundlikuks. Vaene kaunitar Dora!
Ronald ei teadnud, kuidas veetis Dora need pikad tunnid, mil ta ära oli. Naine ei paistnud kunagi nukker või väsinud, mees ei näinud kunagi pisarate jälgi ta näol, ehkki Dora valas neid palju. Pikki päikeselisi päevi ja seejärel õhtutunde istus ta üksinduses ja mõtles kaugele Inglismaale jäänud kodule – kus teda oli armastanud ja austanud üks karm, õiglane ja aus isa ning armastav ema. Ta mõtles ka Ralphile ja tolle ilusale vaiksele talukohale keset rohelisi välju, kus teda oleks austatud perenaisena, kus peened daamid ei oleks ajanud teda segadusse oma küsimustega ning kus keegi poleks pidanud teda rumalaks või kohmakaks. Sellest kõigest mõeldes aga ei armastanud ta Ronaldit sugugi vähem, kuigi teatav hirm hakkas Dora armastusse sugenema.
Järk-järgult, aeglaselt, aga kindlalt sidus Ronaldit endaga lõbus ja hiilgav seltskond, kus teda nii lahkelt vastu võeti. Ta ei patustanud kunagi tahtlikult ega teadlikult, ent tasahilju haaras teda oma pihtide vahele vastikus kodu ning tüdimus Dora seltskonna vastu. Ronald polnud naise vastu kunagi ebaviisakas, kuna ta oli džentelmen. Kuid ta ei veetnud enam pikki päikeselisi hommikuid tema kõrval. Ta loobus kõigist katsetest naist harida. Ta lõpetas naise painamise arusaamatute raamatutega, ei soovitanud talle enam lugemist ega tahtnud ise ette lugeda. Ning kaunis lihtne Dora, kelle taipu teravdas ta suur armastus, märkas muidugi seda kõike.
Ronald aga nägi temas teisi muutusi. Naerulohukesed ja naeratus oli naise näolt peaaegu kadunud. Harva kuulis ta naise naeru, mis teda kunagi nii lummanud oli. Naise hoiakus oli loobumise veidrat võlu, mis talle tegelikult sobis. Mees arvas, et “hea seltskonna maneerid” hakkavad toimima ning tal oli selle muutuse üle hea meel.
Mõned inimloomused õilistuvad ebaõnne survel, kuid piiratud vahenditel ja tüütutel rahamuredel oli Ronald Earle’ile halb mõju. Ta vankus selle koorma all. Ta ei saanud kõike, mida teised inimesed. Ta ei saanud osta vapustavat lillebuketti krahvinnale nagu teised. Ta ei saanud seda endale lubada. Ta ei saanud endale lubada säärast hobust, kellega ratsutasid kõik ta härrasmeestest sõbrad. Kitsikus ei arendanud tema paremaid külgi. Pealesurutud distsipliin oli aina karmim ja rängem – Ronaldist sai viimaks “tõeline mees”.
Ta maalis hooti edasi. Vahel kukkus tal ka mõni hea pilt välja, enamasti aga ei õnnestunud midagi.
Firenze kaunite kunstide suurim patroon ja soosija oli vürst di Borgezi. Tema hunnitu palee oli üksainus suur maaligalerii. Ta juhtus nägema mõnd Ronaldi visandit ning andis kunstnikule käsu teha suur pannoo, mille teema jäi Ronaldi valida. Asjata veeretas mees nii päeval kui ka ööl mõtteid, mis võiks olla maali teema. Tegelikult igatses ta selle tööga oma nime surematuks muuta. Kord tuli talle meelde Tennysoni “Dora” ning ta üritas visandada oma naist pildi keskse figuurina. Ta tegi hulga kavandeid, kuid leidis lõpuks, et ei suuda Dora palet jäädvustada. Ta ei olnud võimeline panema lõuendile naerulohukestega näokest ning põsepuna, mis ju oli naise peamine võlu. Ta jättis selle idee.
Kord pärastlõunal aias seistes, kus viltused päikesekiired läbisid igihaljast mirdipuhmast, leidis Ronald inspiratsiooni. Ta maalib kuninganna Guinevere’i1 kogu tema rõõmsas nooruslikus edevuses, süütus malbuses – Guinevere’i, tema ilusat palet ja kuldseid juukseid, valged õied päid noogutamas ja kalliskivid sädemeid pildumas. Kuninganna ise istumas oma piimvalgel hobusel meekarva päikesevalguses, mis just praegu langeb haljastele puudele.
Lancelot ratsutaks kuninganna kõrval. Ronald juba nägi vaimusilmas maali iga pisimat üksikasja. Ta teadis täpselt, missugune peab olema uhke, vapra, armastava rüütel Lancelot’ nägu. Aga kust leiab ta Guinevere’i jaoks modelli? Kus leiduks nägu, mis kehastaks kunstniku unelmaid?
Ta asus tööle ja pilt oli juba kuju võtmas, kui äkitselt meenus talle Valentine Charteris – nagu välk selgest taevast. Hurmava blondiini nägu! Kuninganna Guinevere’i ideaalne kujutis.
Kahekordistunud energiaga jätkas Ronald tööd. Selle perfektse naisenäo iga jooneke oli ju tema mällu kinnistunud. Ta tegi ühe visandi teise järel, kuni Valentine’i kirgas aristokraatlik pale talle lõuendilt vastu naeratas.
XI peatükk
“Kuninganna Guinevere” ületas Ronaldi kõige julgemad lootused – sel oli määratu edu. Kunstnikud ja asjaarmastajad,