Mart Kivastik

Homme


Скачать книгу

tõusis püsti ja ootas. Isa juba tõusis, aga siis vaatas aknast välja. Sealt nägi paremini.

      „Anna parem raamat siia,” ütles isa.

      Ema tuli köögist, tal oli kittel seljas ja krunnid peas. Ta võttis kapist suure liua. „Kell kuus istun mina maha ja ei tee enam midagi. Kes süüa tahab, peab sel ajal kodus olema,” ütles ema.

      „Nad panid küll märgi üles, aga enne, kui ma akent lahti tegin, parkis üks täpselt sinna, kus meie aken on. Sest märgist pole mingit kasu,” ütles isa.

      „Ma tegin akna lahti,” ütles poiss.

      „Kes kell kuus sööma ei hakka, see vaatab ise, kuidas saab,” ütles ema.

      „Terve korter haiseb,” ütles isa.

      Ema läks kööki. Telefon oli esikus, aga sealt oli kõik kuulda. Isa luges lahingust.

      „Missa arvad, kumb on parem kirjanik, kas…” isal ei tulnud nimed kohe pähe.

      „Ma ei tea,” ütles poiss.

      ”Miks?”

      „Ma lihtsalt ei tea,” ütles poiss.

      Isa võttis prillid eest ära. „Vaata, et sa koolis nii ei ütle, muidu peab ema minema.”

      Poiss tõusis nagu muuseas püsti ja võttis plaadi. Tegelikult tilkus süda verd, sest see oli viiekümnerutsine Procol Harum, aga grammofon võis olla viierutsine. Kui kriim peale tuleb, lüüakse suu puru. Poiss pani plaadi peale ja keeras nii kõvasti, et kui telefoniga rääkida, siis ei kuule, mida. Ta läks esikusse ja tõmbas ukse kinni. Ta võttis kiiruga toru ja esimene number läks valesti. Siis keerati muusika maha. Isa tegi esiku ukse lahti: „Miks sa ukse kinni panid?”

      „Niisama.”

      Ema tuli köögiuksest ja viis liua tagasi. „Mis te esikus teete?” küsis ema.

      „Ta keeras grammofoni nii kõvaks, et ma ei saanud lugeda,” ütles isa.

      „Keegi võiks prügikasti välja viia,” ütles ema. „Vii välja,” ütles ta isale.

      „Poiss,” ütles isa, „vii prügikast välja.”

      „Miks sa aluspükste väel oled?” küsis ema.

      „Plaadid tuleks ära visata,” ütles isa.

      „Miks Ats prügikasti välja ei vii?” küsis poiss.

      „Teda pole kodus,” ütles ema.

      „See ei tähenda,” ütles isa.

      Poiss läks oma tuppa ära. Ta heitis voodile pikali ja pani silmad kinni. Nii ei olnud kõige parem. Mõnikord tuleb päris ehtne pilt silmade ette, aga praegu ei tulnud kuidagi. Poiss läks sahtli juurde ja otsis kõige alt. Seal oli pilt. Ta võttis pildi, vaatas korraks ja pani siis sahtlisse tagasi. Nüüd nägi ta küll, et sahtlis oli sobratud. Isa kontrollib, mida laps teeb. On täiesti lootusetu elada noorest peast ühes korteris vanade inimeste ja ühe tattnokaga. Vanad käivad sahtli kallal ja kahtlustavad, tattnokk kitub. Välisuks läks lahti ja jäigi. Siis pani ema selle kinni. Lapseke tuli koju. Poisi seinal olid Robert Plant, Lennon, Alice Cooper, John Bonham, David Bowie, Jimmi Page, Goiko Mitič, Mare Bolan, Jethro Tull, Uriah Heep ja Deep Purple. Oli üks väga udune Elton ka, aga Seku oli selle pildistanud pildilt, mis oli ükskord juba viletsasti ümber pildistatud. See oli rubla tükk. Kui saaks Zeppelini plakati. Poiss ohkas. Tattnokk tormas sisse. Ülemuse näoga, kott nurka ja voodisse, kohe nina raamatus. Tattnokk oli kukupai. Poiss ei öelnud kohe midagi. Ta tegi nüüd näo, et ei pane tähele seda toas liikuvat õhku. Siis keeras ta uniselt külge: „Sa oled mu sahtlis sobrand.”

      „Ei ole,” ütles Ats.

      „Kuidas ta sinu arust segi läks?”

      „Sul on närvid läbi, tõmba suitsu,” ütles tattnokk. Poiss tõusis püsti, vennaga kaklemine on nagu hammaste pesemine. Tattnokk jõudis ennast juba istukile ajada, aga siis tuli isa, kuidagi uhke. „Poiss, kuuled, Atsil olid kõik viied, ahh?”

      „Mis siis?”

      „Ats tuli koju ja viis prügikasti välja. Ta tuli uksest sisse, ja ema oli ju mulle just öelnud, et see on täis, ja ma ainult mainisin seda Atsile, ja Ats ütles, kohe isa, ja viis selle välja.”

      Poiss läks teise tuppa ja pani plaadile uue poole. Isa jäi Atsi pead silitama. Hüva, poiss läks telefoni juurde, ema tuli köögist ja läks vist liua järele. Nad olid kolmekesi seal taga ja poiss võttis kähku toru.

      „Kellele sa helistad?” küsis isa. Tal oli see raamat, seesama raamat, aga palju eestpoolt lahti, ju ta luges mõne lahingu üle, sest see koht, kust ta enne pooleks murdis, oli näha. Ema läks kööki tagasi. „Pane püksid jalga,” ütles ta möödaminnes, sest isal vilkus väga ägedalt. Isa ei pannud seda eriti tähele. Ta seisis seal esikuuksel ja küsis: „Kellele sa helistada tahad?”

      „Mis siis?” küsis poiss.

      „Sa ei või mulle seda öelda või?”

      „Ma ei tahtnudki helistada, ma vaatasin lihtsalt, kas ta töötab või ei tööta.”

      „Sa ei või seda isale öelda või?”

      Poiss läks tuppa. Ega isa esikusse ei jäänud, ta tuli tuppa ja vaatas, et poiss grammofoni ära ei rikuks, kui ta poolt keerab. Ta jäi vist enam-vähem rahule, sest ta ringutas ja läks akna juurde. See masin, mis sinna märgi alla parkinud oli, seisis väga rahulikult edasi. Isa tegi nägu ja tahtis, et poiss midagi arvaks. Ta seisis akna all, aga väljas oli kakskümmend kraadi külma, ja tal hakkas nüüd külm. Ta astus sammu tagasi.

      „Poiss, pane aken kinni, sealt tuleb külma sisse,” ütles isa. Poiss ei pannud tähele. Sealt tuli „Black Widow”, poiss ulgus kaasa ja vahtis silmad kinni trepikoda, seal seisis Seku, ta läks just päevikut viima, et saaks selle neetud märkuse.

      Ats tuli tuppa. Ats oli prillid pähe tõmmanud. Oli nii, et kellel on prillid ja kes on küürakad või muidu haiged, need saavad viie, ülejäänud lähevad pätiks. Poisil prille ei olnud. Ats tuligi nüüd prillidega, juuksed olid mõtlikult püsti. Tal oli matemaatika kaasas. Isal oli parajasti lahing pooleli, aga on ikka mingi isavaist olemas, mis tahab, et oleks viied. Ta ütles: „Poiss, pane nüüd grammofon kinni.”

      „Miks?” küsis poiss.

      „Ats tahab arvutada.”

      „Las arvutab meie toas.”

      „Kui Ats tahab arvutada, siis ta arvutab seal, kus see kõige paremini välja tuleb. Siin on kõige valgem. Ma ei saa aru, miks sina tunnistust ei saanud?”

      Ema tuli köögist ja võttis taldriku. Ta nägi sealt kapi juurest, et Ats arvutab ja käis vaikselt. Ats oli noor Einstein, ta kirjutas üles ja siis mõtles ja vidutas silmi. Võib-olla tahtis ta saada matemaatikaringi esikäeks. Nuputaja, kõige parem nuputaja.

      „Kumb on parem kirjanik, kas Luts või…” isal ei tulnud teine pähe.

      „Ei tea, ei tea,” ütles ema.

      „Luts on hea küll,” ütles poiss.

      „Miks?” küsis isa.

      „Ei ole venelane.”

      Isa ehmatas korraks. Ta mõtles, kas Julgeolek kuulab pealt kõiki telefone või ainult osasid, aga kindlasti nende oma, ja peale selle on naabrid koputajad. „Ära palun enam nii räägi,” ütles isa.

      Isa teadis kõiki kirjanikke, kes kirjutasid sõjast. Aga ta ei teadnud, kes on parem. Ema võttis taldrikuid, ta võttis neid liiga palju, ja üks kukkus maha.

      „Lõhu kõik ära,” ütles isa.

      Ema hakkas seda tegema, ja vist oleks visanud, aga isa jõudis veel väga ehmatanud näo teha, ja ema läks kööki. Isa sorkis varbaga kilde. Siis ta istus. „Poiss, sa korja need killud üles, nägid, emal läks üks taldrik kogemata katki.”

      „Miks Ats ei korja?”

      „Atsike,