Vene peal,” ütles ema.
„Tubli,” ütles isa.
Muidu oli Ats juba madalstardis, kand maas, ja oleks telekast veel ühe Vene üles otsinud. Isa vaatas mõnda aega, aga sealt tuli uudiseid, räägiti vene keeles, aga isa rääkis põhiliselt eesti keeles. „Mis ta räägib?” küsis isa.
„Vili on koristatud,” ütles poiss.
Isa haigutas. Ta vaatas veel natuke aega vene keelt, ja tahtis oma rasvase raamatu lehekülgi, ta võttis neid raadio pealt ühekaupa, sest nad olid ilusti lahti, ja uuris põnevamaid kohti. „Mis ta nüüd räägib?” küsis isa.
„Nüüd on sport,” ütles ema.
„Kes võitis?” küsis isa.
Sealt tuli hoki, keegi ründas metsikult, siis läksid mehed kaklema.
„Kes siis võitsid?” küsis isa uuesti.
„Venelased,” ütles ema.
Isa oli ilmselt pettunud, aga mitte nii väga ilmselt, sest kõike ei või välja näidata, mis sa tegelikult arvad. Isa ei teadnud täpselt, kas ülevalt naabrid on koputajad, või on külje pealt. Ta varjas oma pettumust, ja siis oli tal veel ühest asjast kahju. „Kahju, et sina, Ats üldse sporti ei tee. Õppimine on vajalik asi muidugi, aga vaata, kus mehed ikka siin teevad sporti, kohe teine asi.”
Mehed jääl kaklesid väga vihaselt, üks lamas ja hoidis näost kinni, sõrmede vahelt tuli palju verd. See, kes seda teinud oli, vehkis kepiga, ta tahtis veel peksta, aga kohtunikud hoidsid teda tagasi. Tattnokk oli solvunud, ta pidi peaaegu nutma hakkama.
„Kes see peksa sai?” küsis isa. „Venelane,” ütles ema.
Kõik olid natuke rõõmsamad. Tattnokk hakkas jälle naerma. Ta oli vist nüüd üle saanud sellest, et ta hokit ei mängi, ja et ta tegelikult üldse midagi spordist ei tea. Vist ei teadnud ta isegi seda, miks need mehed üldse seal keppidega uisutavad. Pugejad ei tee sporti. Isa teadis kõike teisest maailmasõjast ja hokist. Ta ilmselt muretses tattnoka pärast. Poisil tekkis isu. Venelane tuli siiski jäält püsti ja sõitis verise ninaga pingile.
„Poiss, pane nüüd Vene peale,” ütles isa.
„Sa ei saa niikuinii vene keelest aru,” ütles poiss. „Ta ongi Vene peal,” ütles ema.
Poiss tõusis püsti. „Mul on kõht täis.”
„Me peaks küünlad põlema panema,” ütles ema.
„Poiss, kas sa kuulsid, mis ema ütles?” Isa sirutas millegipärast jalad välja, nagu tahaks ta tõusta. Miks mitte vana-aasta õhtul korraks püsti tõusta? Poiss kavatses oma tuppa minna. Isa tegi ülemise püksinööbi lahti, et liiga ei pigistaks. Nad olid tattnokaga kahepeale hane alla kugistanud. Isa läks nüüd akna juurde. „Ma vaatan, kas see masin on siit läinud, või mis ta õige mõtleb.”
„Me võiksime ju nüüd küünlad põlema panna ja kuuse ümber istuda,” ütles ema.
„Ma ei saa ikkagi aru, kui Ats sai tunnistuse, miks siis poisile tunnistust ei antud, nad käivad ühes koolis ju.” Isa ütles seda kuidagi närviliselt, sest keelumärgi all seisis kolm autot, üks oli ülevalt naabrite oma. Isal muidugi autot ei olnud. Nüüd tahtis tattnokk midagi tunnistuste kohta öelda, juba võttis õhku ja otsis kohta, kuhupoole joosta, aga poiss jõudis tattnokal juustest kinni võtta, nii et isa ei näinud, ja tattnokk ei öelnud sõnagi.
„Ma lähen korraks oma tuppa,” ütles poiss.
„Milleks?” küsis isa.
Poiss tõmbas ukse kinni. Isa istus jälle, vähemalt midagi seal nagises, ja siis ta veel hüüdis: „Ma ei saa aru, kas sa ei või vana-aasta õhtul meiega istuda, mis sa teed seal?” Ema hakkas vist küünlaid põlema panema. Poiss tegi sahtli lahti. Ei maksnud lootagi, et seal üldse polnud sobratud. Aga kas isa oli viitsinud kõik läbi tuhnida, seda ta ei teadnud. Poiss võttis kõigepealt tunnistuse ja vaatas eelmisi allkirju, seda kohta, kus oli lapsevanem. Ta võttis päeviku ja ühe puhta lehe ja harjutas ema allkirja, sest isa oma polnud seal kunagi olnud. Kahtede ja märkuste alla oli kirjutanud ema. Ta proovis, aga ei tulnud välja. Siis läks uks lahti. Muidugi ei jõudnud ta enam peita. Poiss kummardus laua kohale ja varjas kehaga, aga see oli tattnokk. Tattnokk istus ta kõrvale maha.
„Sa saad raudselt peksa,” ütles poiss, ta hoidis rusikat soojas. Tattnokk oleks juba saanud, aga millegipärast ei jooksnud ta minema, tõstis käed üles ja ütles: „Oota.”
„Mida?”
Tattnokk pani prillid ette, võttis oma portfelli, sellise kulunud, et näeks välja nagu prillidega inimese oma, ja võttis sealt pudeli. Tattnokk pani selle lauale, sealt oli juba pealt võetud, nii kolmandik oli ära joodud. „Lonksu tahad?” küsis tattnokk.
„Mis see on?” küsis poiss.
„Dollar,” ütles tattnokk, „kaks kakskümmend, seitseteist pööret.” Poiss ei osanud midagi öelda. Tattnokk kiskus korgi pealt ja pani pudeli suule. „Kõmm,” ütles tattnokk, „hääd vana aasta lõppu.” Tattnokk pani mehise lonksu, kõrisõlm liikus üles-alla, vein kulises kurgus. Nad jõid pudeli tühjaks. Tattnokk oli vintis ja poiss rohkem, sest tal oli põhi all. Tattnokk ajas end uhkelt püsti ja vaatas lauale.
„Kumma oma sa tahad?”
„Mida?”
„Allkirja.”
„Ema.”
„Okei,” ütles tattnokk. Ta kirjutas suurepärase allkirja lahtrisse lapsevanem või hooldaja.
„Tunnistus on muidugi sitt,” ütles tattnokk.
„Aitäh,” ütles poiss.
Tattnokk tundis ise ka, et see polnud mingi niisama asi. Ta oli näost punane ja vehkis liialt kätega, aga vaevalt oleks isa ta käest küsida osanud, et hinga. Poiss pani tunnistuse sahtlisse ja vaatas veelkorra telefoninumbrit. Kui ta püsti tõusis, olid jalad kerged. Ta läks suurde tuppa, isa magas laua taga ja ema valvas küünlaid. Tattnokk ei hoolinud sugugi vahelejäämisest, ta puges suurema innuga kui kainelt. „Ema, tahad, ma panen selle küünla põlema, mis seal kõrgel ära kustus.”
„Pai laps,” ütles ema.
Tattnokk murdis kolm tikku järjest ja oleks kuuse põlema pannud ja ema võib-olla oleks isegi võinud arvata, et midagi on lahti, aga tattnokk lihtsalt ei saanud purjus olla, sellepärast ema lihtsalt imestas natuke. Aga ta ei näidanud seda välja. Parem üldse, kui ei näita välja, et sulle ei meeldi ja et sulle järsku meeldib midagi hoopis muud, midagi hoopis vastupidist, sest kunagi ei või teada, kas on ülemised naabrid koputajad, või on külgmised. Ema ei näidanud nüüd oma imestust välja, kui tattnokk täispeaga ka maja ära oleks põletanud. Poiss istus parem vagusi lauas ja mugis. Isa ärkas üles, ja tõusis unisest peast kogemata püsti. Siis sai ta ise ka aru ja istus kohe tagasi, aga ta ju pidi midagi veel ütlema. „Poiss, pane nüüd Eesti peale.”
Tuba oli pime ja küünlad põlesid, võib-olla tundus see natuke ilusam kui muidu, sest leegi ümber tekkiva kollase sära serv oleks nagu vaseliiniga määritud. Pea surises. See oli esimene kord, kus ta oli kodus täis, ja järgmisel aastal teab ta juba raudselt, kuidas on siis, kui on rinnad täpselt käe järgi. „Istume veel natuke aega ja siis lähme õue vaatama, kuidas rakette lastakse,” ütles ema.
„Moens,” ütles tattnokk.
Nüüd imestasid isa ja ema mõlemad, aga nad ei näidanud seda välja. Tattnokk hirnus. Laual oli veel igasugu sööki ja haneluid tattnoka hambajälgedega. Ema oli tuled ära kustutanud ja nii oli vist päris kena. Telekas oli nüüd Eesti peal, lasti muusikat. „Kui kõned algavad, siis lähme õue,” ütles ema.
„Sa ei pea seda nii kõvasti ütlema,” ütles isa.
„Venelased välja,” ütles tattnokk.
Isa tõusis väga kiiresti püsti. „Sa oled täna nii paha poiss,” ütles ta tattnokale, aga seda ei öelnud, et ta vaatas vilksamisi, kas need autod seal seisavad. Poiss