jõukohane. Kui ebaseaduslikult akna all seisva võõra auto minemapeletamine on ülejõukäiv, siis on targem seda autot mitte näha. Isa vist mõtles selle üle järele. Siis ta istus.
Kui nad väljaminemise jaoks riidesse panid, küsis tattnokk poisi käest päris kõval häälel: „Kas sul suitsud on kaasas?” Aga ema ja isa ei pannud seda tähele, sest nad arvasid, et nad kuulsid valesti. Isa läks kõige ees, ja tattnokk läks ema käekõrval. Nüüd oli kell peaaegu kaksteist ja päris palju inimesi oli väljas, võib-olla ka sellepärast, et mitte kõnesid kuulda. Raketid juba lendasid vilinaga. Nad jäid teiste inimeste kõrvale seisma ja kõik soovisid üksteisele. Nad sirutasid kaelad õieli, ja rakette oli järjest rohkem ja linn tundus valge. Nüüd tuli midagi soovida, et terve järgmine aasta oleks ilus, kena ja õnnelik, et ei saaks kahtesid. Poiss soovis veel mõnda asja, aga ta ei öelnud seda isegi mõttes nii kõvasti, et ise oleks kuulnud. Kell lõi kaksteist. Lennuväljalt hakati rakette laskma, mürts ja mürts, taevas lendasid sinised, punased ja kollased tuled, ja vilisesid. Nad lendasid nii kõrges kaares linna kohal, et võis peaaegu andeks anda neile, kes neid lasksid, et nad on venelased. Isa vahtis kael õieli taevasse. Ei tea, mida isa tahaks. Raekoja kell lõi kaksteist. Nüüd oli uus aasta, hoopis parem kui eelmine, hoopis rõõmsam, hoopis ilusam, kõik hakkavad olema õnnelikud ja vihma enam ei saja. Tattnokk hoidis ema käest kinni ja oli päris sirge. Poiss läks ära. Keegi ei märganud. Korraks ta veel vaatas sealt kaugemalt, kuidas nad seisid, isa ja ema ja purjus tattnokk, kõigil pea ülespoole, sest rakettidega taevas on palju põnevam kui ilma.
Poiss jooksis uksest sisse, mööda neist viiest vastikust autost. Ta valis mitu korda valesti ja proovis ennast rahulikuks mõelda. Mis on siis üks kord helistada nii, et ise ei jõuaks kartma hakata. Ta sai õige numbri kätte ja ootas. Keegi võttis ilmatuma aja pärast vastu, umbes nii tuhande aasta pärast alles. Poiss ei kuulnud õieti, mida sealt öeldi. Ta sai ainult aru, et see oli õige hääl, sest teist samasugust häält ei olnud lihtsalt olemas. Ta oli seda ainult üks kord kuulnud, siis kui ta kolmandale korrusele jõudis, kui ta päevikuga tolle märkuse järele läks.
SEMM
Eva oli juba õues. Kükitas sõdurite raadiomaja plangu kõrval ja loopis igavusest kividega märki. Eval olid mustad dressikad ja ketsid. Ise vahtis ta hoopis teisele poole, aga kive laskis üle käe lendu, täiesti juhuslikus suunas. Mõned lendasid kolksuga vastu planku, mõned üle, aga tal oli vist ükstapuha. Ta ei pannud tähelegi, kui Jaanus tuli.
„Eva… Eva!”
„Noh?”
„Me ostame ära!” ütles Jaanus ükskõikse häälega.
Nagu poleks tal see esimest korda äri ajada. „Kas sa isalt küsisid?”
„Ta lubab.”
„Kust sa tead?”
„Lubab, lubab…”
Eva vist ei uskunud. See oli tal näost näha. Vist selle eelmise korra pärast, kui kõik nässu läks ja suur pahandus oli.
„Ta ükskord ammu juba rääkis, et armastab loomi, et kui ta väiksem oli, siis oli neil ka. Ega ta ei olegi eriti vana, see ainult paistab nii välja.”
Ega isa nii siga mees ka ei olnud, et kõik ära keelab. Tal endal oli rubla ja kopikaid, aga ema annaks juurde.
Jaanus vaatas, mida Eva mõtleb. Ta piidles päris tükk aega ja Eva viskas veel ühe kivi vastu planku – prillid, patsid, kohutav hulk tedretähne, aga mõtteid näha ei olnud.
„Kus sa koera panid?” küsis Jaanus.
„Tuppa.”
„Too välja, ah?”
„Milleks?”
Jaanus ei osanud öelda, milleks. Maru loll küsimus.
„Mis sa norid, Eva!”
„Ütle, milleks…”
Jaanus tegi tiiru ümber enda, ajas käed taskusse ja vilistas. Ta ei osanud midagi öelda, nagu koolis või nagu ema – miks sa hambaid ei pese.
„Ise tead ju.”
„Noh?”
„Sünge koer on…” Kui ta seda ütles, siis ta punastas. Ta tundis, kuidas see põskedest pihta hakkas ja siis kogu nägu, täitsa lõpp. Eva vaatas kuidagi imelikult.
Jaanus keeras Evale selja, nagu muuseas, et aru ei saaks. Võttis maast kivi, vaatas ja pistis taskusse.
„Miks sa kive taskusse topid?”
„Siin on pulle kive.” Kuigi tal ühe hetkega meelde ei tulnud, missugune kivi täpselt välja nägi. Igal juhul oli see päris suur, otsapidi jäi taskust välja. Ta kükitas Eva kõrvale maha ja valetas: „Ma vahepeal kogun kive, isa kogus ka vanasti, aga siis viskas ta oma kivid minema.”
„Miks?”
„Ära ei mahtunud.”
Eva noogutas. Ta oli vast veidi lahkemaks läinud, sest ta võttis prillid eest ja hakkas neid taskurätikuga hõõruma. Alati, kui Eva prillid eest võttis, oli ta kuidagi lahkem. Ja kissitas silmi, nagu paistaks päike näkku.
„Too koer välja, Eva.”
Jaanus jäi teda ootama. Ta istus sinnasamasse maha ja vaatas, kuidas Eva püsti tõusis. Eva kõrval oli ebamugav seista, sest Jaanus oli tast peajagu lühem.
Eva kloppis dressikate tagumiku puhtaks ja läks. Ta käis natuke imelikult, pea viltu, aga see ei lugenud küll midagi. Sest ta armastab teda ja see on kõige tähtsam. Ja koer ka. Tõukoeraga ei olekski midagi pihta hakata. Tõukoerad on liiga lähedalt sugulased ja siis ei saa neist midagi asja. Nagu siis, kui isa oleks hoopis tädiga abielus ja mitte emaga. Eva teab seda väga hästi. Ja tõukoerad on kõik ühtemoodi ja jäävad haigeks ja surevad maha – kogu raha vastu taevast. Pealegi ei olnud tal niipalju.
Jaanus vaatas Eva maja poole. Kedagi ei tulnud. Eva toa aken oli lahti, aga kardinad segasid. Kuradi kardinad. Jaanus võttis taskust kivi, sellesama, mida ta koguda oli lubanud, ja virutas. Ei ulatunud Eva majani, ta oli veel liiga väike, et õhtul telekat vaadata, et tädi sünnipäeval käia… sead, kui ta suureks kasvab… Jaanus jäi mõtlema. Ta jõudis juba sinnamaani, kus ta naise võtab ja kus ta üksipäini välismaale sõidab, kui Eva tuli.
„Miks sa kutsikat ei võtnud?”
„Ta magab.”
„Aga pärast, siis kui ta üles ärkab?”
„Ära noki nina.”
Jaanus võttis sõrme ninast välja. Eva oleks võinud selle ütlemata jätta. Ta tõusis püsti ja astus veidi kaugemale, et mitte liiga Eva lähedal seista. Nüüd nägi ta enam-vähem sama pikk välja. Ta tundis ennast nüüd tüki maad kindlamini ning tal tuli kange himu midagi vägevat öelda. Ta vaatas Evale range pilguga otsa, ajas käed taskusse: „Kuule, põrutame kuskile, ah?”
„Kuhu?”
„Lähme sõdureid vaatama.”
„Milleks?”
Jaanus sülitas, sest kõik suured inimesed sülitavad, kui neile midagi närvidele käib. Täitsa lõpp, milleks, milleks.
„Kuule, neil on morse ja pandlad.”
„Nooh?”
„Noh, noh me läheme seda vaatama. Nad ise kutsusid, kui ma eelmisel korral üle aia ronisin. Kahju, et sul koera kaasas ei ole, me oleksime neile näidanud.”
Eva ei öelnud midagi. Venitas kaela ja ajas pead õieli, silmad kissis.
„Lähme või?” Jaanus ei võinud seda välja kannatada, kuidas Eva jokutas. See oli iga asjaga nii.
Jaanus tegi pukki. Ta seisis seljaga vastu aeda ja surus hambad risti, et vastu pidada. Ta oli ükskord maadelnud suurte poistega ja oleks peaaegu võitnud. Jaanusel libises käsi ära just sel hetkel, kui tal too maadlemine meelde tuli, kuidas ta oli juba peaaegu võitmas, aga siis ütles jõud üles…
Häbi, täitsa