jõuaksin küll…”
„Roni sina,” ütles Eva. Jaanus ei hakanud vaidlema. Sekundiga oli ta Eva õla peal, nagu pisike ahv vupsti üle.
Sõdurite uks oli irvakil, raadio mängis. Nad seisid sinna ukse taha ja esiotsa ei julgenud edasi minna.
„Sa ju ütlesid, et kutsuti,” sosistas Eva.
„Mis sa arvad, et ma valetasin või?”
Jaanus lükkas ukse lahti. Nad jäid Evaga kahekesi ukse kõrvale seisma ja vaatasid sisse. Seal oli kaks sõdurit, mõlemad mundris ja pannaldega. Ühel olid nööbid eest lahti ja sealt paistis hästi karvane rind. Rohkem kui isal, mõtles Jaanus, palju rohkem.
„Näed nüüd,” ütles ta Evale.
„Mida?”
„Pandlaid muidugi.”
Mõlemal sõduril olid uhked läikivad pandlad väga laia rihma küljes. See, kellel eest lahti oli, hoidis oma pannalt peos.
Sõdur oli endale harjad jalgade külge sidunud ja uisutas mööda tuba ringi. Teine sõdur vaatas seda tagumisest toast pealt, sealt kostis muusikat.
„Aga morse?” küsis Eva.
„Oota!”
Sõdur oli neid märganud, aga ta uisutas mööda tuba edasi. Jaanus ei mäletanud täpselt, kas see oli seesama sõdur, kellega ta eelmine kord rääkis, tähendab, oli püüdnud rääkida. Igal juhul ta kahtles, sest sõdurid on ühte nägu.
Sõdur ütles midagi ja viipas käega. Eva sai vist aru. Eval oli vene keel selge. Jaanus läks Evale järele. Ta oli algul Eva selja taga, aga siis tuli välja ja läks selle juurde, kellel karvad mundri alt paistsid.
„Kuule, näita morset.”
Sõdur ei saanud aru. Ta vaatas tühja pilguga Jaanusele otsa ja ei saanud tuhkagi aru.
„Morset noh, tok, tok, tok…” Jaanus tegi käega niisuguseid liigutusi, nagu teeks morset.
„Tule, Eva.” Ta läks ise ees. Morse oli teises ruumis, seal, kus raadio mängis. Morse kõrval olid kõrvaklapid.
„See on morse,” ütles ta Evale.
Aga Eva ei vaadanudki morset. Ta ei vaadanud mitte sinnapoolegi, kus seisis see pisike klõpsakas, millega sedavõrd kenasti toksida võis nagu filmis. Ja ometi olid sealsamas kõrvaklapid, mustad, läikivad nagu tankistidel või lenduritel. „Eva, Eva, sa ei vaatagi!”
Eva vahtis hoopis teisele poole, silmad kissis nagu siis, kui prille ees ei oleks, nägu krimpsus, nii et tedretähed muutusid üheks suureks pruuniks latakaks silmade vahel, ilus Eva, mailma kõige ägedam tüdruk, polnud eales niivõrd vastik välja näinud kui praegu. Eva vahtis sõdurit. Ta oli kui puuk silmadega kinni sellesama mundripluusi küljes, kust nood karvad välja paistsid.
„Eva, siin saab ju ise ka toksida.”
Rohkem Jaanus ei ütelnud. Sest ta nägi, et sellest polnud kasu, sest Eva ja sõdur seisid akna juures, ja Eva oli kõik enda ümber ära unustanud ja itsitas ja tegi silmadega siksakke, nagu ei saaks nad tal üldse paigal seista.
Sõdur ainult naeratas. Naeratas ja ajas rinna ette, nii et tal veel üks nööp sealt lahti läks. Siis võttis sõdur pandla ja näitas Evale. Jaanus nägi, kuidas Eva silmad läikima hakkasid – nagu vares kopika kallal. Ja Eva võttis sõduri käest läikima löödud pandla, sinna oli kirjutatud CA.
Kindlasti ei mäleta ta nüüd enam midagi. Ta õn kindlasti üleüldse unustanud, et tal on kutsikas kodus ja et laua peal on musta värvi morse. Täitsa lõpp. Naised… naised on midagi niisugust… Ta ei osanud seda välja mõelda, mida ta tahtnud oleks.
Ta hõikas Evat. Eva vaatas korraks tagasi, aga siis ütles sõdur midagi ja Eva läks näost punaseks, nii punaseks nagu lipp.
„Ma lähen koju ära, Eva.”
Jaanus oleks peaaegu kukkunud, sest sõdurid olid toa libedaks pooninud. Kõik sõdurid on sead. Nad on ühte nägu ja karvaste rindadega ja suured, suured sead.
„Ma lähen koju, Eva…”
Sõdur võttis Evast käega kinni. Ta pani oma ilmatuma räpase kämbla Eva selja tagant läbi ja Eva ei ütelnud selle peale midagi, läks ainult näost lapiliseks ja pilutas silmadega, õudne. Ja siis läksid nad koos teise tuppa, kus seesama sõdur enne harjadega uisutas, ja lükkasid ukse kinni, aga see jäi irvakile. Jaanus kuulis, kuidas nad rääkisid, kuidas Eva itsitas nagu viimane titt ja sõdur mörises oma jämeda häälega kaasa.
Jaanus istus. Ta süda lõi täpselt sellise kiirusega nagu Eva kutsikal, kui ta tolle sülle oli võtnud. Ta võttis kätega peast kinni ja vahtis ainiti morse läikivat klõpsakat.
Lõpp, kõik on läbi, sõdur võtab Eva naiseks ja kihutab minema, rongiga, lennukiga, kuhugi nii kaugele, kus ainult mustad elavad, lõpp. Ta jääb eluks ajaks õnnetuks ja hüppab aknast alla ja kirjutab kirja, kus ta kõigile ütleb, kõigile.
„Jaanus!” Eva seisis ukse peal. Jaanus vaatas talle sügavasti otsa ja pani pea veel lohutamatumalt käte vahele.
„Jaanus…”
„Mis on?”
„Lähme ära,” ütles Eva. Nagu polekski midagi juhtunud, kõige tavalisemal häälel. Naised on kindlasti veidi ebanormaalsed. Võib-olla ei ole nad täie aruga? Jaanus ei hakanud nutma. Ta tõusis püsti ega näidanud sugugi välja.
Sõdurid vedelesid eestoas diivanil. Kui Eva ja Jaanus uksest välja läksid, siis tuli üks neist trepikotta järele ja lehvitas. Jaanus ei saanudki aru, kumb sõdur see oli. Nad olid liiga ühte nägu, need sõdurid.
Ta kägardas paberi kokku ja suskas taskusse. See oli nendest juba pungil. Lauale vedelema ei saanud neid jätta – ema oleks näinud ja isa ka. Aga see polnud nende asi.
„Jaanus!”
Ta ei tahtnud emale vastata. Ta ei tahtnud üldse midagi. Pealegi ei suutnud ta seda kirja valmis kirjutada, kõigepealt seepärast, et ta ei osanud midagi seesugust välja mõtelda, mis Evale südamepõhja läheks, ja siis veel sellepärast, et ta ei mõistnud kirjutada nii, et vigu ei oleks, nagu suured inimesed.
„Jaanus!” hõikas ema uuesti.
„Ma õpin, ema, ma õpin.”
Nii oli kõige kindlam öelda, siis rohkem ei segata. Sest kui laps õpib, peavad kõik vait olema. Ema tõmbas köögiukse tasakesi kinni.
Jaanus võttis uue paberi. Seal oli lilleke serva peal. Kuigi vist oleks pidanud ilma lilleta saatma. Sest teda oli üle mõistuse solvatud. Ta alustas uuesti:
See ei kõlvanud. Ta tõmbas maha. Võib-olla oleks pidanud minema ise sõduriga rääkima. Nutt tuli kurku. Ta tundis, kuidas silmades pitsitama hakkas ja siis voolas suur pisar mööda põske alla. Jaanus limpsas keelega – soolane. Täitsa lõpp. Ja kutsikast samuti ilma. Ta ei tahtnudki enam seda kutsikat, sest et see oli Eva, oma. Las kingib sõduritele, kui tahab. Kuradi morsed! Ta ei lähe mitte kunagi sõjaväkke, mitte kunagi, isegi siis, kui suureks kasvab. Kasvõi juba sellepärast, et siis ei tunne teda ema ära, kui ta teiste sõduritega koos seisab, sest ta on nendega ühte nägu.
Väljas oli juba hämar. Jaanus nägi läbi akna puude kontuure, puud kasvasid nende maja vastas. Seal taga on Eva maja. Ja Eva istub toas ja loeb raamatut – „Lugusid loomadest”. Sellest karust, kes metsast kinni võeti ja puuri pandi, ja rebasest ka. Jaanus püüdis läbi puude vaadata, aga ei olnud näha. Ei tea, mis kutsikas teeb. Magab? Aga lõppude lõpuks ei ole ju loomad süüdi. Kutsikas ei tea ju midagi sellest, et sõdur Evast kinni võttis. Tal pole ju aimugi, et Eva itsitas nagu segane.
Jaanus läks rahakassa juurde. See seisis vihikute kõrval kooliriiulil. Ilus punane majakene. Niisuguse piluga, et võis raha täis toppida. Varem oli ta tahtnud ratast osta. Aga sinna ei kogunenud eriti. Sest kui kallutada, jooksis raha mööda katust välja. Ta loksutas maja ja