inimene ja lootis minuga koos, et meil õnnestub sõjaväekomisjoni ninapidi vedada. Kahjuks ei läinud see korda…
Päris füüsilise puudega ei näinud ma kedagi, kuid nii mõnegi mehe vaimne tervis jättis küll soovida. Need isikud paistsid kohe silma oma naiivse ja seosetu jutuga, grimassidega, mis nende kõnet saatsid, kummaliste liigutustega. Loodan, et ma ei ole liiga karm, kuid paar inimest oleksid küll võinud rahulikult oma aega vaimuhaiglas veeta. Kuid just oma vaimupuude tõttu ei suutnud nad arstliku komisjoni arstide raudsest haardest vabaneda ja saadeti plaani täiteks armeesse – „küll seal selgitatakse ja vajaduse korral ka koju saadetakse”. Siiski, kui järele mõelda, tuleb meelde ka üks noormees Paping, kellel oli ühel käel vaid kolm sõrme, see oli tõenäoliselt sünnidefekt, mitte trauma tagajärg. Kuid „suur kodumaa” vajas ka teda… Kriminaale jätkus ka, nad ise hooplesid oma minevikuga, kuigi mõni blatnoi oli olnud pisivaras ja hooplemiseks polnuks põhjust… „Krimkade” hulgas oli ka üks meeldiv erand, Valgast pärit tore poiss Arnold Iprus, kellega saime hiljem sõpradeks ja käisime isegi pärast teenistusaja lõppu läbi. Tema huviks olid relvad. Ta üritas neid igalt poolt hankida, kolas miiniotsijaga mööda metsi ja uuris vanu talumaju. Mõnikord olid otsingud ka vilja kandnud ja tal oligi kogunenud kogukas arsenal. Kuid relvade omamise eest oli ette nähtud range karistus ja nii ta kriminaalvastutusele oli võetudki. Väga huvitav oli tema jutt kinnivõtmisest, kuidas ta kodus olles laadimata automaadiga teda kinni võtma tulnud miilitsaid sihtis ja need suures hirmus põrandal vedelesid.
Nii see kirju seltskond vagunis Moskva poole veereski.
Nagu imeväel ilmusid kottidest viinapudelid ja pidu võis alata. Kuidas mõnel õnnestus viina hankida või pideva kontrolli käigus säilitada, oli minule suureks mõistatuseks. Viinast ei öelnud ära ka meie saatja – kapten Kozõrev, kes oli meid ootava väeosa meditsiiniteenistuse ülem. Eks ta oli harjunud piirituse peal elama, hiljem veendusin ise, et Vene kroonus piiritust raviotstarbel ei kasutatud, kõik pidi kõrist alla minema.
Mõned poisid püüdsid igati tema meele järele olla ja lipitsesid, lootes, et kohale jõudes saavad kergemini läbi. Loomulikult nad eksisid, kapten kallas aga võõrast viina sisse ja hoidus igasugustest kommentaaridest meie tuleviku kohta. Tema jutt oli lühike: „Kes on mees, elab nagu mees. Kes on kalts, elab nagu kalts.”
Jooming jätkus Moskvani, käidi isegi restoranis ja kakeldi rongisaatjaga, kuna tema rumaluke tahtis lõhutud ukseklaaside eest raha saada. Lõpuks korjati seltskonna peale mõned rublad kokku ja mõneks tunniks sai rahu.
Meenub üks vene poiss Sergei Belov, kes lesis ülemisel vaguniriiulil ja unistas seersandiks saamisest. Ta meenutas päikse käes lamavat kassi, silmad kinni ja naerul nägu ees. „Jaa, kindlasti saab minust seersant, hakkan käsklusi jagama, kõik lendavad nagu mesilased minu korralduste peale. Koju tulles aga jooksevad vene neiud minule järele, neile meeldivad seersandid.” Kahjuks oli saatus talle karm, hiljem murdus ta moraalselt ja füüsiliselt. Temast sai teiste järelt koristaja ja jooksupoiss, tõenäoliselt ka lõunamaalastele naise asendaja. Kurb…
Moskvasse jõudes selgus, et edasisõitmiseks pileteid ei ole ja peame veidi ootama. Kapten suundus harjumuspäraselt oma saatjaskonnaga edasi jooma ja meid jäeti omapead. Vahepeal tekkis mõte põgeneda. Ehk oleksingi seda teinud, kuid kodus ootas pere, sellepärast pidin ennast kokku võtma ja edasist saatust ootama. Olin varem kuulnud jutte edukatest põgenemistest, kus kellelgi oli õnnestunud armee küüsist pääseda.
Kuid see julge samm eeldas tollal alati valmisolekut elada välismaal, Nõukogude Liidu piirides saadi jooksik tavaliselt kätte. Põhisuunaks oli olnud Türgi, kuhu oli hea õnne korral võimalik mägede kaudu minna ja kust üldjuhul ei antud põgenikke välja erinevalt Soomest, kust nii mõnigi mees oli sattunud Vene vangilaagrisse. Ei, sellist sammu ei julgenud ma siiski astuda. Läksin hoopis koos ühe poisiga Moskva linna peale kolama. Isemoodi tunne oli viibida vabana tänavail, kõndida rahulikult ringi, teades, et varsti tuleb kaks aastat istuda kuskil kolkas aia taga. Veel kord vilksatas peas mõte põgenemisest, kuid kaine mõistus siiski võitis ja pöördusime rongijaama tagasi, muserdatuna mõtetest eelseisva teenistuse kohta.
Suur elamus oli jälgida rongijaamas Kesk-Aasiast pärit kutsealuste rühma. Nad võisid olla kas usbekid või tadžikid. Peaaegu kõik olid traditsioonilistes triibulistes kitlites, turbanid peas ja üleskeeratud ninadega sussid jalas. Sellist riietust olin enne näinud vaid mõnes filmis ja arvasin, et tänapäeval nii enam keegi riides ei käi. Kuid seal veendusin, et „suure kodumaa” avarustes leidub veel nii mõndagi eksootilist. Kahe edaspidise teenistusaasta jooksul sain sellele pidevalt kinnitust.
Asiaatidel olid suured riidest pambud, mille sees oli nende söögikraam. Mõni pamp oli sama suur kui selle kõrval istuv mehike. Sellest võis ka aru saada, söögiks olid neil ju peamiselt arbuusid ja melonid, mis võtsid palju ruumi. Peale selle oli neil veel õunu, päevalilleseemneid ja teisi lõunamaa vilju. Kõige kummalisem oli see, et oma toidujäätmed viskasid nad sinnasamasse maha, oma jalgade alla. Tundus, et nad olid oma rongi juba päevi oodanud, pool rongijaama nägi välja ja haises nagu solgiauk. Kuid mingisugustel kaalutlustel ei lubatud koristajaid ligi, koristajatädid seisid troppis koos ja hoidsid peast kinni, ka nemad ei olnud varem näinud selliseid looduslapsi, kes ei tea, mis on prügikast.
Kultuurikiht pinkide ja jalgade all oli vist kümme-kakskümmend sentimeetrit paks. Sellist lagastamist et ole ma enam kunagi näinud, ja sellist „kultuuri”, kus kõik jäätmed oma istmiku alla visatakse, samuti mitte. Kummaline tundus ka nende omavaheline suhtlemisviis – karjudes. Terve rongijaam oli täis nende kisa, pikka aega rongi oodanud inimesed olid sellest ootesaalist põgenenud või hoidsid demonstratiivselt käsi kõrvadel.
Vahepeal oli aga sõjaväepatrull meie ulja kapteni koos saatjaskonnaga kinni võtnud. Kapten oli end toredasti purju joonud ja restoranis vist ta kinni nabitigi. Meid aga rivistati ühte vahekäiku, kus üks kõrgem ohvitser hakkas asjaolusid selgitama. Meile öeldi, et kuna meie saateohvitser ei ole võimeline meid väeosasse saatma, siis jäetakse meid teenima Moskvasse nn kloaagiväeossa.
Teatavasti on iga suurlinna all suur tunnelite võrgustik, mida mööda voolavad inimese tegevusest tekkinud reoveed. Võrgustikku teenindab üks väeosa, kes seda võrku hooldab ja puhastab. See töö pidigi meie omaks saama. Meile kirjeldati väga värvikalt, kuidas me peame erilistes kummiülikondades päevade viisi mööda maa-aluseid tunneleid liikuma ja väljaheidetega tegelema. Meie pidavat nüüd kaks aastat kaelani s..a sees hulpima ja hais ei kaduvat meie küljest enam elu lõpuni. Kuid kõik läks siiski hästi, lubasime kapteni eest ise hoolt kanda ja lõpuks võis sõit alata.
Sihtpunkti sõitmine võttis aega ligi kolm ööpäeva, kõik olid maha rahunenud, viin ja raha otsa saanud. Akna taga oli aga huvitav maastik linnade ja küladega, mis oma välimuselt erinesid oluliselt eesti omadest. Eriti huvitavad olid vene külad, mis paistsid silma oma kontrastide poolest. Kõrvuti poollagunenud hüttidega, kus ei olnud vist isegi elektrit, seisis mõnikord uhke kahekorruseline palkmaja. Kuid kaks ühist joont oli kõikidel majadel – alati oli kasutatud ohtralt potisinist värvi ja iga maja ees pidi olema pink, millel istudes vene vanamutid päevalilleseemneid krõbistasid ja kuulujutte levitasid. Hiljem kuulsin venelastelt potisinise värvi kasutamise kohta kaht versiooni. 1. Sinine värv pidavat kärbseid eemale peletama. 2. Omal ajal olnud sinine värv mongoli-tatari khaaniriigis püha värv ja venelased võõbanud sellega ohtralt oma maju, et vältida mongolite kallaletungi. Tõenäoliselt see omamoodi kaval võte ei aidanud ja ka siniste aknaraamidega majad põletati ja rüüstati, omanikud aga tapeti või viidi orjusse.
Kohal
Õhtul pimedas jõudsime Kotelnitši linna. Rongijaam oli täpselt samasugune nagu sajad teised, millest läbi pidime sõitma, kõle ja külm.
Meil oli vastas kolm meest – kapten Trachenberg, vanem Akimenko ja keegi kasahhist bussijuht, kes oli nagu mõnelt maalilt maha astunud – ehtne mongoli vallutaja. Eriti üllatasid mind tema peaaegu allapoole lõuga rippuvad hõredad mustad vuntsid. Arvasin, et Vene kroonus selliseid kasvatada ei tohi – kuid eksisin. Hiljem sain teada, et see oli üks vanimaid ajateenijaid Toleukhaan, kes oli juba kakskümmend kaheksa aastat vana.
Kapten oli aga ehtne sakslane – pikk kõhetu kuju, Saksa