edaspidi.
Vanem ehk samuti lipnik oli aga pisikest kasvu lihtne vene mees, kellele meeldis oma kõnet ilustada vürtsikate vene väljenditega, mis suuremas osas on eesti keelde tõlkimatud, kuid kes vähegi vene keelt oskas, sai nende sügavmõttelisest sisust aru. Üleüldse vürtsitasid kogu armeeteenistust venekeelsed sõimuväljendid ja ütlused. Eriti paistsid nendega silma just lipnikud, kelle intelligents oli äärmiselt madal. Igaks elujuhtumiks oli neil mõni ropp ütlemine. Näiteks: „Na hitruju žopu jest hui s vintom.” („Kavala p…e jaoks on vindiga m..n.”) Seda ütlesid nad sõdurile, kes püüdis mõnest tööst kõrvale viilida. Kui keegi püüdis midagi väga teha, kuid siiski ei õnnestunud, kõlas kohe lipniku suust: „Ne možeš srat, ne mutš žopu”(„Kui ei suuda si…da, ära piina p…et”), „Huijovomu tantsoru jaitsõ mešajut” („Viletsat tantsijat segavad munad”) jne. Ohvitserid nii hullusti ei ropendanud, kuid ka nende suust kostis teinekord rõvedusi. Olen lisanud oma jutustuse lõppu ohvitseride ja lipnikute suust kõlanud pärleid, mis on teinekord naljakad, teinekord kurvad. Igatahes tõendavad nende ütlemised väga värvikalt mõistuse piiratust.
Muuseas, lipnik oli armeekeeles „kusok”, mis tähendab tükki või kamakat. Selline hüüdnimi tulenes asjaolust, et lipnikud püüdsid varastada niipalju kui võimalik, s.t haarata endale võimalikult rammusa tüki. Vene armees oli lipnik tähtsamaid kujusid, olid ju lipnikud kõikvõimalike ladude ülemad ja nende käes oli armee varade kamandamine, millise tegevuse juures nad ennast ei unustanud.
Hiljem sattusin ma ohvitseride ja lipnikute korteritesse ja alati olid lipnikute korterid tunduvalt luksuslikumad ja rikkalikumalt sisustatud. Ladudest varastades ja tsiviilelanikele kaupa realiseerides elasid lipnikud luksuslikku elu. Nende kohta öeldi, et lipnik ei ole auaste, vaid elustiil.
Meid topiti naelakasti meenutavasse potisinisesse bussi ja viidi kõigepealt linna sauna. Väeosal endal sauna ei olnud, pataljon asus linna ääres rajooni nekrutite kogunemispunkti territooriumil. Saun ei olnud muidugi suurem asi, seintel ja põrandal jooksis ringi igasuguseid putukaid ja mutukaid. Selle asemel et täidest vabaneda (nagu pidi olema sauna eesmärk), võis sealt hoopis neid külge saada.
Pärast sauna ajasime aga jälle oma mustad riided selga ja võis alata sõit väeossa, kus meid juba „oodati”.
Vahepeal võiks veidi kirjeldada ka linna, kus ma pidin veetma kaks aastat oma elust. Nagu eespool mainitud, on Kotelnitš väike linnake Kirovi oblastis. Ta paikneb maalilise Vjatka jõe mõlemal kaldal. Linnaosade vahel käis siis väikene paadilobudik, kuhu võis heal juhul mahtuda paarkümmend inimest. Huvitav on see, et üks kallas on sadakond meetrit teisest kõrgem. Kevaditi, lumesulamise ajal uputas jõgi all-linna üle. All-linnas nägin üleujutustest jäänud jälgi umbes akende alumiste äärte tasemel, kahe meetri kõrgusel. Suurvee ajaks kolisid alumiste korruste elanikud kas ülemiste naabrite juurde või otsisid teisest linnaosast endale kuiva peavarju. Parem kodune kraam võeti endaga kaasa, suurem osa vara aga hulpis vees. Ei saanud aru, kuidas funktsioneeris nende elektrisüsteem, millest osa jäi ju vee alla. Samuti olid korterite puitkonstruktsioonid mädanenud ja aasta ringi võis kõikjal näha hallitust. Kuid see elanikke ei heidutanud ehk nagu nad ise ütlesid: „Vene inimene peab kõigele vastu.” Nagu Veneetsias, sõitsid all-linna inimesed paatidega linnatänavatel ringi, vaadates oma korterite akendest sisse. Ainult serenaadide laulmist ei olnud kuulda, paatides mängiti hoopis lõõtspilli ja kulistati pudelist viina, nii mõnigi „gondoljeer” kukkus purjuspäi paadist vette ja uppus, tema sõbrad aga jätkasid joomingut. Hea, kui järgmisel päeval tuli kellelgi meelde: „Vasja oli vist ka eile meiega paadis…”
Mööda jõge käis intensiivne palkide parvetamine ja kõik kohad olid vedelevaid palke täis. Piki jõekallast oli võimatu kõndida, kaldal oli mitme meetri kõrgune kuhjatud palkide rägastik. Ka jõepõhi oli kaetud uppunud palkidega, kohaliku rahva jutu järgi oli ka veealune palgikiht mitme meetri paksune. Kuid metsa oli lõputult ja see puit jäeti rahulikult mädanema…
Kõrgemal kaldal asuv linn koosnes pikast asfalteeritud peatänavast, millest hargnesid väikesed mudased kõrvaltänavad. Vihmade ajal sai kõrvaltänavatel sõita ainult traktoriga, jalakäijate jaoks olid laudadest kokku klopsitud kõnniteed, kuid neidki ei jätkunud kõikjale. Sisuliselt võis end peateelt kõrvale astudes leida tüüpilisest vene külast. Asfalttee algas väeosa kõrvalt ja kulges aeglaselt langedes umbes kaks-kolm kilomeetrit. Peatee lõppedes lõppes ka normaalne liiklus, sest edasi pääses ainult suurte traktoritega. Logistika oligi korraldatud nii, et autoga toodi kaup peatee lõppu, seal laaditi suurele ratastraktorile K700 ja viidi edasi.
Ühe eesti poisi Toivo Tiitsu vanemad võtsid ette hulljulge reisi autoga Kotelnitši, kuid pärast Moskvat veeti nende autot tavaliselt suurte kallurautode kastis, sest normaalselt läbitavad teed puudusid täielikult. Aga eks see on siiani kogu Venemaale omane. Isegi tänapäeva maastikuautoga ei oleks midagi teha saanud, suured veoautod olid sisse sõitnud sügavad, peaaegu meetrisügavused roopad. Nii need julged autoturistid olidki maksnud oma auto turvalise edasitoimetamise eest paljudele autojuhtidele, kelle autokastis nende Ladat veeti.
Vastuvõtt
Niisiis jõudsime lõpuks raudvärava ette ja kõrval asuvast soojakust kobis välja unise näoga sõdur, kelle kogu olemus väljendas suurimat pahameelt. Loomulikult, keegi julges väravakorrapidajat äratada… Bussi vastu võtma oli kogunenud suur hulk sõdureid, kellest jällegi suurem hulk olid asiaadid ja lõunamaalased, sekka ka mõni valge nahavärviga inimene. Kui ei oleks teadnud, et meid viiakse sõjaväeosasse, siis nende inimeste välimuse järgi ei oleks saanud kuidagi oletada, et tegemist on armeega. Nii kirevalt riietatud sõdureid ei oleks ka kõige parem ettekujutus suuteline looma.
Mõnel üksikul oli seljas või jalas näha mingit mundrit meenutavat riietust, suurem osa oli aga riietatud nagu jumal juhatas või majanduslik olukord lubas. Neil sai just täis aastane teenistusaeg, ju siis ei tehtud enam erilist numbrit, kui sõdur käis riides oma maitse järgi. Analoogilist kirevat riietust olin ma näinud ainult filmides, mis rääkisid röövlijõukudest. Seal kujutatud röövlitel ja bandiitidel olid küll selga aetud samasugused kaltsud nagu meie „vastuvõtukomiteel”.
Meie bussi sisse veeredes hakkas see metslaste jõuk hirmsal kombel ulguma ja vilistama. Sekka oli kuulda mongoli-tatarikeelseid hüüdeid „siktõm”, „siktõm-kinau” ja muudki arusaamatut. Osa hüüdeid olid aga venekeelsed ja nendest saime me kõik väga hästi aru: „fašistid, surete siin”, „fašistid, pooge ennast üles, elusatena te siit ei pääse”. Selline suhtumine võttis päris kõhedaks, lisaks oli ka osa linnaelanikke tulnud elusaid „fašiste” vaatama, aia tagant kostis samasuguseid hüüdeid. Nii et meie olime siis „fašistid”, „jobanõje estontsõ”, „tšuhnaad” jne. Südame alt võttis ikka päris jahedaks. Varem oli meile kogu aeg räägitud Nõukogude Liidus valitsevast rahvaste sõprusest, näidatud patriootilisi filme, kus kõik Nõukogude rahvad käsikäes ehitasid kommunismi, isegi laulupidudel käisid eri liiduvabariikide laulukoorid ja tantsuansamblid, kes rõõmsalt eestlaste kätest kinni hoides tantsisid ja laulsid, nüüd sain näha ja tunda selle „sõpruse” tõelist palet, kus raevukalt sülge pritsivad asiaadid ja lõunamaalased ähvardasid hommikuks kõik eestlased tappa.
Hirmsa ulgumise, karjumise ja vilistamise saatel viidi meid staabihoonesse, mis kujutas endast puust hoonet pika koridoriga, millest hargnesid ohvitseride kabinetid. Seejuures pidid lipnikud ja ohvitserid lausa füüsiliselt eemale hoidma räuskavat rahvamassi, kes püüdis oma ähvardusi täide viia. Suhtlemine toimus jala- ja rusikahoopide abil. Nii mõnigi sõdur sai näkku või kõhtu võimsa hoobi, mis teda veidi rahustas, ohvitseridele ei julgenud nad siiski kallale minna, nii pääsesime tervelt sisse.
Sinna rivistati meid üles ja hakati mundreid selga otsima. See oli küllalt raske, Vene kroonu ei tunnistanud vist, et peale keskmiste inimeste on olemas ka väikseid ja suuremaid. Nii mõnigi väiksem poiss uppus oma riietesse, suuremad olid samuti hädas. Hiiumaalt pärit poiss Peeter Lunter ei saanudki esialgu midagi selga. Tema kaal võis olla umbes 140 kg ja pikkus 190 cm. Pükse ega saapaid ei suudetud talle leida, lippas paar nädalat oma kodustes riietes ringi.
Mundrid selga aetud, olimegi Vene armee hall mass, kes pidi olema valmis kõikideks