Sina ei pea mitte imestama. Aleksander Torjus

külma.

      • Ära usu mitte kedagi.

      • Ära unusta solvanguid, võimaluse korral maksa kätte.

      • Unusta viisakus. Armees on viisakus arguse tundemärk. Kõige hullem sõimusõna oli „intelligent” ja selle mõiste alla mahtunud poiste elu oli väga raske. Ole nagu kõik teised.

      Eks neid seadusi oli veel, aga põhilised on nüüd välja toodud.

••• 

      Hommikul viis minutit enne kella kuut pandi tuled põlema. Siiani meenutan ma pea kohal süttinud päevavalguslambi undamist, mis tähendas tagasitulekut põrgusse.

      Seejärel kõlas käsklus: „Podjom!” Tõlkes pidi see tähendama ülestõusmist, reaalselt pidime neljakümne viie sekundi jooksul olema rivis, kõik nööbid ilusti kinni ja müts peas. Tavaliselt juhtus aga nii, et vaevu rivisse jõudes kuulsime uut käsklust: „Otboi” – voodisse. Siis pidime aga kolmekümne viie sekundi jooksul tagasi voodis teki all olema, kusjuures riided pidid olema teatud reeglite järgi taburetile sätitud ja saapad seisma jalarättidesse mähitult kõrval.

      Hommikuti ei olnud eriti aega seda korrata, päevakord sundis oma ajalimiidiga peale, õhtuti võis aga üles-alla hüppamine kesta tunde. Vahekäik, kus taburetid riietega seisid, oli küllaltki kitsas. Kui mõlema korruse naridelt pudenes inimesi ja kõik püüdsid meeleheitlikult riidesse panna, siis liikumisruumi õieti ei olnudki. Suure kiiruga pandi võõraid riideid selga, saapad läksid segamini ja üleüldse valitses kohutav segadus, kus „rahvaste sõpruse” vaimus läksid käiku rusikad, peaasi, et õigeks ajaks rivisse jõuda. Rivis olles aga kontrolliti, et riided ja saapad oleksid ikka omad, rikkujaid ootas öine töö hommikuni, mõttetut tööd aga jätkus küllaga.

      Kui näiteks ei jõudnud nööpi kinni panna, võis saada tugeva rusikalöögi just selle lahtise nööbi pihta. Vene sõdurinööp oli aga küllaltki massiivne metallitükk. Seda lööki nimetati vineeri läbilöömiseks. Pärast lööki tungis aas naha sisse ja olenevalt nööbi asukohast võis väga suurt valu teha, rinna piirkonnas aga isegi hingamise peatada. Kontrolliti üle ka saapad, jalarätid pidid olema õigesti mähitud, vastasel korral ootas samuti löök allapoole põlve jala pihta ja loomulikult öine toimkond. Eriti armastas lüüa pisike aserbaidžaanist seersant, kahjuks ei mäleta enam nime. Ta oli väga lühikest kasvu ja tõeliselt nautis oma võimu endast suuremate üle.

      Üks levinuim karistusviis oli sõduririhmaga peksmine. Kes on näinud, teavad, et Vene sõduririhmal oli massiivne metallpannal, mis teatud olukordades pidi täitma relva funktsiooni. Näiteks vanad, kes käisid tihti linnaelanikega kaklemas, valasid pandla tinaga raskemaks ja teritasid ääred teravaks. Rihm mässiti ümber käe ja pandlaga sooritati lööke. Sellesama pandlaga anti ka meile õpetust. Selleks oli käsklus: „Vähi asend sisse võtta!” Vene keeles tähendab vähiasend teatud seksuaalühte poosi, meie pidime aga ette kummardama ja seeru sai siis rahulikult tagumikule pandlaga lööke jagada. Pärast sellist töötlemist ei saanud tavaliselt mitu päeva istuda ja tagumikku kaunistasid viisnurga jäljendid, pandlal oli ju väljaulatuv viisnurga reljeef. Kui olime paarkümmend minutit hüpanud, toimkondi teeninud ja parasjagu peksa saanud, aeti meid tualetti, kui seda hoonet üldse nii nimetada saab.

      Tualetiks oli valgustamata, laudadest kokkuklopsitud lobudik, mille põrandas oli kuus auku, kuhu siis pidi oma hädad õiendama. Probleem oli ainult selles, et saja kahekümnele mehele anti selleks aega kolm minutit. „S…da, k..ta, jalarätid ümber mähkida – kolm minutit!” Selline oli käsklus. Kellel suurem kõhuhäda, püüdis kiiremini kohale jõuda, kuid ikkagi võis ees oodata üllatus – vanakesed. Nad kükitasid rahulikult aukude kohal ega lasknud kedagi sisse. Kui aga oli õnne ja kellelgi õnnestuski end augule poetada, siis pimedas oli oht, et tagantpressijad teda lihtsalt ei märka ja teevad ta täis.

      Ka siin maksis tugevama õigus ja väiksemad tõmmati jõuga eemale, nii et öösel oli neil jälle palju tegemist pükste pesemisega. Nii lühikese ajaga jõudsid siiski mõned ka suitsu teha, kuid see oli raske tegevus, sest leidus kohe paarkümmend suitsuhuvilist, kes palusid ka ühte mahvi. Viimased mahvitajad hoidsid koni kahe tiku vahel, sest sõrmedega ei olnud seda enam võimalik hoida, ja lõpetaja torkas konijäänuse nõela otsa. Nii tõmmatigi suits praktiliselt sajaprotsendiliselt ära. Siinjuures peab märkima, et tegemist oli filtrita sigarettidega.