valetad,” vastas ta. “Ükski võõras ei suuda tulla üle mägede, kus hukkub kõik elav. Aga mis loevad sinu valed. Kui te olete võõrad, peate surema, sest kukuaanade maal ei tohi elada ükski võõras. Nii on kuninga seadus. Seepärast valmistuge surema, oh võõrad!”
Seda kuuldes hakkas mu pea kergelt ringi käima, eriti kui nägin, et mõnede meeste käed libisesid küljele, kus igaühel rippus midagi, mis minu meelest väga sarnanes suure ja raske noaga.
“Mis see vana suli ütleb?” küsis Good.
“Ta ütleb, et meid tapetakse,” vastasin süngelt.
“Jumal hoidku!” ägas Good. Ja nagu tal kimbatushetkedel kombeks oli, tõstis ta käe suu juurde, tõmbas ülemise hammasterea alla ja laskis selle siis plaksatades suhu tagasi. See osutus väga õnnelikuks manöövriks, sest järgmisel hetkel kajas üheaegselt kõigi väärikate kukuaanade suust hirmukarjatus ja nad hüppasid mitu jardi tagasi.
“Mis on?” küsisin mina.
“Tema hambad!” sosistas Sir Henry erutatult. “Ta liigutas neid. Võtke need välja, Good, võtke need päris välja.”
Kapten tegi seda ja poetas valehambad oma flanellsärgi käisesse.
Järgmisel hetkel sai uudishimu hirmust võitu ja mehed tulid aeglaselt lähemale. Nähtavasti olid nad nüüd unustanud oma armastusväärse kavatsuse meile ots peale teha.
“Kuidas võib küll olla, oh võõrad,” küsis vanamees pühalikult, “et see paks mees,” (ja ta osutas Goodile, kes kandis ainult saapaid ning flanellsärki ja oli habemeajamisega alles poole peale jõudnud) “kelle keha katab riie ja kelle sääred on paljad, kelle koledal näol kasvab ühel pool karv ja teisel pool mitte, kellel on üks suur särav ning läbipaistev silm, – kuidas võib küll olla, küsin ma, et temal on liikuvad hambad, mis võivad tema tahtmise järgi lõualuust välja tulla ja jälle tagasi minna?”
“Tehke suu lahti,” ütlesin Goodile, kes tõmbas järsku huuled avali ja irvitas vanale džentelmenile näkku nagu vihane peni, paljastades üllatunud vaataja pilgule kaks kitsast punast kummiriba, mis olid hammastest niisama tühjad kui vastsündinud elevandivasika suu. Pealtnägijad ahmisid õhku.
“Kus on ta hambad?” karjusid nad. “Nägime neid ju oma silmaga!”
Pöörates aeglaselt pead, näol sõnulseletamatult põlglik ilme, tõmbas Good peoga üle suu. Siis irvitas ta jälle, ja ennäe, suus oli kaks rida imeilusaid hambaid!
Nüüd viskus noormees, kes oli heitnud noa, rohule pikali ja tõi kuuldavale pika hirmuulgumise. Vana džentelmeni põlved aga plagisesid hirmu pärast vastamisi.
“Ma näen, et te olete vaimud,” ütles ta katkeval häälel. “Kas on kunagi mõnel naisest sündinud mehel karvad ühel näopoolel ja teine pool paljas, on tal niisugune läbipaistev silm või liikuvad hambad, mis kaovad ja kasvavad jälle! Andke meile andeks, oh isandad!”
See oli tõesti õnnelik juhus ja on ütlematagi selge, et ma ruttasin sellest kinni haarama.
“Teile on andeks antud,” ütlesin ma armuliku naeratusega. “Kuulake, te saate kõik teada. Me tuleme teisest maailmast, olgugi et oleme samasugused inimesed kui teiegi.” Ja ma jätkasin: “Me tuleme kõige suuremalt tähelt, mis öösiti särab.”
“Oo, oo!” ägas hämmastunud pärismaalaste koor.
“Jah,” kõnelesin ma edasi, “sealt me just tuleme.” Ja selle uskumatu valega välja tulles naeratasin ma jälle lahkelt. “Tuleme, et pisut aega teie juures viibida ja teile oma siinolemisega õnnistust tuua. Nagu te näete, oh sõbrad, olen ma end selleks külaskäiguks ette valmistanud ja teie keele ära õppinud.”
“Nii see on! Nii see on!” vastati kooris. “Ainult et sa oled seda õppinud väga viletsasti, mu isand,” märkis vana džentelmen.
Heitsin talle pahase pilgu ja ta hakkas vabisema.
“Küllap võite isegi arvata, sõbrad,” jätkasin, “et pärast nii pikka teekonda võib meie südames sündida soov teile säärase vastuvõtu eest kätte maksta ja võib-olla surmas kangeks teha see jultunud käsi, mis … mis lühidalt öeldes heitis noa, sihtides pähe sellele, kelle hambad kaovad ja ilmuvad jälle.”
“Heitke talle armu, oh isandad,” anus vanamees härdalt, “ta on kuninga poeg ja mina olen tema onu. Kui temaga õnnetus juhtub, langeb ta veri minu peale.”
“Jah, nii see just on!” kinnitas noormees erilise innukusega.
“Võib-olla te kahtlete, kas me olemegi võimelised kätte maksma,” jätkasin mina, jättes need vahemärkused tähele panemata. “Oodake, ma näitan teile. Hei, sina koer ja ori,” pöördusin ma metsikul häälel Umbopa poole, “ulata mulle mu kõnelev nõiatoru,” ja ma pilgutasin silma oma püssi poole.
Umbopa oli olukorra kõrgusel ja ulatas mulle relva, kusjuures ta väärikale näole tekkis ilme, mis sarnanes muigega rohkem kui kunagi varem.
“Siin ta on, oh isandate isand,” sõnas ta kõige alandlikuma sõnakuulelikkusega.
Just enne seda, kui küsisin püssi, olin märganud väikest antiloopi, kes seisis kaljurünkal umbes seitsmekümne jardi kaugusel. Otsustasin riskida ja tema pihta tulistada.
“Te näete seda sokku,” ütlesin, näidates looma minu ees seisvale salgale. “Öelge mulle, kas võib naisest sündinud mees seda nii kauge maa pealt ainult mürinaga tappa?”
“See pole võimalik, oh isand,” vastas vanamees.
“Aga siiski ma tapan ta,” ütlesin rahulikult.
Vanamees naeratas. “Seda ei suuda mu isand teha,” vastas ta.
Tõstsin püssi palge ja võtsin soku kirbule. See oli väike loom, nii et möödalaskmist oleks võidud vabandada, aga ma teadsin, et pean tingimata tabama.
Tõmbasin sügavalt hinge ja surusin aeglaselt päästikule. Sokk seisis liikumatult nagu kuju.
Kärgatas lask. Antiloop hüppas õhku ja kukkus siis kaljule nagu ront.
Meie ees seisjate suust kostis ühekorraga äkiline hirmukarjatus.
“Kui te liha vajate,” laususin külmalt, “siis minge ja tooge sokk ära.”
Vanamees andis märku ja üks ta saatjaist eemaldus ning tuli peagi antiloopi kandes tagasi.
Panin rahuldustundega tähele, et olin tabanud looma täpselt õlanuki taha. Pärismaalased kogunesid vaese olevuse laiba ümber, vahtides jahmunult kuuliauku.
“Te näete,” laususin, “et ma ei räägi tühje sõnu.”
Vastust ei tulnud.
“Kui te meie võimus veel kahtlete,” jätkasin, “mingu seisku mõni teie hulgast sellele kaljule, et ma võiksin teha temaga sedasama mis sokuga.”
Kellelgi ei paistnud soovi olevat sellest ettepanekust kinni hakata. Viimaks avas kuningapoeg suu:
“See on hästi öeldud. Mine, onu, astu kaljule. Nõidus tappis ju ainult soku. Kindlasti ei suuda ta tappa inimest.”
Vanale džentelmenile oli see soovitus väga vastumeelt. Ta näis olevat koguni haavunud.
“Ei, ei!” hüüdis ta kärmesti. “Minu vanad silmad on juba küllalt näinud. Need on tõesti nõiad. Viime nad kuninga juurde. Kui aga keegi soovib veel mingit kinnitust, mingu siis tema ise kaljule, et nõiatoru võiks temaga rääkida.”
See ettepanek lükati kähku ja üksmeelselt tagasi.
“Ei maksa raisata head nõidust meie tühistele kehadele,” ütles üks neist. “Me oleme rahuldatud. Kogu meie rahva nõiakunst ei suuda midagi niisugust korda saata.”
“Nõnda see on,” kinnitas vana džentelmen