kaunist vaatepilti. Tähed kahvatasid selle karge majesteetlikkuse ees ja me tundsime, kuidas ilu, mida ma kirjeldada ei suuda, meie südamed kiiremini tuksuma pani. Minu elu on olnud karm, aga mul on siiski olnud rõõmuhetki, mille pärast ma oma elu elamisväärseks pean, ja üks neist on see, mil nägin Kukuaanamaad kuupaistel.
Lõpuks katkestas meie mõtiskelu meie viisakas sõber Infaduus.
“Kui mu isandad on puhanud, siis reisime edasi Loosse, kus mu isandatele on täna ööseks üks onn valmis seatud. Kuu paistab heledasti ja meil ei ole vaja karta, et teel komistaksime.”
Nõustusime ja tunni aja pärast olime linna lähistel. Linn ise, mille plaani joonistasid selgesti välja tuhanded laagrituled, näis olevat lausa ääretu.
Good, kes alati kahtlase väärtusega nalja armastab heita, pani talle nimeks Piiramatu Loo34.
Varsti jõudsime vallikraavi juurde, millest viis üle tõstesild, ja seal peatas meid relvade kõlin ning valvuri käre ja käskiv hääl. Infaduus andis parooli, millest ma aru ei saanud, sellele vastati tervitusega ja me läksime edasi mööda selle tohutu rohtlinna peatänavat. Pärast ligi pooletunnist käiku piki lõputuid onnideridu peatus Infaduus lõpuks väikese rühma hüttide ees, mis ümbritsesid lubjakivikillustikuga sillutatud väikest õue, ja teatas, et need ongi määratud meie “armetuks” eluasemeks. Astusime sisse ja leidsime, et igale meist oli määratud eraldi onn. Onnid ise olid peajagu paremad kõigist seni nähtuist ja igaühes leidus väga mugav magamisase pargitud nahkadest, mis olid laotatud lõhnavast rohust madratsile. Ka oli meile juba toitu valmistatud ja niipea, kui olime end pesnud veega, mida leidsime selleks otstarbeks suurtest savinõudest, tõid kena välimusega noored naised küpsetatud liha ja puuliudadel peenelt serveeritud maisitõlvikuid ning ulatasid need meile sügavate kummardustega.
Sõime ja jõime, ning kui kõik voodid olid meie nõudel ühte onni kokku toodud – ettevaatusabinõu, mis armastusväärsed noored daamid muigama pani –, vajusime pikast reisist surmani väsinult raskesse unne.
Ärgates leidsime, et päike oli ammugi kõrgel taevas ja meie naisteenijad, keda mingi valehäbi tagasi ei hoidnud, seisid juba onnis, kuna neile oli käsk antud aidata meil endid “valmis seada”.
“Kena küll – valmis seada!” ümatas Good. “Kui inimesel pole midagi muud kui ainult flanellsärk ja paar saapaid, ei võta see just kaua aega. Tahaksin, et te mu püksid nende käest tagasi küsiksite, Quatermain.”
Tegingi seda, aga mulle teatati, et need pühad reliikviad on juba viidud kuninga juurde, kes meid samal ennelõunal vastu võtab.
Kui olime noori daame nende tõsiseks imestuseks ja pettumuseks palunud ukse taha astuda, asusime tegema nii põhjalikku tualetti, kui olukord võimaldas. Good läks isegi nii kaugele, et ajas oma näo paremalt poolelt uuesti habet. Vasakut poolt, kus nüüd lokkas juba üsna lopsakas karvastik, ta meie pealekäimisel ei puudutanud. Mis meisse puutub, siis piirdusime tubli pesemise ja kammimisega. Sir Henry heledad lokid langesid juba peaaegu õlgadeni ja ta sarnanes muistse taani viikingiga rohkem kui kunagi varem. Minu hallikas juuksepadrik oli tollipikkune poole tolli asemel, mida ma seni üldiselt kõige suuremaks lubatud pikkuseks olin pidanud.
Selleks ajaks, kui olime hommikueine lõpetanud ja piibud tühjaks suitsetanud, tõi meile mitte keegi väiksem isand kui Infaduus ise teate, et kuningas Tvala on valmis meid vastu võtma, kui arvame heaks tulla.
Vastasime talle, et soovime oodata, kuni päike veel pisut kõrgemale tõuseb, sest oleme ikka veel reisist väsinud ja nii edasi. Tsiviliseerimata rahvastega läbi käies on alati kasulik mitte eriti rutata. Nad kalduvad viisakust kartlikkuse ja orjalikkusega ära vahetama. Niisiis, kuigi me soovisime niisama kärsitult Tvalat näha kui tema meidki, istusime uuesti maha ja viivitasime veel ühe tunni, kasutades aega selleks, et valmis seada kinke, mida võisime oma kasinast tagavarast lubada – nimelt Winchester, mida oli tarvitanud vaene Ventvögel, ja mõned helmekeed. Püssi koos laskemoonaga otsustasime kinkida Tema Kuninglikule Kõrgusele, kaelakeed aga olid määratud tema naistele ja õukondlastele. Olime juba andnud mõned Infaduusile ja Skragale, kes nende üle väga rõõmustasid, kuna nad polnud selliseid asju kunagi varem näinud. Lõpuks teatasime, et oleme valmis, ja Infaduusi juhtimisel siirdusime audientsile. Umbopa kandis püssi ja helmeid.
Käinud paarsada jardi, jõudsime umbes samasugusele õuele kui too, kus asusid meile määratud onnid, ainult et see siin oli viiskümmend korda suurem – selle all oli vähemalt kuus või seitse aakrit. Ümberringi välistara ääres paiknes rida onne, kus elutsesid kuninga naised. Otse värava vastas, väljaku teises servas asetses teistest eraldi väga suur onn. See oligi Tema Majesteedi residents. Muidu oli kogu õu täiesti lage – see tähendab oleks olnud lage, kui ta poleks olnud täis sõdureid, kes seisid kompanii kompanii kõrval; arvult võis neid seal olla seitse või kaheksa tuhat. Nad seisid liikumatult nagu kujud, kui me nende vahelt läbi sammusime. Võimatu on anda sõnadega täpset ettekujutust sellest suurejoonelisest vaatepildist, mida nad oma hõljuvate suletuttide, helkivate odade ja raudplekist ning härjanahaga kaetud kilpidega pakkusid.
Suure onni ette oli jäetud vaba ruumi ja sinna olid paigutatud mõned järid. Infaduusi märguandel võtsime neil istet. Umbopa jäi meie selja taha seisma, Infaduus aga asus onni ukse kõrvale. Nii ootasime umbes kümme minutit surmavaikuses, olles teadlikud, et meile on koondunud kaheksa tuhande silmapaari terased pilgud. See ooteaeg pani meid kõvasti proovile, aga me kannatasime selle välja nii hästi, kui suutsime. Viimaks avanes onni uks ja välja astus hiiglakasvuga mees, kellel oli õlgadele heidetud tore tiigrinahast mantel. Talle järgnes nooruk Skraga ja veel keegi, kes näis meile karusnahksesse mantlisse mässitud kängunud ahvina. Mees istus ühele istmele, Skraga seisis tema selja taha, vana närbunud ahv aga ronis neljakäpukil onni varju ning kükitas maha.
Ikka veel valitses vaikus.
Siis libistas hiiglane tiigrinaha õlgadelt, tõusis ja jäi meie ette seisma, pakkudes tõepoolest hirmuäratavat vaatepilti. Ta oli kohutavalt suure kasvuga ja kõige eemaletõukavama näoga, millist me iial olime näinud. Mehe huuled olid paksud nagu neegril, nina lame ja tal oli üksainus kiirgav must silm, teise asemel oli vaid sügav lohk ning ta näoilme oli äärmiselt julm ja meelas. Ta suurt pead kaunistas valgetest jaanalinnusulgedest tore peaehe, keha kattis särav rõngashame, piha ja parema põlve ümber aga olid tavalised valgetest härjasabadest kaunistused. Paremas käes hoidis ta päratut oda, kaelas rippus tal jäme kuldkee ja otsaesisele oli seotud üksainus suur tuhmilt sätendav lihvimata teemant.
Ikka veel valitses vaikus, kuid mitte kauaks. Varsti tõstis mees, keda me õigusega kuningaks pidasime, oma suure oda. Ja otsekohe tõusid vastuseks sellele kaheksa tuhat oda ja kaheksast tuhandest kõrist kõlas kuninglik tervitus: “Koom!” Seda korrati kolm korda ja iga kord värises maa sellest hirmsast kärast, mida võib võrrelda vaid kõige tugevama kõuemürinaga.
“Ole alandlik, oh rahvas,” vigises peenike hääl, mis näis tulevat varjus istuva pärdiku suust, “see on kuningas!”
“See on kuningas!” mürises vastuseks kaheksast tuhandest kõrist. “Ole alandlik, oh rahvas, see on kuningas!”
Siis tekkis jälle vaikus – surmavaikus. Kuid seda häiriti peagi. Üks sõdur meist vasakul pillas oma kilbi, mis kukkus kolinal lubjakivisillutisele.
Tvala pööras oma ainsa silma kära suunas.
“Tule siia!” ütles ta külmal häälel.
Rivist astus välja kena noormees ja jäi tema ette seisma.
“See oli sinu kilp, mis kukkus, sa saamatu koer. Kas sa tahad mulle nende tähtedelt tulnud võõraste ees häbi teha? Mis sul enda kaitseks öelda on?”
Nägime, kuidas vaene mees oma tumeda naha all kahvatas.
“See juhtus kogemata, oh Musta Lehma Vasikas,” pomises ta.
“Siis pead sa selle eest maksma. Sa tegid mind narriks. Valmistu surema.”
“Ma olen kuninga härg,” kostis vaikne vastus.
“Skraga,”