rel="nofollow" href="#n32" type="note">32
“Skraga isa on Tvala, suur kuningas Tvala, kellel on tuhat naist, Tvala, kukuaanade kõrge isand ja valitseja, Suure tee hoidja, oma vaenlaste hirm, mustade kunstide tundja ja saja tuhande sõjamehe juht, Tvala Ühesilmaline, Tvala Must, Tvala Hirmus.”
“Hea küll,” ütlesin kõrgilt, “vii meid siis Tvala juurde. Meie madala rahva ja alamatega ei räägi.”
“Olgu nii, mu isandad, me oleme teile teejuhiks. Aga tee on väga pikk. Me oleme jahiretkel kolme päeva tee kaugusel kuninga elupaigast. Aga kui mu isandatel jätkub kannatust, viime nad kohale.”
“Olgu pealegi,” ütlesin hooletult. “Kogu tulev aeg on meil ees, sest me ei sure. Oleme valmis, asume teele. Aga Infaduus ja sina, Skraga, vaadake ette! Ärge mängige meile vempe, ärge seadke meile lõkse, sest enne kui teie mudast ajud on need plaanid välja haudunud, saame neist teada ja karistame teid. Tema, kel on paljad jalad ja ühelt poolt karvane nägu, hävitab teid valgusega oma läbipaistvast silmast ja see valgus läheb läbi kogu teie maa. Ta nõiutud hambad haaravad teist kiiresti kinni ja söövad teid ära koos teie naiste ning lastega. Nõiatorud räägivad teiega valjusti ja teevad teid sõelaks. Vaadake ette!”
See suurepärane kõne ei jäänud mõjuta. Tõsi küll, selle oleks ehk peaaegu võinud pidamatagi jätta, sest meie sõbrad olid meie vägevusest juba niigi vapustatud. Vanamees kummardas sügavalt ja sosistas: “Koom, koom”, mis, nagu ma hiljem teada sain, oli tervitus, millega pöördutakse kuninga poole ja mis vastas sõnale “bajete” suulu keeles. Seejärel pöördus ta oma saatjate poole, kes haarasid otsekohe kõik meie seitse asja, et neid meie eest kanda, välja arvatud ainult püssid, mida nad mingi hinna eest puudutada ei tahtnud. Nad kahmasid enda kätte koguni Goodi riided, mis, nagu lugeja ehk mäletab, korralikult kokkupanduna tema kõrval lebasid.
Ta nägi seda ja sööstis neid tagasi kiskuma, mispeale nende vahel tekkis äge sõnelus.
“Ärgu mu isand Läbipaistev Silm ja Liikuvad Hambad neid puudutagu. Küllap tema ori kannab neid asju tema eest.”
“Aga ma tahan need selga panna!” möirgas Good erutatult inglise keeles.
Umbopa tõlkis.
“Oh, mu isand,” vastas Infaduus, “kas mu isand tahab tõesti peita oma ilusad valged sääred” (kuigi Good on väga brünett, on tal ebatavaliselt valge nahk) “oma teenrite pilgu eest? Kas me oleme oma isandat kuidagi solvanud, et ta tahab nii talitada?”
Siinkohal oleksin ma peaaegu naerma pursanud. Vahepeal asus juba üks meestest ta riietega teele.
“Kurat ja põrgu!” müristas Good. “See must suli võttis mu püksid!”
“Pidage silmas, Good,” sõnas Sir Henry, “et te ilmusite siia maale teatud kindla välimusega ja peate nüüd sellest lõpuni kinni hoidma. Te ei tohi enam mingil tingimusel pükse jalga tõmmata. Nüüdsest peale olete sunnitud esinema alati flanellsärgis, saapad jalas ja monokkel silmas.”
“Jah,” lisasin mina, “ja põskhabe ühel pool, teiselt poolt aga sile. Kui te üheski suhtes midagi muudate, siis mõtleb see rahvas, et oleme petised. Mul on teist väga kahju, aga midagi pole parata. Teil tuleb sellega leppida. Niipea kui nad meid kahtlustama hakkavad, pole meie elu enam punast krossigi väärt.”
“Kas te mõtlete seda tõsiselt?” küsis Good süngelt.
“Jah, täiesti tõsiselt. Teie “ilusad valged sääred” ja teie monokkel on nüüd meie seltskonna kõige iseloomustavamateks omadusteks ja, nagu Sir Henry ütleb, teil tuleb nendega harjuda. Olge tänulik, et teil vähemalt saapad jalas on ja et õhk on soe.”
Good ohkas ega öelnud enam midagi, aga tal kulus paar nädalat, enne kui ta oma uue napi riietusega harjus.
VIII PEATÜKK
SAABUME KUKUAANAMAALE
Kogu selle pärastlõuna sammusime mööda suurepärast maanteed, mis vähehaaval laskudes viis loode suunas. Infaduus ja Skraga kõndisid koos meiega, nende saatjad aga liikusid umbes sada sammu eespool.
“Infaduus,” küsisin ma tüki aja pärast, “kes ehitas selle tee?”
“Oh isand, see ehitati muistsel ajal ja keegi ei tea, kuidas ning millal, isegi mitte nõid Gaguul, kes on elanud mitu inimpõlve. Me oleme liiga noored, et selle ehitamist mäletada. Nüüdsel ajal ei oska keegi selliseid teid ehitada, aga kuningas ei luba, et sellele rohi kasvaks.”
“Ja kes on raiunud need kirjad koobaste seintele, kust me läbi tulime?” küsisin ma, vihjates egiptuselaadsetele kujutistele, mida olime teel näinud.
“Mu isand, samad käed, mis ehitasid tee, raiusid ka need imelised kirjad. Meie ei tea, kes need sinna tegi.”
“Millal kukuaana rahvas sellele maale tuli?”
“Mu isand, meie sugu tuli siia nagu tormituule puhang tuhat korda kümme tuhat kuud tagasi suurtelt maadelt sealpool,” ja ta osutas käega põhja poole. “Nad ei saanud rännata kaugemale kõrgete mägede tõttu, mis maad igast küljest piiravad – nii kõnelevad meie esiisade hääled, mis on kandunud meieni, nende lasteni, ja nii ütleb ka tark eit Gaguul, nõidade kiusaja,” ja ta viipas lumiste mäetippude poole. “Maakoht oli hea ja nii asusid nad siia elama ning rahvas kasvas tugevaks ja vägevaks. Nüüd on meid nagu liiva mere ääres, ja kui kuningas Tvala oma sõjasalgad kokku kutsub, katavad ta sõjameeste suletutid lagendiku nii kaugele, kui inimsilm ulatub vaatama.”
“Aga kui maa on mägedega piiratud, siis kellega peab see sõjavägi võitlema?”
“Mu isand, põhjapoolsed piirid on lahti ja aeg-ajalt langevad sõdurid tundmatult maalt meile pilvedena kallale, aga meie tapame nad. Sellest ajast, kui oli viimane sõda, on möödunud kolmas osa inimese elueast. Tookord suri mitmeid tuhandeid, aga me hävitasime need, kes tahtsid meid ära õgida. Hiljem pole enam sõda olnud.”
“Teie sõjamehed on vist üsna tüdinud oma odadele toetumast, Infaduus?”
“Mu isand, siiski oli veel üks sõda varsti pärast seda, kui hävitasime rahva, kes meile peale tungis, aga see oli kodusõda: koer õgis koera!”
“Kuidas see tuli?”
“Minu isandal kuningal, kes on minu poolvend, oli kaksikvend, kes oli sündinud temaga ühel tunnil. Meil pole kombeks, mu isand, jätta mõlemaid kaksikuid ellu. Nõrgem neist peab alati surema. Aga kuninga ema peitis ära nõrgema, kes sündis teisena, sest ta süda kisendas lapse pärast, ja see laps on nüüd kuningas Tvala. Mina olen tema noorem vend, sündinud ühest teisest naisest.”
“Ja edasi?”
“Mu isand, meie isa Kafa suri, kui me meheikka jõudsime, ja minu vend Imotu tõsteti tema asemel kuningaks. Ta valitses mõnda aega ning tal sündis armsaimast naisest poeg. Kui lapsuke sai kolm aastat vanaks – varsti pärast suurt sõda, mille kestel keegi ei saanud külvata ega lõigata –, tabas maad näljahäda. Rahvas hakkas nurisema ja vaatas ringi nagu näljane lõvi, otsides, kellele oma viha välja valada. Sel ajal siis oligi, et Gaguul, tark ja hirmus naine, kes kunagi ei sure, pidas rahvale kõne ja ütles: “Kuningas Imotu ei ole kuningas.” Imotu aga oli haavatud ning haige ja lamas oma kraalis ega suutnud liikudagi.
Siis läks Gaguul ühte hütti ja tõi välja Tvala, minu poolvenna ja kuninga kaksikvenna, keda ta oli varjanud kaljude vahel mäekoobastes tema sündimisest peale, tõmbas tal muutša33 eest ja näitas kukuaana rahvale ümber ta kõhu looklevat püha mao kujutust, millega sündimisel märgitakse kuninga vanim poeg, ning hüüdis valjusti: “Vaadake oma kuningat, keda ma olen teile hoidnud tänase päevani!”
Rahvas, kes oli näljast hull ning hoopis kaotanud selge aru ja tõetundmise, karjus: “Kuningas! Kuningas!” Aga mina teadsin, et asi pole nii, sest minu vend Imotu oli kaksikutest vanem ja meie seaduslik kuningas. Just siis, kui segadus kõige suurem oli, ronis kuningas Imotu, kuigi ta oli väga haige, hütist välja, hoides oma naisel käest kinni, ja tema järel tuli ta väike poeg Ignosi – see tähendab