kuigi ta on muidu valmis tundide viisi lõkerdama. Kui ta on julgenud minu äraolekul abielluda, siis teadku, et tal tuleb maitsta lesepõlve rõõme juba enne kahekümnendat eluaastat.”
“Suudaksid sa teha halba mehele, kelle ta endale on valinud, Harry, lihtsalt sellepärast, et ta on leidnud tolle rohkem oma meele järgi olevat kui sinu?”
“Aga miks mitte? Kui vaenlane tuleb mulle teele ette, kas ei peaks ma teda siis maha lööma! Vaata mulle otsa! Kas ma olen mees, kes lubaks mõnd petist närust karusnahakaupmeest lüüa minu nahka üle nii tähtsas küsimuses nagu Judith Hutteri armastus? Pealegi – kui me elame väljaspool seadusi, siis peame ise olema endale kohtunikud ja timukad. Ja kui mõni mees peaks metsast surnult leitama, kes siis ütleb, kes on ta tapnud, isegi kui koloonias võetaks asi käsile ja tehtaks sellest suurt kära?”
“Kui tapetu peaks olema Judith Hutteri mees, siis pärast seda kõike, mis sa mulle oled rääkinud, võin vähemalt mina suunata kogu koloonia õigetele jälgedele.”
“Sina! – Kollanokk, varesekütt, jõmpsikas! Sina julged mõelda, et Harry Välejala peale kaebamine on niisama lihtne nagu mõne saarma või linnu kaela kahekorra käänamine?”
“Ma julgen kõnelda tõtt, Välejalg, puutugu see sinusse või üldse kellesse tahes.”
March vaatas oma kaaslasele hetke vaikse üllatusega otsa, siis, haarates tal kahe käega kõrist kinni, raputas tema võrdlemisi habrast kogu niisuguse ägedusega, nagu oleks tahtnud tal kõik kondid purustada. Ta ei naljatanud – viha leegitses hiiglase silmis ja oli märke, mis ähvardasid veelgi tõsisemaga, kui selle järele peaks vajadus tekkima. Mida March tegelikult kavatses? Võib oletada, et tal polnudki mingit kavatsust, kuid kindlasti oli ta ebatavaliselt ärritatud. Enamik inimesi, keda kägistab taoline hiiglane niisuguses meeleolus, pealegi nii sügavas ja tühjas ürgmetsas, oleks ära kohkunud ja tundnud kiusatust isegi õige asja puhul järele anda. Kuid Hirvekütt polnud niisugune mees. Tema ilme jäi muutumatuks, tema käsi ei värisenud, kui ta vastas häälel, millesse ei ilmunud kõvemaid noote isegi mitte selleks, et näidata hääle omaniku otsusekindlust.
“Sa võid mind raputada, Harry, kuni sa mäed maatasa raputad,” ütles ta rahulikult, “kuid ometi ei raputa sa minust välja midagi peale tõe. Tõenäoliselt pole Judith Hutteril ühtki meest, keda sa võiksid tappa, ja sul pole iial võimalust teda oma teelt kõrvaldada. Muidu räägiksin ma tüdrukule sinu ähvardusest esimesel kohtumisel.”
March vallandas sõrmed ning istus ja vaatles üllatunult oma kaaslast.
“Ma mõtlesin, et me oleme sõbrad,” ütles ta lõpuks, “kuid see on mu viimane saladus, mida sa minu suust kuuled.”
“Ma ei tahagi neid kuulda, kui nad kõik sellised on. Ma tean, et me elame metsas, Välejalg, ja et me loeme end olevat vabad inimeste seadustest – ja võibolla on see osalt õige, kui asja lähemalt vaadata. Kuid siiski on olemas seadus ja seadustetegija, kes valitseb kogu maailma. See, kes neid ei austa, ei tarvitse mind nimetada oma sõbraks.”
“Kurat võtaks, Hirvekütt, ma poleks uskunud, et oled südamelt vaid Moraavia vend18, aga mitte aus otsekohene kütt, nagu sa ütled end olevat.”
“Kas aus või mitte, Välejalg, igal juhul olen niisama otsekohene tegudes nagu sõnadeski. Kuid see äkilise viha vallandamine on rumal ja näitab, kui vähe sa oled elanud punanahkade hulgas. Judith Hutter on kahtlemata alles vallaline ja sa räägid seda, mis lihtsalt keelele tuleb, aga mitte seda, mida süda ütleb. Säh, minu käsi, ja me ei kõnele ega mõtle enam sellest.”
Välejalg oli veel enam üllatatud kui enne, siis aga puhkes nii valjult ja südamlikult naerma, et talle tungisid pisarad silmi. Seejärel surus ta pakutud kätt ja nad said jälle sõpradeks.
“Oleks rumal tülitseda tühise mõtte pärast,” hüüdis March, asudes uuesti toidu kallale. “See sobib rohkem linna seadusemeestele kui mõistlikele meestele metsas. Mulle on jutustatud, Hirvekütt, et merepoolsemates krahvkondades tekkivat inimestel mõtete pärast palju paksu verd ja et vahel minevat nad nende pärast äärmuseni.”
“Nõnda see on, nõnda see on… aga ka muude asjade pärast, mida on parem jätta puudutamata. Ma olen kuulnud Moraavia vendi rääkivat, et on olemas maid, kus inimesed tülitsevad isegi oma usu pärast; ja kui neil sütivad kired juba niisuguse asja pärast, siis halastagu neile issand. Kuid meil pole mingit vajadust võtta neilt eeskuju, eriti veel mehe pärast, keda Judith Hutter võibolla kunagi ei näe ega tahagi näha. Mina isiklikult tunnen rohkem huvi nõdra õe kui sinu kaunitari vastu. Inimene ei saa jääda ükskõikseks, kui ta puutub kokku ligimesega, kel on küll täie aruga sureliku välimus, kuid kes tegelikult pole niisugune. See on raske isegi mehele, aga kui see juhtub naisterahvaga, noore ning võibolla võluva olevusega, siis äratab see inimeses kõige kaastundlikumaid mõtteid, mis üldse võivad südames peituda. Jumal ise näeb, Välejalg, et need vaesekesed on kaitsetud isegi siis, kui neil aru alles on; kuid hirmus saatus ootab neid, kui suur kaitsja ja juhataja neile selja pöörab.”
“Kuule, Hirvekütt – sa tead ju, mis inimesed jahimehed ja trapperid üldiselt on; nende parimad sõbradki ei salga, et nad on jonnakad ja käivad oma teed, ilma et nad palju arvestaksid teiste inimeste õigusi või tundeid, ja ometigi ei arva ma, et siinses ümbruskonnas leiduks ainsatki meest, kes teeks Hetty Hutterile liiga, kui ta seda võikski; ei, ka ükski punanahk ei söandaks seda teha.”
“Selles teed sa, sõber Välejalg, delavaaride ja kõigi nende liitlassuguharude kohta küll õige otsuse, sest punanahk peab niisugust, keda jumala vägevus on rabanud, eriti issanda hoole all olevaks. Mul on siiski hea meel seda kuulda, mis sa ütled, mul on lausa rõõm seda kuulda; aga kuna päike hakkab juba õhtusse kalduma, kas meil poleks mitte parem uuesti teele asuda, et meil avaneks võimalus neid toredaid õdesid näha.”
Harry March nõustus hea meelega ja söögiriismed korjati peagi kokku; siis heitsid rändurid oma kompsud õlale, võtsid püssid kätte ja tungisid väikest päikesepaistelist metsalagendikku seljataha jättes jälle sügavasse metsatihnikusse.
II PEATÜKK
Maha jätad kauni jahimaja, ootama jääb järvepind; lahkud suvelille õitsemise ajal, tütar, maha jätad mind!
Meie kahel sõbral ei tulnud enam kaua käia. Välejalg teadis suunda, niipea kui ta oli leidnud metsalagendiku ja allika, ja nüüd liikus ta edasi kindla sammuga nagu inimene, kes teab, kuhu ta läheb. Mets oli küll pime, kuid põõsastik ei tõkestanud enam teed ja jalgrada oli kõva ning kuiv. Käinud umbes miili19 maad, March peatus ja hakkas ümbruskonda küsiva pilguga silmitsema, uuris hoolikalt ümbrust ja peatas vahetevahel pilgu ümberkukkunud puutüvedel, mis katsid üleni maad, nagu seda Ameerika metsades sageli esineb, eriti seal, kus puit pole veel hinda läinud.
“See peaks olemagi seesama koht, Hirvekütt,” tähendas March lõpuks, “siin on pöökpuu kanada kuuse kõrval, kolm mändi käeulatuse kaugusel, ja seal murdunud ladvaga valge kask; aga ometi ei näe ma mingisugust kaljut ega ühtki allapoole painutatud oksa, millest ma sulle rääkisin.”
“Murtud oksad on ebakindlad teetähised, kuna ka kõige väiksemate kogemustega inimene teab, et oksad murduvad harva iseenesest,” vastas teine, “ja nad panevad kahtlema ning juhivad jälgedele. Delavaarid usaldavad murdunud oksi ainult rahu ajal ja lahtisel teerajal. Mis puutub aga pöökpuudesse ja mändidesse ning kanada kuuske, siis võib neid näha igal pool, ja mitte ainult kahe- ja kolme-, vaid ka kümne- ja sajakaupa.”
“Täitsa tõsi, Hirvekütt, kuid sa ei arvesta kunagi nende asendit. Siinsamas on ju pöökpuu ja kanada kuusk.”
“Jah, ja seal kasvavad teine pöökpuu ja kanada kuusk armsalt teineteise kõrval nagu kaks venda või vist – õigemini öeldes – armsamalt kui nii mõnedki